Pühapäev, 26. oktoober 2014

Anna and The King

1999
Jodie Foster, Yun Fat Show, Tom Felton
148 minutit

Minu hinne: 5/10 

Anna kutsutakse koduõpetajaks Siami keisri lastele ja armukestele. Pikapeale tekib neil vastastikune kiindumine, mille lõpuks nad saavad aru, et vist armastavad üksteist. 

Kui sa sõidad bussiga Tšehhist Poola ja sul on vaja midagi, mis hästi aega kulutaks, siis see on täpselt õige film. Mõnel teisel juhul vist ei vaataks. 

Kogu see Siami kultuur ja värk on muidugi äärmiselt tore ja võluv, aga film ise oli kuidagi ebausutav, väär ja veider. Noor ja brünett Tom Felton oli muidugi väga nunnu ja ma määrasin tema järgi umbkaudselt täpse filmiaasta ära (plaksutab iseendale). Aga see on ka kõik.

Australia

2008
Hugh Jackman, Nicole Kidman
165 minutit

Minu hinne: 6/10

Teise maailmasõja eelne aeg, Austraalia. Mrs. Ashley reisib Inglismaalt Austraaliasse, et saada aimu oma mehe tegemistest. Kuigi ta mees pidi talle järgi tulema, ootab teda sadamas hoopiski keegi metslane Drover, kes peab ta sõidutama Faraway Downsi, tema abikaasa farmi. Kohale jõudes leiab ta aga oma mehe surivoodilt viimaseid hingetõmbeid tegemast. 

Koletu pikk ja kohati liiga igav ja veniv. Ma pole kindel, kas ta iluski oli, sest võibolla mulle vaid tundus, aga oli päris selgelt näha, et ratsutamine ja muu on filmitud tollel rohelisel ekraanil ja üritatud võimalikult tõepäraselt inimeste ette tuua. 

Austraalia teine enimteeninud film läbi aegade.. Eks ta ole.

Laupäev, 18. oktoober 2014

Shall We Dance?

2004
Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Saradon
106 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus mees otsib oma rutiinsele elule vaheldust, kuid ei julge seda tunnistada. Igal õhtul metrooga koju sõites ja tantsusaali aknal üht kaunist naist nähes, otsustab ta end kirja panna peotantsu kursustele. 

Ma olen nii kergesti äraostetav, tegelikult ka. Ugh... :D Tants ja natuke ilusaid ja meeldivad inimesi on täiesti piisav ja ma olen äraütlemata kuri selle pärast.

Ma kartsin, et raudselt John (Gere) ja Penelope (Lopez) armuvad ära või midagi, sest see oleks nii tüüpiline olnud. Kogu see mina olen vana ja tema on noor ja ilus ning toob mulle vaheldust, noh teate küll värk. Aga noh..  

Ja ma jõudsin järeldusele, et Richard Gere on mu absoluutne (hetkel) lemmik romantiline-leading man, sest ta on alati nii võluv ja härrasmehelik, Mulle nii meeldivad sellised mehed!  Ja mulle meeldib Jennifer Lopez, aga ainult siis, kui ta mitte ameerikalik aktsent ja olemus igapidi läbi kõlab.

Ja seal lõpus oli see jube ilus Peter Gabrieli laul, aah.. 

Anchorman: The Legend Of Ron Burgundy

2004
Will Ferrell, Paul Rudd, Steve Carell
94 minutit

Minu hinne: 7/10

Seitsmekümnendad. Kõik uudisteankrud on eranditult mehed, kes naudivad tähelepanu, eesotsas Ron Burgundyga - kõige hinnatuima ja populaarsema uudisteankruga San Diegos. Kuid kõik muutub, kui tema telekanalisse saabub tööle võluv naisterahvas, kelle suurimaks unistuseks on samuti uudisteankruks saada.

Vennad käisid mulle seni peale, kuni ma järgi andsin ja nõus seda vaatama olin, olles lõpuks ainuke, kes filmile üldse mingit tähelepanu pööras.

