2014
Colin Firth, Taron Egerton, Samuel L. Jackson
Kestis 2 tundi ja 9 minutit
Long time, no see! Kaotasin end vahelduseks ära sarjamaastikule ja mis oleks parem viis tagasi tulla, kui ühe hoogsa.. spioonikomöödiaga? Igatahes, üks ülisalajane ja vaid tõelistest härrasmeestest koosnev rühmitus kaotab ühe oma liikme ning hakatakse otsima uut. Igal liikmel on vaja leida üks sobiv kandidaat, kelle vahelt valitakse intensiivse treeningu ja võistluse käigus välja see üks, kes hakkab täitma hukkunud liikme kohta. Agent Galahadi (Colin Firth) valikuks saab üks noor ja halvale teele läinud noormees Eggsy (Taron Egerton), kelle isa oli ka kunagi ise rühmitusse pääseda tahtnud. Nüüd peab noormees tõestama hakkama, et on oma isa nime vääriline. Samal ajal üritab kuri geenius Valentine (Samuel L. Jackson) viia läbi midagi genotsiidi taolist, sest maailm on haige ja vajab viirusest puhastamist.
Ma valetasin alguses, kui ütlesin, et tegemist on parima viisiga. Võib-olla ei oska ma spioonikomöödiad hinnata, kuid võib-olla ei lähe mulle lihtsalt sellised liialdatud filmid peale, mille puhul sööks nagu vahukooretorti topelt vahukoorega, kus kahe vahukoorekihi vahelt leiad ka üksiku kirsi, mis muidu magusale lägale natukene hapukust lisab. Vot täpselt seda tüüpi film see lõppude lõpuks oli - alguses magus ja lõbus ja lõppude lõpuks läila ja mitte enam nii lõbus. Peale kinos nägemist oli selline keskmine vaimustus - film tundus huvitav ja suure hulga graafilise vägivalla ja huumoriga vürtsitatult läks mulle isegi peale. Teist korda hurraaga uuesti vaadates tundus see juba aga kuidagi nii igav, et lõpuks jälgisin ma ainult kohti, mis mulle esmakordsest vaatamisest meelde olid jäänud kui naljakad ja, kus eriefektidega oldi liiale mindud ja neid kohti oli.. ütleme nii, et väga palju. Aga Samuel L. Jackson ikka ei väsi mind ikka üllatamast.
