Laupäev, 30. august 2014

He's Just Not That Into You

2009
Ginnifer Goodwin, Jennifer Aniston, Ben Affleck
129 minutit

Minu hinne: 9/10

Kokkuvõtlikult lugu naiselikest stereotüüpidest.

Gigi on noor neiu, kes satub alati valede meeste otsa, kuni kohtub naistega mängiva Alexiga, kes hakkab talle nõu andma, kuidas neist hoiduda. Beth on naine, kes tahab üle kõige abielluda, kuid tema kaaslane ei usu abielusse. Janine on ülikahlustav abikaasa, kelle mees talle ütleb, et oli afääris joogaõpetaja Annaga, kes tahab lihtsalt lauljaks saada ja Mary on naine, kes loodab üle kõige erinevate suhtlusvõrgustike läbi omale armastust leida.

Ma sattusin seda täna hommikul kanal 11 pealt vaatama, aga see oli kuskil poole pealt ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et tühja kah, vaatan hiljem ülejäänud ära, arvates, et mul on jube suur osa nägemata. Nagu välja tuli, siis oli mul nägemata kuskil kakskümmend kuni kolmkümmend minutit filmi algusest kõigest, kuid see ei takistanud mind uuesti vaatamast. Ma isegi nutsin kaks korda sama koha peal ja seda kaks korda ühe päeva jooksul?

Üldiselt mu lemmikud romantilised komöödiad on need, kus erinevate inimeste suhted arenevad korraga erinevates suundades ja sellest hoolimata on nad kõik kuidagi omavahel seotud. Selle filmi puhul toimub just täpselt see. Kes on kellega abielus, kes kellega petab, kes on kellegi õde, kes kellegagi koos töötab, kes kellegi eks on ja mustmiljon muud erinevat varianti, kuidas nad üksteist tunda võiksid või kus nad üksteisega kokku võiksid joosta (üldiselt seda mitte tegemata, eriti kui asi puudutab ekse ja nii edasi). Ja kes teab, ekole?

Ja mis mul üldse viga on? Ma olen 15, mitte keskeakriisis suplev varastes neljakümnendates üksik naisterahvas, kellel pole oma vaba aega muuga sisustada, kui selliste tobeduste vaatamisega ja miks ma neid veel pealekauba naudin..? Ugh..

Ben Affleck ja Jennifer Aniston on koos nii nummid lihtsalt appi jesus.

Reede, 29. august 2014

Monsters University

Monsters University
2013
Billy CrystalJohn Goodman
104 minutit

Minu hinne: 6/10

Eellugu Kollide Kompaniile. 

Peale seda kui väike Mike külastab klassiga Kollide Kompaniid ja üks vana kollitaja annab talle nõu minna suurena Kollide Ülikooli, saab sellest Mike'i unistus. Kui ta ühel päeval aga sinna jõuab, ei ole see üldse selline, nagu ta kogu elu lootis. 

Kollide Kompanii ei ole kunagi mu lemmik Pixari poolt loodud animatsioon olnud ja  mulle endalegi üllatuseks oli eellugu minu jaoks põnevam, kui Kollide Kompanii ise. You know, need kollid pole mulle kunagi eriti istunud. Telekast vaadates valisin ma igatahes parema meelega mõne täiesti suvalise saate või filmi, kui hakkasin veel korra Mike'le ja Sullyle kaasa elama. 

Sellegi poolest oli huumor selles filmis etem ja animatsioon oli rohkem edasi arenenud võrreldes 2001. aastal tehtud Kollide Kompaniiga, aga paraku kogu lugu oli ülikoolist rääkivatele filmidele omane, vahet ei ole, et tegemist on koletistega. Populaarsete kollide omavaheline rebimine nohikutega ei pakkunud enam üldse pinget. Kogu see enda teistele tõestamise värk oli liiga tavaline. Sest mis vahet sel on, kas sa tõestad ennast teistele, kui sa iseendale end ei tõesta? 

Neljapäev, 28. august 2014

Little Miss Sunshine

Little Miss Sunshine
2006
Steve Carell, Toni Collette, Greg Kinnear
101 minutit

Minu hinne: 7/10

Perekond, kuhu kuuluvad üheksa astme edu kursusega obsessed olev isa, ema, homoseksuaalist onu, heroiini tegev vanaisa ja lenduriks saada tahtev poeg, otsustab Volkswageni hipibussiga sõita läbi terve riigi, et viia laste iludusvõistlusele väike Olive. 

Ma ei vaadanud enne üldse eriti komöödiaid, aga kuidagi nüüd olen järjest nende peale sattunud ja ega mul tegelikult selle vastu ka midagi ei ole. Tegelikult ma arvasin siiralt, et tegemist on mingi indie-draamaga, ma isegi ei  tea miks. Okei, tean. Teate seda ringlevat pilti, kus see väike prillidega tüdruk küsib vanaisalt, kas ta on ilus ja vanaisa vastab, et ta on kõige ilusam tüdruk maailmas? Vot, just selle pärast arvasin ma, et tegemist on mingi indie-draamaga. 

Ma olen vist seda tüüpi inimene, et kuna mu elu on nii naljakalt ebanaljakas, siis mulle pakkub kohutavalt rõõmu teiste elude üle naermine. Appi kui õelalt see kõlab.. Aga tõesti, üsna absurdselt naljakas film.

Teisipäev, 26. august 2014

The Lego Movie

The Lego Movie
2014
Chris Pratt, Will Ferrell, Liam Neeson
100 min

Minu hinne: 7/10

Emmet on tavaline tööline, kes tahab meeleheitlikult sisse sulanduda kuni ühel päeval saab ta kätte klotsi, mis aitab peatada kurja härra Äri maailma enda valdusesse saamast. Tuleb välja, et ta on osa ettekuulutusest ja ta on hoopis miski "eriline".

