Caddyshack

1980 

Chevy Chase, Rodney Dangerfield, Bill Murray

Kestis 98 minutit

Danny Noonanil on raskusi mõistmisega, mida ta elult tahab. Ta tahaks minna ülikooli, kuid selle tarvis on vaja raha ja raha teenimiseks töötab ta eksklusiivses golfiklubis Bushwood. Ta peab oma parimaks lootuseks saada Bushwoodi stipendium, kuid selleks peab ta avaldama muljet klubi omanikule, kohtunik Elihu Smailsile. Rahuliku koha aurat tuleb aga rikkuma rikas ärimees Al Czervik, kellel on plaanis klubi ära osta; kohtunikule see loomulikult ei meeldi ja nad lähevad raksu. Nende konflikti segatakse ka Danny ja rahumeelse olekuga, Dannyle aegajalt nõu andev, Ty Webb , kes on juhtumisi üks koha parimaid mängijaid. Väljaspool kogu seda prallet, aga on natuke veidra olemusega Carl Speckler, kes üritab vabaneda golfiväljakut rüüstavast suslikust.

Jõudsin otsusele, et olen pigem vanemate komöödiate usku.. Oh kui kõik komöödiad ometi sellised oleks. Hüsteeriliselt naljakas ja hästi kokku istuvate koomikutega, kellest tuleks kindlasti kõige enam esile tõsta Bill Murray mängitud Carl Speckler, kelle ülesanne oligi kogu filmi vältel sellest suslikust lahti saada, kes kuidagi osutus targemaks, kui Carl ise. Ja see oli lihtsalt ajuvaba, kui naljakas kogu see komejant välja kukkus! Ma olen lihtsalt iseendaga nii rahul, et ma selle otsa sattusin ja selle vaadatud sain, sest ma tunnen, et ma olin nii paljust ilma jäänud, kuni ma selle ära vaatasin. Tõesti, üks geniaalsemaid komöödiaid, mida ma näinud olen!

Django Unchained

2012

Jamie Foxx, Christopher Waltz, Leonardo DiCaprio

165 minutit

Minu hinne: 9/10

Django on tumedanahaline orjaks müüdud mees, kes tänu endisest hambaarstist pearahakütile, dr. King Schultzile, saab vabaks ning asub päästma oma abikaasat Mississippi istanduseomaniku käest. 

Eile öösel tekkis järsku ilge tahtmine vaadata midagi, kus oleks pulli ja pauku ehk enesele teadvustamata otsisin ma midagi, millel oleks juures Quentin Tarantino. Eks ta natuke kehv film oma pikkuse pärast oli, mida pool tundi enne südaööd vaatama hakata, aga hea oli see, et filmis ei olnud vähemalt hetki, kus oleks magama tahtnud jääda.

Iseenesest omamoodi väga hea film. "Vesterni" koha pealt jäi natuke puudu, samas aga korvas huumor ja suisa imeline näitlejatöö selle täielikult. Film vist ei olnudki iseenesest nii väga vesternina mõeldud, sest tegevus toimus ju samuti põhiliselt lõunaosariikides, kus filmis oleva ajaperioodi ajal oli tumedanahaliste õigused ikka väga piiratud ja vaba neeger oli sama haruldane, kui hõbe tänapäeval looduses. Aga sellest mööda vaadates pole küll millegi üle vinguda. 

Stuck In Love

2012

Lily Collins, Jennifer Connelly, Nat Wolff

97 minutit

Minu hinne: 9/10

Tunnustatud kirjanik, tema eksnaine ja kaks teismelist last saavad aasta jooksul aru, mis on armastus, mis on selle võlud ja valud ning kuidas sellega toime tulla, igaüks erimoodi.

Ma üritan nüüd jube aruka näo pähe manada ja öelda midagi arukat filmi kohta, mille kohta nagu ei oskagi midagi öelda.. 

Ütleme lihtsalt, et tobe ja armas. (jälle!) Nat Wolff meeldis, ta jäi mulle juba The Fault In Our Starsi vaadates meelde, aga siin oli ta nagu suurem roll ja rohkem juukseid ja meeldis isegi rohkem, kui Isaacuna. See-eest, aga ei meeldinud mulle üldse Liana Liberato (mida nime sorri) mängitud Kate. Ta tegane oli ikka üle mõistuse tüütu ja nõme. Tegelt ka, tiigis on nii palju kalu ja mõni suudab ikka sellise otsa sattuda. Tunnen kaasa. 

Ja ma ikka ei suuda ringiga soundtrackidest mööda käia, sest ma lihtsalt pean nentima, et mulle järjekordselt kohutavalt meeldis filmi soundtrack. 

Garden State

2004

Zach Braff, Natalie Portman

102 minutit

Minu hinne: 9/10

Andrew naaseb oma kodulinna peale seda, kui ta ema sureb ja talle näib, et miski pole muutunud. Ta sõbrad oleks justkui ikka seal linnas lõksus, ta isa on täpselt selline, nagu ta mäletas ning tema ise on endiselt kõigi nende ravimite all, mis ta isa talle ta psühholoogina kirjutas, kui ta noorem oli. Kuni ta kohab Sami.