Naljakalt absurdne. Kutsus kohati esile natuke hüsteerilist naeru üles, sest ei saanudki kindel olla, kas naerad filmi üle, või selle üle kui absurdsed on Will Ferreli vuntsid. Kui nüüd midagi eriti naljakat välja tuua, siis Brick. Andke andeks, aga mulle tõesti meeldib idiootide üle naerda ja ma ei saa sinna midagi parata. 

Magic Mike

2012
Channing Tatum, Alex Pettyfer, Matthew McConaughey
110 minutit

Minu hinne: 5/10

Tuleviku suhtes suurte lootustega Mike töötas päeval ehitusel ja öösel oli strippar, soovides saada kokku raha, mida ta vajas, et teha algust just sellise äriga, nagu ta soovis. Ühel õhtul aga järgneb ta noor töökaaslane ehituselt talle klubisse ja satub lavale, kus temast saab suur hitt. 

Ellu soovitas ja ma mõtlesin, et millest ma ikka ilma jään, kui ära vaatan. Ajast jäin ilma. Lõpuks, see hõõrumine kõrval mängimas, hakkasin ma koerapoegi maalima. Ei käi eriti omavahel kokku, aga mul tõesti polnud tahtmist oma täit tähelepanu sellele filmile ohverdada ja ma ei pidanudki tegelikult, sest sisu on ilma selletagi selge ja muud seal peale selle.. väänlemise ja draama suurt ei olnudki. 

Liigitasin tantsufilmi alla, sest nad ju ometigi tantsisid.. Või mida?

Neljapäev, 9. oktoober 2014

Take This Waltz

2011
Michelle Williams, Seth Rogan, Luke Kirby
116 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus naine kohtab tööreisilt naastes lennuki peal juhuslikult ääretult meeldivat tundmatut, kellega neil kiiresti klapp tekib. Naise õnneks (või siis õnnetuseks) selgub, et mees on tema naaber ja elab vastasmajas. Mida aeg aga edasi, seda enam hakkab naine kiinduma oma naabrisse ja jõuab lõpuks selgusele, et on temasse armunud. 

Esimene film, kus Seth Rogan mind oksendamiseni närvi ei ajanud. Jess! 

Film ise oli ilus. Kuidagi lihtne samal ajal, aga seejuures jäädes väga reaalseks, sest selliseid asju ju ometigi juhtub igapäevaselt ja päris sagedasti. Näitas ka valikute tagajärgi, et vahel ei olegi õigena tunduvad valikud nii väga õiged ja isegi kui öeldakse, et kuulata tuleb südame häält, ei pruugi see alati just kõige targem tegu olla, sest mõnikord on kahetsus hullem, kui südamevalu. 

Rebel Without a Cause

1955
James Dean, Natalie Wood, Sal Mineo
111 minutit

Minu hinne: 8/10

Ultimate teenager movie? Maybe..

Jim Stark kolib vanematega uute linna, kuna oli eelmises linnas pahandustesse sattunud. Ta loodab sisimas, et sel korral läheb kõik paremini ja tal õnnestub sõpru leida, aga sõprade asemel leiab ta hoopis oma mässumeelsuse tõttu vaenlased, kellega ta juba esimesel päeval peab noavõitlust ja kihutab iseeenda tõestamiseks kaljuserval.

Meeldiv. Räägib igikestvast teemast - noorte mässumeelsusest ja mitte sissesulandumisest, millega ka filmi peategelasel probleeme on. Film ometigi tehti ju eesmärgiga näidata noorte iseloomu ja üle viiekümne aasta on möödas, kuid ma kasutasin ka sõna igikestev, väljendamaks seda, et filmi sisu on endiselt aktuaalne ja näitab ängistunud noori just sellises valguses, nagu nad on. Peategelane tundub küll igati macho, kuid temagi sees on hirmunud poisike. (Tõsiselt ka või? Kas ma just kasutasin sellist lauset?)