See oli väga veider, arvestades fakti, et mul pole kunagi legosid olnud ja ega ma nende järele väga igatsenud ka ei ole. Film on iseenesest seda tüüpi, et ma arvasin, et ma oleks pidanud vennad kõrvale võtma, et seda vaadata, aga see on sobib ka nagu täiskasvanutele (ja mulle) ja jutt ei olnud liiga titekas nagu osade multikate puhul. 

Ja kuna mulle meeldivad igasugused mängud, mida ma koha peal välja mõtlen, siis mängisin ma täna iseendaga mängu "arva ära, kes sellele tegelasele hääle andnud on". Ma tundsin reaalselt ainult kolm tükki ära: Morgan Freeman, Liam Neeson ja Will Ferrell. Ja pärast vaatasin nimekirja ja tuli välja, et ega ma väga rohkemate häältega ei olegi kursis.. 

Aga jesus christ, ma käin nüüd järgmised kolm päeva ringi, kummitamas see kuradima laul.. 

Four Weddings And A Funeral

Four Weddings And A Funeral
1994
Hugh GrantAndie MacDowell
117 minutit

Minu hinne: 4/10

Miks ma üldse vaevusin..?

Poissmees Charles käib koos sõpradega ühest pulmast teise ning nad kõik loodavad ühel päeval kohata oma õiget ning temaga abielluda, kuni Charles kohtabki viimaks oma preili õiget. Selgub, aga et tema unelmate naine kavateb abielluda teisega.

Ülestunnistus - ma hoian igaks juhuks mingeid Hugh Grantiga filme käeulatuses juhuks kui mul on jäätist ja alla keskmise tuju ning puhtjuhuslik vajadus mingeid väga naistekaid vaadata. Ja ma tean, et neist enamik on pettumust valmistavad, aga mõnikord olen ma mõnes filmis ikka kuidagi üle mõistuse pettunud. 

Mu vend ütleb mulle mõnikord, et coca-cola on keemiat täis ja sitt, aga teate mis on keemiata ja endiselt sitt? See film. Okei, tunnistan, ehk olen ma veidi vale vanuserühm aru saamaks, miks sellised filmid eksisteerivad, sest mu kolmekümnendateni on veel mu vanus korrutada kahega aastat, aga see ei muuda minu jaoks seda filmi sugugi paremaks. Ja tegelikult pole ma isegi tulihingeline chick-flickide vihkaja, aga see film on küll päris kohutav ja igav. Lõpuks vaatasin ma seda lihtsalt selleks, et näha milliseid kleite keegi kannab ja ega sealgi midagi eriti kena ei olnud. 

Ja mulle ei meeldi Andie MacDowell näitlejana. Enne kui ma seda filmi vaatama hakkasin, tundusid nad Hugh Grantiga nii hästi sobivat ja ma reaalselt uskusin, et nende vahel võib mingi eriline keemia olla, aga nad mõlemad olid nii kuradima kohmetud. No okei, Grant on niikuinii kogu aeg kohmetu, aga kui sa üritad kaks sellist hädapätakat omavahel kokku viia, siis päris ausalt ei tule midagi head. 

Esmaspäev, 25. august 2014

Inception

Inception
2010 
Leonardo DiCaprioJoseph Gordon-LevittEllen Page
148 minutit

Minu hinne: 10/10

See film oli reaalselt nii intense, et mul silmas mingi kaks või kolm veresoont lõhkenud. 

Dom Cobb tegeleb inimeste alateadvutest magamise ajal endale vajalikku informatsiooni leidmisega ning see on teinud temast rahvusvaheliselt tagaotsitava kurjategija, kellele antakse nüüd võimalus lunastuseks. Selle jaoks peab ta aga hakkama saama võimatuga - algusega. Ta peab tegema midagi vastupidist sellele, mis ta tavaliselt teeb - ta peab idee varastamise asemele idee alateadvusesse istutama.

Ma ei oska hetkel midagi muud küll öelda, kui esitada endale küsimus, miks mulle Tom Hardy varem ei meeldinud ja seejärel vaikselt hulluks minna, sest mu unega on jälle väikesed probleemid ja sellele filmile mõtlemine hakkab neid probleeme vist ainult vaikselt suurendama..

Pühapäev, 24. august 2014

In The Land Of Women

In The Land Of Women
2007
Adam Brody, Kristen Stewart, Meg Ryan
97 minutit

Minu hinne: 10/10

Depressioonis ja muserdatud soft-porno kirjanik Carter otsustab peale oma kuulsusest sõbrannaga lahku minemist võtta mõneks ajaks puhkuse ja sõita vanaema juurde, kes ei saa enam ise enda eest hoolitsemisega hakkama. Selle asemel, et naistest puhkust saada, tekib tal vastastikune kiindumine vastasmajas elava Sarahi ning tema tütrega, kes on oma suhtega omakorda ummikusse jooksnud. 

Ma vist ei ole eriti sõnapidaja, sest ma lubasin endale, et ma ei räägi siin oma lemmikfilmidest, sest mul ei ole nende suhtes enam negatiivset arvamust ja ma ei näe nendes filmide kehvasid külgi ja ma lihtsalt põen, et äkki keegi võtab tõe pähe, mida ma arvan ja ütleb ja siis pettub ja ma ei taha endale vastutust kellegi personaalse maitse kujundamisel. 

See pole eriti populaarne film minu teada ja ma pole eriti kuulnud, et keegi sellest filmist midagi head arvaks (aga võibolla ongi põhjus selles, et seda teatakse jube vähe), aga nagu seda filmi peaks vaatama/võiks vaadata ainuüksi selle vanaema pärast. Aga ma arvan, et tegelik põhjus, miks mulle see film meeldib, on see, et ma saan samastuda. See film on nagu lugu tavaliste inimeste tavalistest probleemidest, sest igal ühel neist on mingi probleem, mida nad lahendada tahavad ja ma tunnen, et teatud hetkel elus olen ma olnud või tõenäoliselt olen tulevikus samasuguses situatsioonis nagu nemad. Seda ei saa iga filmi kohta öelda, sest näiteks palju kordi tuleb su elus ette situatsioon, kus sa kogemata mõrvad oma ema ja hakkad süümekates temaks kehastuma? Jeah, minul ka mitte.. 