"You gotta hear this one song. It'll change your life. I swear."

Nii positiivselt armas lugu. Ma olen ausalt öeldes nii liigutatud. Ma ootasin midagi nõmedalt ja tobedalt läilat, mis oma lihtsuses mind suisa oksele ajaks, aga see oli lihtsamast lihtsam film ja see oli nii tore siia hilistesse õhtutundidesse vaatamiseks, et kui ma homme asju korda ei peaks saatma, siis ma vaataks seda teist korda otsa ilma ühtegi süümepiinata. 

Soundtrack oli samuti üle võlli, alustades The Shinsiga, sekka ka Coldplayd ja tagatipuks oli kuulda isegi Simon&Garfunkelit. Änksa!

He's Just Not That Into You

2009

Ginnifer Goodwin, Jennifer Aniston, Ben Affleck

129 minutit

Minu hinne: 9/10

Kokkuvõtlikult lugu naiselikest stereotüüpidest.

Gigi on noor neiu, kes satub alati valede meeste otsa, kuni kohtub naistega mängiva Alexiga, kes hakkab talle nõu andma, kuidas neist hoiduda. Beth on naine, kes tahab üle kõige abielluda, kuid tema kaaslane ei usu abielusse. Janine on ülikahlustav abikaasa, kelle mees talle ütleb, et oli afääris joogaõpetaja Annaga, kes tahab lihtsalt lauljaks saada ja Mary on naine, kes loodab üle kõige erinevate suhtlusvõrgustike läbi omale armastust leida.

Ma sattusin seda täna hommikul kanal 11 pealt vaatama, aga see oli kuskil poole pealt ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et tühja kah, vaatan hiljem ülejäänud ära, arvates, et mul on jube suur osa nägemata. Nagu välja tuli, siis oli mul nägemata kuskil kakskümmend kuni kolmkümmend minutit filmi algusest kõigest, kuid see ei takistanud mind uuesti vaatamast. Ma isegi nutsin kaks korda sama koha peal ja seda kaks korda ühe päeva jooksul?

Üldiselt mu lemmikud romantilised komöödiad on need, kus erinevate inimeste suhted arenevad korraga erinevates suundades ja sellest hoolimata on nad kõik kuidagi omavahel seotud. Selle filmi puhul toimub just täpselt see. Kes on kellega abielus, kes kellega petab, kes on kellegi õde, kes kellegagi koos töötab, kes kellegi eks on ja mustmiljon muud erinevat varianti, kuidas nad üksteist tunda võiksid või kus nad üksteisega kokku võiksid joosta (üldiselt seda mitte tegemata, eriti kui asi puudutab ekse ja nii edasi). Ja kes teab, ekole?

Ja mis mul üldse viga on? Ma olen 15, mitte keskeakriisis suplev varastes neljakümnendates üksik naisterahvas, kellel pole oma vaba aega muuga sisustada, kui selliste tobeduste vaatamisega ja miks ma neid veel pealekauba naudin..? Ugh..

Ben Affleck ja Jennifer Aniston on koos nii nummid lihtsalt appi jesus.

Good Morning, Vietnam!

Good Morning, Vietnam!

1987

Robin Williams, Forest Whitaker

Minu hinne: 9/10

GOOOOOD MORNING, VIETNAM!

DJ kutsutakse Vietnamisse tegema raadiosaadet. Temast saab kõigi lemmik oma huumori ja muusikavalikuga, kuid ajab närvi seersandid, kes peaksid tema eest vastutavad olema ja jälgima, et ta midagi vastuolulist ei ütleks ja keegi tegelikult teada ei saaks, milline on sõjaline seisukord Vietnamis.

Veensin venda poolteist tundi, et see on hea film ja ma olin juba kolmveerand filmi ära vaadanud ja ta oli mind kuskil tund ja natuke peale naermas kuulnud, kui ta otsustas, et tahab ka vaadata ja me hakkasime otsast peale. See ei muutnud filmi aga üldse ebanaljakamaks, sest mina naersin ikka, aga ju mul on siis vennaga liiga erinev huumorisoon, et tema selle üle naernud oleks. Ma ei tea kas need, kes on seda filmi näinud, teavad, et Robin Williams mõtles kogu oma dialoogi kohapeal välja, nagu wow!? 

Aga ausalt öeldes polnud see film lihtsalt komöödia, mis näitas seda, kui suurepärane koomik Robin Williams oli, vaid seda, milline tume periood tegelikult Vietnami sõda oli. 

Mis teema mul nende sõjakomöödiatega on, ma aru ei saa..

A Man With No Name trilogy - For A Few More Dollars

For A Few More Dollars (originaalpealkiri Per qualche dollaro in più)

1965

Clint Eastwood, Gian Maria Volonté, Lee Van Cleef

Minu hinne: 9/10

Phew! Phew! Where life had no value, death, sometimes, had its price. That is why the bounty killers appeared.