Ja kasutades nüüd teiste inimeste sõnu, siis James Dean oli see, kes tõi maailmani tüüpilise teismelise stereotüübi. Oma valge särgi, siniste teksade ja kurbliku pilguga oli just tema see, kellest võetakse tänapäevalgi šnitti teismeliste kujutamisel ja nüüd olen ma lihtsalt tõsiselt kurb, et ta nii noorelt suri.. 

Teisipäev, 7. oktoober 2014

Jane Eyre

2011
Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Judy Dench
120 minutit

Minu hinne: 10/10

Charlotte Brönte romaani ainetel. Jane on noor neiu, keda ei ole elus saatnud just edu. Ta vanemad surid noorelt ning ta jäi oma onu ja tädi hoolde. Peale onu surma ütles ta tädi temast lahti ja ta sattust tütarlastekooli, kus elu ei olnud just kiita. Sellegi poolest ei andnud Jane alla ja jätkas edasi rühkimist. Täisealiseks saades saab temast õpetajanna prantsuse tüdrukule. Ta sõbruneb majaperemehe, jaheda ja karmikäelise mr. Rochesteriga ning neil tekivad tunded. Mr. Rochester kosib Jane'i, kuid kõik ei lähe sugugi nii nagu loota võiks.

Võibolla olen ma liiga liigutatud faktist, mis ajastust film räägib ja võibolla on asi selles, et ma olin vist 10 või 11, kui esimest korda Jane Eyre'i kätte võtsin ja see on sellest ajast saati mu lemmik olnud, kuid see film oli i m e l i n e. Aga tõsiselt ka, nii ilus ja nii sarnane ning kõik oluline oli olemas ja mõned kohad, mis mulle meenusid ja mida ei olnud, olid möödavaadatavad, sest kõik ei peagi kahe tunni sisse ära mahtuma. 

Michael Fassbender on suurepärane ja keegi teine Judy Denchi asemel poleks sobinudki mrs. Fairfaxiks ja mulle tundub, et see on suisa fakt. 

Üle mõistuse nauditav tõesti.

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Django Unchained

2012
Jamie Foxx, Christopher Waltz, Leonardo DiCaprio
165 minutit

Minu hinne: 9/10

Django on tumedanahaline orjaks müüdud mees, kes tänu endisest hambaarstist pearahakütile, dr. King Schultzile, saab vabaks ning asub päästma oma abikaasat Mississippi istanduseomaniku käest. 

Eile öösel tekkis järsku ilge tahtmine vaadata midagi, kus oleks pulli ja pauku ehk enesele teadvustamata otsisin ma midagi, millel oleks juures Quentin Tarantino. Eks ta natuke kehv film oma pikkuse pärast oli, mida pool tundi enne südaööd vaatama hakata, aga hea oli see, et filmis ei olnud vähemalt hetki, kus oleks magama tahtnud jääda.

Iseenesest omamoodi väga hea film. "Vesterni" koha pealt jäi natuke puudu, samas aga korvas huumor ja suisa imeline näitlejatöö selle täielikult. Film vist ei olnudki iseenesest nii väga vesternina mõeldud, sest tegevus toimus ju samuti põhiliselt lõunaosariikides, kus filmis oleva ajaperioodi ajal oli tumedanahaliste õigused ikka väga piiratud ja vaba neeger oli sama haruldane, kui hõbe tänapäeval looduses. Aga sellest mööda vaadates pole küll millegi üle vinguda. 

Laupäev, 4. oktoober 2014

Billy Elliot

2000
Jamie Bell, Julie Walters, Gary Lewis
110 minutit

Minu hinne: 8/10

Billy Elliot on Inglismaa väikelinna poiss, kes avastab endas ootamatu kire tantsimise vastu. Kahjuks on see täielikult vastu tema isale, kes maksab ränka raha selle eest, et poiss poksitrennis käiks ja peab balleti, millest poiss sisse võetud on "pedede" alaks. Sellest hoolimata jätkab Billy just seda, milles ta hea on, tõestamaks nii iseendale, kui oma isale, et see on täpselt see, mida ta tegema peab. 