White Nights

White Nights
1985
Mikhail BaryshnikovGregory Hines
136 minutit

Minu hinne: 7/10

Vene baleriin, kes on viimased kaheksa aastat Venemaalt jooksus olnud, satub lennuõnnetuse tagajärjel Venemaa territooriumile. Ta võetakse seal kinni ja viiakse elama mustanahalise ameeriklase juurde, kes on Ameerikast olnud umbes samakaua jooksus. Nad ei saa küll omavahel eriti läbi, kuid neil on ühine soov - soov olla uuesti vaba. 

Kui minu arvamust küsida, siis kõlab see üsna veidralt. Ma pole kunagi balletist eriti vaimustuses olnud. Sel ajal kui kõik minuvanused väikesed tüdrukud tahtsid balleriinideks saada, tahtsin kunstnikuks saada ja kui teised minuvanused tahtsid lauljateks saada, siis mina tahtsin endiselt kunstnikuks saada, aga ballett on mulle alati meeldinud. Ma ei ütle, et ma sellest alati aru saan, aga ma naudin selle vaatamist, sest mu jaoks on see huvitav. Mulle meeldivad üldse tantsufilmid ja vahelduseks oli üllatavalt meeldiv vaadata midagi enamat, kui hip-hoppi ja kahe rivaalitseva tantsija armusuhte arenemist (sest seda siin filmis ei olnud). 

Aga tegelikult, kuigi ma ei anna sellele filmile võibolla nii kõrget hinnet, pani see film mind igatahes balletiti teise pilguga vaatama.

Laupäev, 23. august 2014

After The Dark (The Philosophers)

After The Dark (tuntud pigem kui The Philosophers)
2013
James D'ArcySophie LoweDaryl Sabara
107 minutit

Minu hinne: 6/10

Suur osa filmist on nagu.. mida kuradit? 

Jakarta filosoofia õpetaja annab viimasel koolipäeval oma 20 lõpetavale õpilasele ülesande, mis seisneb selles, et nad on tuumaapokalüpsises viimased ellujääjad ja nad peavad valima enda seast kümme, kes saavad võimaluse aasta jagu edasi elada ja inimrassi taastada.

Kuna Ranno vaatas minuga koos, siis me otsustasime mängida meie igapäevast mängu "paku mis järgmise minuti jooksul filmis juhtub" ja ma olin üsna üllatunud, et me päris suurel hulgal kordadel mööda panime, sest film tundus üsna ilmselge. Aga vahet ei ole, kui ilmselge see film tundus, mida kuradit küsimus kerkis ikka pidevalt esile. Ma ei mõtle "Velvet Goldmine'i" tüüpi mida kuradit, aga lihtsalt reaalne mida kuradit, sest see film oli reaalselt ka ikka haigem ajun**s. Esiteks, kes üldse annab oma õpilastele sellise ülesande? Nagu, vahet ei ole kui arenenud su õpilased on, sa oled vaimselt haige. Mida reaalset vi**u, filosoofiaõpetaja? 

Ma ei ütle, et see oleks sitt film, sest ma arvan, et ta ei ole, aga ma vist ei ole nii pea ühekski psühholoogiliseks ajude keppimiseks valmis, sest ma mõtlen tõenäoliselt mingi nädala aega jutti nüüd, mida mina nende asemel teinud oleks.. Või noh, alustuseks oleks ma kohe sellele õpetajale vist kuuli pähe lasknud, vahet ei ole kui rahumeelne inimene ma tegelikult olen.. 

Tänu sellele filmile jõudis mulle vähemalt kohale, miks mind suur osa Harry Potteri filme häirib.. Sest Bonnie Wright. Ärge küsige, miks.

Velvet Goldmine

Velvet Goldmine
1998
Ewan McGregor, Christian Bale, Jonathan Rhys Meyers
124 minutit

Minu hinne: 5 või 10/10 

Ma ei hakka parem midagi ütlema..

1984, ajakirjanik Arthur Stuartile määratakse tööks uurida glam-popstaar Brian Slade'i lavastatud mõrva. Olles noorena suuresti mõjutatud Slade'ist, võtab ta töö vastu, et saada lõppude lõpuks teada, mis juhtus tema kanglasega, hakates läbi käima inimesi, kellega Slade elu jooksul läbi käis. Ühesõnaga Citizen Kane'i tüüpi lugu.

Ma ei teadnud, kas ma peaksin seda filmi hindama viie või kümnega, sest ma ei suuda selgusele jõuda, kas see film on täielik hullumeelsus või ülim geniaalsus. Ma ei taha valet arvamust ka jätta, arvestades seda, et tegu pole tüüpilise muusikafilmiga, nagu Grease või muud säärast, mida sa võiks oma vanematega elutoas vaadata ja puhtjuhuslikult kaasa laulda, sest mingil põhjusel tead sa sõnu. See on aste kõrgemal. (te peaksite neid žeste nägema, mis ma iseendale asja seletamiseks teen). 

Kui sa paned filmi kokku terve hunniku täiega ägedaid asju (minu jaoks), nagu glam-rock, Ewan McGregor (ta hääl meeldib mulle ikka sittakanti), Christian Bale, Placebo (räägime faktist, et Placebo on mu lemmikbänd) ja täiesti üle mõistuse hea soundtrack, siis ootad sa midagi suurepärast, aga ausalt öeldes pole ma vist oma elu jooksul nii segaduses olnud, kui selle filmi ajal ja peale seda. Nii et jäägu see parem teiste otsustada, sest mina küll midagi arukat öelda ei oska. 