Nimeta mehe seiklused jätkuvad, kui ta hakkab pearahakütiks ning asub jahtima tagaotsitud meest nimega El Indio ja tema kaaslasi. Oma tagaajamise käigus kohtub ta Kolonel Douglas Mortimeriga, kellel on sama eesmärk, mis tal ning kellega ta käed lööb ja El Indio tabamise järel preemia pooleks teha lubab. 

Lugu oli natuke keerulisem, kui esimese filmi oma, kuid ikka ja jälle oli asjasse segatud naine, võibolla natuke teisiti, kui tavaliselt, aga kõik keerles ja tiirles ümber ühe naise. Tüüpiline. Tulistamistseene oli natuke vähem, kuid võibolla mulle ainult tundus, kuna film oli ligi nelikümmend minutit pikem kui eelmine osa ja need olid vist natuke rohkem jaotunud ning samuti olid tulistamised rohkem kaalutletud, alustades Koloneli ja Nimetu esimese kohtumisega kuni lõpuni välja. Ma ei loendanud.

Ja ma ei saa endiselt üle, kui kena ikka Eastwood on.. ja see pööratud nahast vest hakkab mulle aina enam meeldima. Peaks kellegiga läbi rääkima, et mul läheks ka sellist oma garderoobi vaja.. 

Ferris Bueller's Day Off

Ferris Bueller's Day Off

1986

Matthew Broderick, Jennifer Grey, Alan Ruck

Minu hinne: 9/10

"Life moves pretty fast. If you don't stop and look around once in a while, you could miss it."

Ferris Bueller otsustab võtta koolist vaba päeva, et põrutada oma pruudi ja parima sõbraga Chicagosse, ning teeskleb oma vanemate eest haigust. Vanemad lähevad küll õnge, kuid koolidirektor Ed Rooney usub, et Ferris tegeleb pettusega ning võtab eesmärgiks Ferris paljastada. 

Ma võibolla liialdan, aga see on üks parimaid komöödiaid, mida ma oma elus näinud olen, sest ma vaatan seda mitmendat korda ja ma pidin tõepoolest vaeva nägema, et vaikselt naerda ja mitte oma vanemaid üles äratada. Ma tõesti ei taha spoilida, aga mu lemmikkoht filmist oli siiski Charlie Sheeni cameo politseijaoskonnas. See oli lihtsalt üle kõige. Ja "Twist And Shout" oli ka nagu woah endiselt. Ma ei ole küll biitlite fänn, aga iga natukese aja tagant on nad toredad küll.  

Ja kui te kunagi leiate filmi, milles on paremad 4th-wall-breakid, siis andke mulle ka teada, sest ma isiklikult tahaksin seda näha.

Ja oh, kuidas mulle Jennifer Grey meeldib.. 

Citizen Kane

Citizen Kane (eesti keeles Kodanik Kane)

1941

Orson Welles (kes oli ka režisöör ja käsikirja autor), Joseph Cotten, Dorothy Comingore

Minu hinne: 9/10

Kuna ma mustvalgete filmidega oma õhtut juba alustasin, siis lõpetasin ka.  Orson Wellesi esimene linateos, mille ta ise kirjutas, mille ta ise produtseeris, millele režisöör oli ja milles ta ise peaosa mängis. Woah!

Üheks läbi aegade parimaks filmiks tituleeritud film räägib mehest, kellel oli kõik olemas, kuid samal ajal mittemidagi.

Charles Foster Kane oli meediatsaar, kelle viimased sõnad enne surma oli "rosebud". Ajakirjanik, kes tahtis temast mälestusjäädvustuse teha, otsustas välja uurida, mida too Kane'i viimane sõna tähendas. Ta käis läbi hulga inimesi, kellega Kane oli elu jooksul lähedane olnud, kuid lõpuks joonistub välja vaid pilt auahnest mehest, kes aastatega aina üksikumaks muutus ja kelle pealispinda vaid tunti.

Peale Kodanik Kane'ga lõpule jõudmist, alandasin ma punkti võrra Psycho hinnet, sest kuigi Psycho oli hea film ja ma oleksin valmis seda iga kell uuesti vaatama, kui keegi pakuks, jõudsin ma järeldusele, et mingil teataval põhjusel nautisin ma Kodanik Kane'i rohkem, kui Psychot. Ma ei oska isegi täpselt öelda, milles asi oli. Võibolla on mul Kane'st lihtsalt kahju. Kuigi ma arvan, et ma siiski naudin head draamat lihtsalt natuke rohkem, kui kellegi psühholoogilise seisundi üle juurdlemist ja ootamist, kes järgmisena surema hakkab.

Aga hea film, pole midagi halba öelda. Kui sul just mingit sügavat vimma ei ole mustvalgete ja kahetunniste filmide vastu, mis kellegi elu kajastavad, siis igal juhul tasub ära vaadata, sest kahetseda pole küll midagi.