Kui on üks asi, mida ma lihtsalt üle mõistuse palju armastan, on see unistuste täitumine. Kas minu enda või kellegi teise, vahet ei ole. See on lihtsalt nii ilus, kui sa saad kõrvalt näha, kuidas inimesed võitlevad selle nimel, mida nad soovivad ja millest unistavad ja lõpuks saavutavad selle. (Võibolla ongi see põhjus, miks ma nii palju talendisaateid vaatan hah).

Ilus film võib öelda. Kohati natuke veider, aga samal ajal inimlik. Ja ma hakkan aina enam mõtlema, miks ma väiksena balleriiniks ei tahtnud saada.. No kurat. 

Anna (Mindscape)

2013
Mark Strong, Taissa Farmiga
99 minutit

Minu hinne: 4/10

John Washington on mees, kellel on haruldane võime siseneda inimeste mälestustesse. Paraku aga on ta isiklikud mälestused ta elu pea peale keeranud, kuni ta otsustab end kokku võtta ja uuesti tööd tegema hakata. Tema juhtumiks saab 16-aastane tüdruk Anna, kes on juba lapsest saati olnud teistsugune, nii öelda erakordne, ja kes nüüd korraldab näljastreiki oma vanemate vastu. John peab välja selgitama, mis on selle põhjuseks, kuid asi võtab hoopis sügavamad pöörded.

Kaootiline ja ausalt öeldes täiesti jama. Liiga palju lahtiseid otsi, mis olid lõpuks kokku lükatud kuidagi liiga lihtsasse ja kohati ilmselgesse lõppu, mis asja kuidagi eriti tobedaks muutis. Pidavat olema omajagu hirmutav ja kõhedusttekitav, aga lõppude lõpuks oli kõige hirmutavam asi kogu filmi jooksul see Lundgren oma vuntsiga.

Peaosas oli see tüdruk, kes American Horror Story esimeses ning kolmandas hooajaski mängis ja mulle hakkab vaikselt tunduma, et ta ainult depressiivsete ja hullumeelsete rollide poole üritabki püüelda. Natuke edutult, aga ta näeb välja nagu kümme, seega ma oletan, et tal on veel aega. 

Reede, 3. oktoober 2014

Gone Girl

2014
Ben Affleck, Rosamund Pike, Neil Patrick Harris
149 minutit

Minu hinne: 10/10

Peale seda, kui Nick Dunne'i abikaasa kaob, saab temast peamine kahtlusalune. Välja kooruma hakkavad juhtlõngad, mis heidavad talle aina tumedamat valgust.

Ma ei tea, kas ma saan öelda, et ma olin skeptiline arvestades fakti, et ma olin selle filmi kohta nii eesti kui ka maailma filmiblogidest nii positiivseid arvustusi lugenud, et ma lihtsalt tundsin, et ma pean seda nägema. Aga kuna Kristo oli kinno minemas ja meil oli juba ammu idee, et võiks kinno minna, siis moosisin ma ta ühe komöödia juurest eemale ja veensin teda, et vot see on see film, mida me kindlasti vaatama peame minema. Ma olen rõõmus, et ta ei pettunud. Ja ma olen veel rõõmsam, et mina ei pettunud. Kristo sõnu kasutades, siis pole ma nii head filmi ammu näinud.

Okei, filmist rääkides alustan ma sellega, et see film oli lihtsalt.. wow. Nagu, ma üritan end mitte teiste arvamustest mõjutada ja võimalusel ise enne kogeda, kui arvamust avaldama hakkan, aga ma uskusin juba eelarvamusena, et tegemist on suurepärase filmiga, kuigi võibolla natuke ülekiidetud ja nüüd pean ma siiski lihtsalt üldise vooluga kaasa minema ja filmi taevani kiitma. Raske on midagi sellist öelda, mida keegi juba varem öelnud ei oleks, et seda filmi kiita.

100% elaks uuesti kaasa ja naudiks täiest hingest! Ja Trent Reznori soundtrack!!!!!!

Edit: Ugh ma vihkan kinos käikude juures seda, kui alguses näidatakse trailereid ja sa leiad miljard (okei, mitte nii palju) uusi filme, mida vaadata.