(Film sisaldab teataval hulgal alastitseene)

Reede, 22. august 2014

Ghost Busters

Ghost Busters
1984
Bill Murray, Dan Aykroyd

Minu hinne: 5/10

If there's something strange in your neighbourhood.. Who you gonna call?

Kolm teadlast lastakse ülikoolist lahti ning nad otsustavad avada oma kontori vanas tuletõrjedepoos. Nad hakkavad end kutuma Tondipüüdjateks ning võitlema linnas ringlevate poltergeistide, kummituste ja muu ebaloomulikuga, mis inimesi häirib. 

Veidram, kui oleksin oodanud. Ma ei saa öelda, et poleks meeldinud ja asi on tõenäoliselt minus (tüüpiline), aga lõpuks tüütas ära. Ei olnud enam üllatusmomenti ja naerma ka nagu ei ajanud. Kurb.

Neljapäev, 21. august 2014

Good Morning, Vietnam!

Good Morning, Vietnam!
1987
Robin Williams, Forest Whitaker

Minu hinne: 9/10

GOOOOOD MORNING, VIETNAM!

DJ kutsutakse Vietnamisse tegema raadiosaadet. Temast saab kõigi lemmik oma huumori ja muusikavalikuga, kuid ajab närvi seersandid, kes peaksid tema eest vastutavad olema ja jälgima, et ta midagi vastuolulist ei ütleks ja keegi tegelikult teada ei saaks, milline on sõjaline seisukord Vietnamis.

Veensin venda poolteist tundi, et see on hea film ja ma olin juba kolmveerand filmi ära vaadanud ja ta oli mind kuskil tund ja natuke peale naermas kuulnud, kui ta otsustas, et tahab ka vaadata ja me hakkasime otsast peale. See ei muutnud filmi aga üldse ebanaljakamaks, sest mina naersin ikka, aga ju mul on siis vennaga liiga erinev huumorisoon, et tema selle üle naernud oleks. Ma ei tea kas need, kes on seda filmi näinud, teavad, et Robin Williams mõtles kogu oma dialoogi kohapeal välja, nagu wow!? 

Aga ausalt öeldes polnud see film lihtsalt komöödia, mis näitas seda, kui suurepärane koomik Robin Williams oli, vaid seda, milline tume periood tegelikult Vietnami sõda oli. 

Mis teema mul nende sõjakomöödiatega on, ma aru ei saa..

Kolmapäev, 20. august 2014

The Bodyguard

The Bodyguard
1992 
Kevin CostnerWhitney Houston

Minu hinne: 7/10

And iiii-ii-iii will always love you..

Poplaulja hakkab saama ähvarduskirju ja tema turvalisuse tagamiseks palkab tema mänedžer talle ihukaitsja. Laulja ei saa aga aru, miks peaks keegi teda kaitsma, kuni ahistaja pääseb talle liiga lähedale. Laulja ja ihukaitsja vahel, aga tärkavad tunded..

Kõlab nagu mingisuguse seebika episoodi tutvustus, aga seda see film oligi - üks paras seebikas. Ma ei saa öelda, et ma pettunud oleksin, sest ma isegi ei oodanud midagi ja ma võtsin selle filmi üldse ette ainult selle pärast, et mulle kohutavalt meeldib Whitney Houstoni hääl, Liis tõmbas selle filmi loosiga ja emme ütles, et talle meeldib. Ja tegelikult mulle isegi veidi meeldis ka. Lemmikute hulka ei liigitaks, aga kui võimalus avaneks ja tuju tuleb, vaataksin uuesti küll. 

Ja Houstoni hääl võis olla küll nagu inglite kingitus, kuid minu jaoks ta näidelda ei osanud.. Ja ta kulmud nägid veidrad välja. Üheksakümnendate trend? 

A Man With No Name trilogy - The Good, The Bad and The Ugly

The Good, The Bad and The Ugly (originaalpealkiri Il buono, il brutto, il cattivo)
1966
Clint Eastwood, Lee Van Cleef, Eli Wallach

Minu hinne: 10/10

Phew! Phew! Phew! 

Nimetu (hea) sõlmib kokkuleppe tagaotsitava Tucoga (inetu), kelle eest on välja pandud suur autasu. Kokkuleppe kohaselt annab Nimetu tagaotsitava ühes linnas üles, saab tema eest autasu ning poomishetkel laseb nööri läbi. Seejärel jagavad nad raha pooleks ja põgenevad. Parasjagu põgenedes, usaldab üks mees hetk enne oma suremist Nimetule ja Tucole peidetud kodusõjatööliste palgaraha asukoha, millest saab haisu ninna ka vangalülem (paha), kes samuti seda raha himustama hakkab. 

Vaieldamatult kõige parem kolmest filmist ja üle tunni pikem esimesest filmist ning nelikümmend minutit pikem teisest filmist, aga igati oma kolme tundi väärt. Arvestades seda, et ma pole eriti pikkade filmide fänn ja ma oleks pidanud vetsus enne filmi vaatamist ära käima, vaatasin ma filmi otsast lõpuni läbi, sest ma lihtsalt ei raatsinud seda vahepeal pausile panna. Pinge oli peaaegu kogu aeg laes. Algus tundus küll venivat, kuid ma hoidsin endiselt kogu aeg igaks juhuks hinge kinni, sest ma ei saanud kindel olla, mis järgmisena juhtub.

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb
1964
Peter Sellers, George C. Scott, Slim Pickens

Minu hinne: 8/10

Kes oleks arvanud, et sõda ja komöödia võivad käsikäes käia?

Paranoiline kindral Jack D. Ripper annab välja signaali Ameerika Ühendriikide sõjaväe lennukitel lasta Venemaa territooriumil alla tuumapommid, sest usub, et Ameerika veevarud on mürgitatud vene võimu poolt. Ümarlaua ümber kokku kogutud poliitikud hakkavad nüüd otsima võimalust seda takistada.

Fun fact: Peter Sellers mängis filmis kolme rolli - kapten Lionel Mandrakest, president Merikn Muffleyt ja dr.Strangelove'i, kellel oli mingi väga imelik viga küljes. 

Aga ma tahan öelda, et Stanley Kubrick pole mulle kunagi komöödiaga seostunud. Nagu, kui keegi mainiks mulle Stanley Kubrickut, siis ei tuleks mulle tõenäoliselt surivoodil ka veel pähe, et ta võiks komöödiaid ka teha, sest sest esiteks ei kõla ta nimi minu jaoks nagu komöödiategija ja teiseks tuleb mulle liiga kiiresti Kellavärgiga Apelsin või Hiilgus meelde. 

Ma ei tea, minu jaoks oli see naljakas, aga mu vend ei saanud küll aru, mida ma naeran. Ju on suhteline värk.

Mainin ära, et film on mustvalge ja tehtud kuuekümnendatel, seega eriefektid võivad kohati tunduda veidrad, aga see annab asjale vaid särtsu juurde. 

Teisipäev, 19. august 2014

A Man With No Name trilogy - For A Few More Dollars

For A Few More Dollars (originaalpealkiri Per qualche dollaro in più)
1965
Clint Eastwood, Gian Maria Volonté, Lee Van Cleef

Minu hinne: 9/10

Phew! Phew! Where life had no value, death, sometimes, had its price. That is why the bounty killers appeared.

Nimeta mehe seiklused jätkuvad, kui ta hakkab pearahakütiks ning asub jahtima tagaotsitud meest nimega El Indio ja tema kaaslasi. Oma tagaajamise käigus kohtub ta Kolonel Douglas Mortimeriga, kellel on sama eesmärk, mis tal ning kellega ta käed lööb ja El Indio tabamise järel preemia pooleks teha lubab. 

Lugu oli natuke keerulisem, kui esimese filmi oma, kuid ikka ja jälle oli asjasse segatud naine, võibolla natuke teisiti, kui tavaliselt, aga kõik keerles ja tiirles ümber ühe naise. Tüüpiline. Tulistamistseene oli natuke vähem, kuid võibolla mulle ainult tundus, kuna film oli ligi nelikümmend minutit pikem kui eelmine osa ja need olid vist natuke rohkem jaotunud ning samuti olid tulistamised rohkem kaalutletud, alustades Koloneli ja Nimetu esimese kohtumisega kuni lõpuni välja. Ma ei loendanud.

Ja ma ei saa endiselt üle, kui kena ikka Eastwood on.. ja see pööratud nahast vest hakkab mulle aina enam meeldima. Peaks kellegiga läbi rääkima, et mul läheks ka sellist oma garderoobi vaja.. 

Esmaspäev, 18. august 2014

A Man With No Name trilogy - A Fistful Of Dollars

A Fistful Of Dollars (originaalpealkiri Per un pugno di dollari)
1964
Clint Eastwood, Marianne Koch, Gian Maria Volonté

Minu hinne: 8/10
 
Phew! 

Nimeta, kuid surmav mees saabub Mehhiko lähedale linna nimega San Miguel, mida valitsevad kaks rivaalitsevat perekonda, The Baxters ja The Rojos. Kellamees ütleb talle kohe linna saabudes, et ta kas sureb või saab rikkaks, kuid selle asemel et kumbagi teha, mõtleb ta välja plaani, kuidas perekonnad omavahel lootusetult tülli ajada. 

Kes oleks arvanud, et mulle vesternid meeldivad, eh? Ma olin selle triloogiaga alustamist nii pikalt edasi lükanud, kuid nüüd kui ma lasin sõbrannal loosi tõmmata ja selle filmi peale sattus, mõtlesin, et tühja kah, ainus millest kahju võib hakata, on aeg ja seda ka ainult juhul, kui see mulle ei meeldi. Aga teate, ma üldse ei kahetse vaatamist ja ainus, mida ma kahetsema peaks, on see, et ma selle vaatamist nii pikalt edasi lükkasin. Väga rumal minust. 

Kokkuvõttes on see film lihtsalt palju paugutamist, lähivõtteid, üks ja sama heliriba, mida pidevalt korrutatakse ja mida iga inimene vähemalt korra elus kuulnud on ja mis sellele filmile nii palju ilmet annab, poncho ja veel paugutamist. Ma ei liialda. Aga mulle meeldib ja ma ei tea, mis on faktoriks, mis mind kell veerand kolm öösel uneajast hoolimata sunnib edasi vaatama. Kui pauku kardad, ära vaata. Nii lihtne see ongi. 

Ja kes oleks arvanud, et noor Clint Eastwood nii kena välja näeb. Mitte, et ta vanast peast kole oleks.. 

Pühapäev, 17. august 2014

Ferris Bueller's Day Off

Ferris Bueller's Day Off
1986
Matthew Broderick, Jennifer Grey, Alan Ruck

Minu hinne: 9/10

"Life moves pretty fast. If you don't stop and look around once in a while, you could miss it."

Ferris Bueller otsustab võtta koolist vaba päeva, et põrutada oma pruudi ja parima sõbraga Chicagosse, ning teeskleb oma vanemate eest haigust. Vanemad lähevad küll õnge, kuid koolidirektor Ed Rooney usub, et Ferris tegeleb pettusega ning võtab eesmärgiks Ferris paljastada. 

Ma võibolla liialdan, aga see on üks parimaid komöödiaid, mida ma oma elus näinud olen, sest ma vaatan seda mitmendat korda ja ma pidin tõepoolest vaeva nägema, et vaikselt naerda ja mitte oma vanemaid üles äratada. Ma tõesti ei taha spoilida, aga mu lemmikkoht filmist oli siiski Charlie Sheeni cameo politseijaoskonnas. See oli lihtsalt üle kõige. Ja "Twist And Shout" oli ka nagu woah endiselt. Ma ei ole küll biitlite fänn, aga iga natukese aja tagant on nad toredad küll.  
Ja kui te kunagi leiate filmi, milles on paremad 4th-wall-breakid, siis andke mulle ka teada, sest ma isiklikult tahaksin seda näha.

Ja oh, kuidas mulle Jennifer Grey meeldib.. 

Pretty In Pink

Pretty In Pink
1986
Molly Ringwald, Jon Cryer, Andrew McCarthy

Minu hinne: 5/10

Elagu kaheksakümnendate noortekad!

Mitte-nii-populaarne tüdruk Andie satub rikka playboy huviorbiiti, kuid samal ajal tiirleb tema ümber temasse ammu armunud olev lapsepõlvesõber ja nüüd peab ta nende vahel valima.

Suutis mind üllatada. Palju sa viimase aja noortekates ikka mokk töllakil lõpplahendust analüüsima jääd. Mina igatahes eeldasin hoopis midagi muud filmi lõpust, kui John Hughes pakkuda suvatses ja see oli hea. Siiski, mitte piisavalt.. Sest ma lootsin tulihingeliselt, et ta valib teise variandi, aga kuradi Andie.. (Jälle, asi on minus..)

Molly Ringwald häiris esimest korda kõigi nende filmide jooksul, milles ma teda mängimas olen näinud. Ta tegelane oli nii tüütu ja ülbitsev ja miks ta lihtsalt ei võinud leppida heaga, mis tal juba olemas oli ja pidi küünitama millegi "parema" järgi ja siis "murtud südamega" jääma. Ugh. Ei mõista.

Ja kes oleks arvanud, et Jon Cryer noorena nii kena ja nunnu võis olla.. Tema muusikaline etteaste oli filmi kõrgpunkt. Siiski, Sixteen Candles ja Ferris Bueller's Day Off olid etemad.

Dirty Dancing

Dirty Dancing
1987
Patrick Swayze, Jennifer Grey

Minu hinne: 10/10

The ultimate chick-flick..

Baby saabub vanematega puhkusele oma isa sõbra puhkusemajasse, kus ta tutvub sealse tantsuõpetaja Johnny Castlega. Peale seda, kui Johnny tantsupartneriga juhtub õnnetus, asub Baby teda asendama ning nad Johnnyga saavad lähedasteks. Kahjuks ei meeldi see Baby vanematele..

Mingisugune maagia paneb mind seda filmi aina uuesti ja uuesti vaatama ilma, et ma sellest tüdineks, sest iga kord oleks tunne, nagu ma elaks Babyle ja Johnnyle esimest korda kaasa. Mind paneb kõige rohkem üllatuma see, et Patrick ja Jennifer ei saanud omavahel üldse tegelikult läbi ja lausa vihkasid üksteist, kuid kui sa vaatad seda filmi, ei saa sa nendevahelist keemiat eitada. Ja see on vapustav!

Parem ärge laske mul soundtrackiga alustada.. See soundtrack võiks mu elu saata. Ja kõik need tantsud. Ma pean iseenda peale vist eluaeg vimma, et ma tantsima ei õppinud nooremana, sest vähemalt ei laulaks ma siis iseeendale salaja (I've had) The Time Of My LIfe'i ja ei üritaks nii meeleheitlikult mambot tantsida.

Okei, ma lähen otsin omale mõne tantsutunni, sest mul olevat kerge jalg küll..

Reede, 15. august 2014

Captain America: The Winter Soldier

Captain America: The Winter Soldier
2014
Chris Evans, Scarlett Johansson, Sebastian Stan

Minu hinne: 8/10

Kolmest filmist meeldis see mulle kindlasti kõige rohkem.

Kapten Ameerikal on moodsas maailmas hakkama saamisega raskusi. Peale seda, kui agent Furyt ründab keegi kahtlane kuju, asub Kapten koos Musta Lese nime all tuntud Natasha Romanoffiga taga ajama salapärast Talvesõdalast, kellest on viimased viiskümmend aastat kuuldud vaid legende.

Kolmest filmist kindlasti kõige paremad võitlustseenid, pinge oli alati kõrgemal ja kruvitud ning huumor dialoogis oli hästi kirjutatud. Päris mitmel korral sain naerda, aga klišeesid oli jube palju. Ma ei väida, et see ei olnud hea film, aga mitte midagi sellist, mida varem poleks olnud, kuid minu jaoks oli film piisavalt hea, et välja teenida parem hinne, kui Kapten Ameerika esimene osa ja Tasujad.

Kapteni uus sõber Falcon meeldis, aga Talvesõdalane ise meeldis veel rohkem.

The Avengers

The Avengers
2012
Chris Evans, Robert Downey Jr, Samuel L. Jackson

Minu hinne: 7/10

Veel rohkem superkangelasi, halleluuja!

Kui Loki oma armeega otsustab maale saabuda, otsustab agent Nick Fury kokku kutsuda superkangelaste meeskond koosseisus Kapten Ameerika, Must Lesk, Raudmees, Hulk, Kotkasilm (Hawkye) ja Thor.

Meeldis nii natuke natukene rohkem vaid, kui Kapten Ameerika esimene osa. Lokit mänginud Tom Hiddleston ei ole üldse pahalase tüüpi, mina paneks ta küll parem maailma päästma, kui tervet karja inimesi põlvili sundima, kuigi ma pean nentima, et ma siiski põlvitaks ise ka.. Hulk meeldis, aga natuke kahju, et Hawkyet nii vähe oli. Oleks võinud rohkem olla. 

Need suured raudkolakad, kellega nad võitlema pidid, olid nii ebaveenvad kahjuks. Ma usuks suurema tõenäosusega juba imeseerumitesse ja sellesse, et üks tänaval vastu jalutav musklis ja blondide juustega mees on kuskilt kaugelt siia saabunud Thor, kui et sellised kuskilt paralleelsest universumist meie maailma üle tulevad võtma, aga see vist on ainult minu probleem..

Captain America: The First Avenger

Captain America: The First Avenger
2011
Chris Evans, Hayley Atwell, Sebastian Stan

Minu hinne: 7/10

Superkangelased, mhm.. 

Pärast korduvat sõjaväkke mittepääsemist kehvade kehaliste võimete ja mitme terviseprobleemi tõttu, pakub ta end osalema salajasse projekti, mis üritab luua supersõdurit. Temast saab Kapten Ameerika, maailma esimene superkangelane, kes asub võitlema Ameerika eest.

Mu on õnnestunud need filmid kuidagi väga vales järjekorras ära näha, sest see on järjekorra poolest esimene, teine peaks olema Tasujad ja kolmas alles Kapten Ameerika ja Talvesõdalane, aga kuidagi õnnestus mul see viimasena ja Talvesõdalane esimesena näha. Tasujad jäid sinna vahele. 

Hugo Weaving ajab mulle endiselt hirmu nahka ja ma ei saa sinna midagi parata, mängigu ta või head tegelast. Ta mask ei muutnud asja just eriti meeldivamaks. 


Emperor's New Groove

Emperor's New Groove
2000
David Spade, John Goodman

Minu hinne: 6/10

Kui mind vähegi tunda, siis peaks teadma, et ma armastan multikate vaatamist. 

Ülbe keiser Kuzco muudetakse oma endise käsilase Yzma poolt laamaks ja seda selleks, et saada troon. Yzma käsilane Kronk peaks Kuzcost lõplikult lahti saama, kuid eksituse tõttu satub Kuzco hoopis ühe vaese talumehe vankrile, kellele ta sel samal hommikul sitta oli keeranud.

Tüüpiline halvast saab hea lugu, suurepäraste laulude saatel. Ma liigitasin selle lisaks animatsioonile komöödia alla, sest ma sain päris mitmel korral naerda selle natuke isemoodi huumori peale. 

Ma jõudsin ka järeldusele, et mulle meeldib see maalitud taust ja väljajoonistunud tegelased lahendus (animatsioon) natu-natukene rohkem, kui see lahendus, kus kõik on ühtlaselt välja joonistunud ja tegelased on ilma kindlamate piirjoonteta ((3D) computer-animation), kuigi sellel pole ka viga ja nüüd vist põhiliselt ongi multikad sellised, aga igal juhul naudin ma vahelduseks lihtsat animatsiooni hea meelega.

Neljapäev, 14. august 2014

Dead Poets Society

Dead Poets Society
1989
Robin Williams, Ethan Hawke, Robert Sean Leonard

Minu hinne: 10/10

O captain, my captain! Paistab, et annan välja tänase teise kümne, seda kümmet igati väärivale filmile.

Film räägib inglisekeele õpetajast, kes inspireerib oma õpilasi lugu pidama luulest ja "püüdma päeva". Filmi poster ütleb "He was their inspiration. He made their lives extraordinary." Tegi küll jah. 

Enne kui ma filmiga alustasin, mõtlesin ma juba ette ära, et üle kaheksa vaevalt panen. Olin selle vaatamist niigi nii pikalt edasi lükanud, aga nüüd Ellu sundis mind seda vaatama ja kuna mu Bourne'i Identiteedi vaatamine läks aia taha, siis nii ta läks. 

Algus venis minu jaoks natuke, aga võibolla on asi selles, et ma olen jõudnud kiirete algustega juba harjuma hakata, sest viimasel ajal filmid algavad minu jaoks nagu hop, ja kohe juhtub midagi. Aga see ei häirinud mind isegi, et nad viivitasid. Vähemalt hakkas midagi toimuma.

Aga mõni isehakanud poeet võiks minu ka ükskord ära võluda ja mulle luulet kirjutada, oleks päris kena..

This Is The End

This Is The End
2013
James Franco, Seth Rogan, Jonah Hill

Minu hinne: 2/10

Need kaks punkti saab see film ka ainult 1) selle eest, et James Franco päris kena on 2) Backstreet Boys

James Franco juures toimub pidu ja kogu õhtu läheb hästi, kuni apokalüpsis saabub.

Kõik. See ongi kogu plot. Enda õigustuseks võin öelda, et ma ei vaadanud seda vabatahtlikult, sest ma poleks tõenäoliselt viite minutitki vastu pidanud. See oli kohutav. Lihtsalt kohutav. Kui nüüd ainult selliseid komöödiaid tehaksegi, siis päris siiralt, ma hakkan edaspidi ainult draamasid ja action-filme vaatama, sest neis on ka parem huumor, kui "oi näe, peenis" või "haha davai teeme kanepit haha". Masendav. Täielik ajaraisk.

Saving Private Ryan

Saving Private Ryan (Reamees Ryani päästmine)
1998
Tom Hanks, Matt Damon

Minu hinne: 10/10

Kui ma saaks, annaks sellele filmile täiesti vabalt hindeks üle kümne, sest see väärib seda igati.

Ühe ema neljast pojast hukkub kolm lahinguväljal ja ainus ellujäänud vend otsustatakse koju tuua. Välja saadetakse rühm sõdureid, kes peaksid ta üles leidma ja koju tooma, kuid häda seisneb selles, et keegi ei tea, kus reamees Ryan tegelikult asub. 

Enne filmi algust mõtlesin õuna süüa ja kuidagi veeretasin selle filmi alguseni välja ja kuskil kuuenda ja kümnenda minuti vahel panin ma selle õuna kõrvale, sest mul hakkas kõhus keerama ja õunatükk hakkas suus ringi käima..

Ja peale filmi lõpetamist vahtisin ma  lihtsaltkolmkümmend minutit lage ja nutsin. Mitte, et ma filmi vältel juba kaks tundi nutnud ei oleks, aga ma nutsin veel, sest mulle jõudis alles siis kohale, et sellised asjad on tegelikult ka juhtunud ja kui asjad niimoodi jätkuvad, siis juhtub veel. Lõpuks jõudsin ma järeldusele, et ma vihkan sõda, aga ma armastan seda filmi ja ma elaks need kaks ja kolmveerand tundi mitmel korral veelkord läbi.

Tom Hanks ei väsi mind üllatamast ja ma naudin siiralt iga ta rolli ja tundub, et Matt Damonist hakkab vaikselt mu uus lemmik saama. Eks hakkab vaikselt rohkematele ta filmidele oma filminimekirjas ruumi tegema.. 

Ei soovita nõrganärvilistele.

Citizen Kane

Citizen Kane (eesti keeles Kodanik Kane)
1941
Orson Welles (kes oli ka režisöör ja käsikirja autor), Joseph Cotten, Dorothy Comingore

Minu hinne: 9/10

Kuna ma mustvalgete filmidega oma õhtut juba alustasin, siis lõpetasin ka.  Orson Wellesi esimene linateos, mille ta ise kirjutas, mille ta ise produtseeris, millele režisöör oli ja milles ta ise peaosa mängis. Woah!

Üheks läbi aegade parimaks filmiks tituleeritud film räägib mehest, kellel oli kõik olemas, kuid samal ajal mittemidagi.
Charles Foster Kane oli meediatsaar, kelle viimased sõnad enne surma oli "rosebud". Ajakirjanik, kes tahtis temast mälestusjäädvustuse teha, otsustas välja uurida, mida too Kane'i viimane sõna tähendas. Ta käis läbi hulga inimesi, kellega Kane oli elu jooksul lähedane olnud, kuid lõpuks joonistub välja vaid pilt auahnest mehest, kes aastatega aina üksikumaks muutus ja kelle pealispinda vaid tunti.

Peale Kodanik Kane'ga lõpule jõudmist, alandasin ma punkti võrra Psycho hinnet, sest kuigi Psycho oli hea film ja ma oleksin valmis seda iga kell uuesti vaatama, kui keegi pakuks, jõudsin ma järeldusele, et mingil teataval põhjusel nautisin ma Kodanik Kane'i rohkem, kui Psychot. Ma ei oska isegi täpselt öelda, milles asi oli. Võibolla on mul Kane'st lihtsalt kahju. Kuigi ma arvan, et ma siiski naudin head draamat lihtsalt natuke rohkem, kui kellegi psühholoogilise seisundi üle juurdlemist ja ootamist, kes järgmisena surema hakkab.

Aga hea film, pole midagi halba öelda. Kui sul just mingit sügavat vimma ei ole mustvalgete ja kahetunniste filmide vastu, mis kellegi elu kajastavad, siis igal juhul tasub ära vaadata, sest kahetseda pole küll midagi.

Psycho

Psycho
1960
Anthony Perkins, Janet Leigh

Minu hinne: 8/10

Üks kõige šokeerivamaid filme läbi aegade. Ja kui ei usu, siis palun arvestame fakti, et selle filmi valmimisest on möödas 54 aastat ja selle ajaga on palju muutunud. Aga minu arvates oli see endiselt üsna šokeeriv, vahet ei ole, mis aeg on. 

Lugu naisest, kes võtab oma ülemuse kliendi juttu liiga tõsiselt ja varastab 40 000 dollarit (mis sel ajal oli üüratu summa, võrreldes tänasega) ja põgeneb linnast, et kallimaga uut elu alustada. Vihma tõttu peatub ta aga ühes motellis ja kohtub oma ema võimu all oleva Normaniga, kes tundub üks väga meeldiv noor härrasmees olevat.

Ma olin väga kindel, et see film ei kohuta mind grammigi, sest ma teadsin, milline on plot-line ja enam vähem oli mul aimu, millega film lõppeb, kuid üllataval kombel pani see mind päris paljudes kohtades hinge kinni hoidma ja see oli hea. Ma pole üldiselt eriline thrillerite fänn, aga kui asi puudutab kellegi psühholoogilist seisundit, olen hoobilt kaasa haaratud. Ja see film suutis mind suurepäraselt kaasa haarata.

Oma sünguses täitsa nauditav. Võibolla on see ka lihtsalt minu arvamus, aga mustvalge muudab selle veel kordades sügemaks?



The Fault In Our Stars

The Fault In Our Stars
2014
Shailene Woodley, Ansel Elgrot, Nat Wolff

Minu hinne: 6/10

Meeldis ja ei meeldinud ka.
John Green'i raamatul põhinev film jutustab loo Hazel Grace'st, kes oli 16-aastane kilpnäärmevähki põdev tüdruk, kelle ema otsustas ühel päeval, et ta on depressioonis ja saatis ta vähihaigete tugigruppi, mida ta eriti ei nautinud, kuni päevani, mil sinna saabus Augustus Waters. Noored armusid.

Ma ütlesin, et mulle meeldis ja mulle ei meelinud ka, sest film oli iseenesest hea. Naerda sai, ma pean ausalt tunnistama, et ma isegi nutsin ja filmid, mis mind nutma suudavad ajada, on tavaliselt väga head filmid, aga minu jaoks on see film ülekiidetud. Inimesed, kes ütlevad, et see on parim film maailmas, on ilmselgelt vähe filme näinud, sest parim film maailmas see kindlasti ei ole. Ning jah, ma olen raamatut lugenud ja minu jaoks andis raamat igatahes parema emotsiooni.

Shailene Woodley häiris. Kuna ma lugesin raamatut enne, kui film välja tuli, oli mul oma kindel ettekujutus sellest, milline peaks Hazel olema, milline peaks Augustus olema ja Shailene ei vastanud minu ootustele mitte kuidagi. Minu jaoks oleks vist Kristen Stewart ka paremini sobinud, kui Shailene. Ja isegi kui Ansel Elgrot ei olnud minu ettekujutus Augustusest, tegi ta siiski piisavalt hea rolli, et minu ettekujutuseks saada. Erinevalt Shailene'st. Elagu Ansel!

Olgu ma neetud igavene kibestunud tiinekas, kes ma lihtsalt Anseli ja Hazeli armastuse üle kade olen.