film: The Program

2015
Ben Foster, Chris O'Dowd, Lee Pace
Film kestis 1 tund ja 43 minutit

Ma pole küll suuremasi spordifänn ja sporti vaatamas või tegemas võib mind näha vaid siis, kui täiskuu taevas on, kuid mul on veider soft-spot spordifilmide osas. Ei ole erandiks ka "The Program". Lance Armstrong - nagu postergi ütleb - tšempion ja kangelane, jäädvustas end spordiajalukku, esmalt positiivselt, kuni ühel hetkel sai see unenägu otsa.

Kui Lance Armstrong (Ben Foster) 1993 aastal areenile tõusis, ennustas spordireporter David Walsh (Chris O'Dowd) talle hiilgavat tulevikku.. Seda hetkeni, kuni Lance'i tabas vähk. Üllatuslikult naases sportlane aga 1999 aastal ning võitis oma esimese Tour de France'i. Mitte keegi ei kahelnud temas, välja arvata David Walsh, kes trotsides kõike, võttis oma hingemissiooniks paljastada pettus, see salapärane programm, millega Lance Armstrong tegeles. 

Film on tempokas draama ning põhilugu keerlebki ümber geniaalse programmi, mille Lance, tema tolleaegne arst ja tiim olid välja arendanud, et petta ära kõik dopinguproovid. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui läbimõeldult oli välja arendatud tiimisisene dopinguvõtmine ja kui kaua nad suutsid seda edasi ajada ilma, et selle kohta midagi täpsemat peale kuulujuttude selguks. Minu pettumuseks jõuti tegeliku paljastamise protsessini millalgi filmi teises pooles ning kuidagi järsku ja lühidalt. Muidugi oli teada, et Lance jääb vahele, kuid mina oleks seda vahelejäämise protsessi natuke süvenenumalt näha tahtnud, seda valet teame me kõik niikuinii. 

Tegemist oli siiski korraliku ja vaadatava biograafilise draamaga, mida ilmestas hea näitlejatöö Ben Fosterilt ja Chris O'Dowdilt. Ben Foster tõesti oli nagu antikangelane põnevusfilmis - Lance Armstrong oli algusest peale üsna ebameeldiv egomaniakk, kes ei hoolinud vahenditest. Ta lihtsalt tahtis olla parim, olla võitja. Chris O'Dowd oli küll järjepidev ajakirjanik, kuid tema osa tundus olevat absurdselt väike. Samuti oli ta väga.. harjumatu. Ma olen viimasel ajal nii palju "IT-crowdi" vaadanud, et ma ei suutnud esimestel minutitel naermisest hoiduda, kuid siis ma sain aru, et ta ei teegi seekord nalja. Kurb on lihtsalt see, et ainult vaadatavusest ei piisa, sest film oleks vajanud juurde ka teatavat wow-efekti. Ma tean, et ma soovitan seda filmi näiteks oma vanaemale, sest ta on spordivaataja ja talle meeldivad sellised filmid, kuid ma tean, et ma ei räägi talle seda enam ülejärgmisel nädalal, sest selle filmi juures ei ole midagi sellist, millest rääkida ja ma lihtsalt unustan ära, et ma seda vaatasin. Selle koha pealt oli kahjuks tegemist suhteliselt eripäratu filmiga. See oli lihtsalt üks lugu.

film: Inferno

2016
Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster
Film kestis 2 tundi ja 1 minut

Kui sul on iga päev kella seitsmest hommikul õhtuni välja tegevustega täidetud, on üsna raske mahutada oma ajakavasse kinnominekut, kuid õnneks õnnestus mul üks õhtu veeta just kinos. Kui aus olla, käisin ma "Infernot" vaatamas üle nädala aja tagasi ja suisa esilinastusel, kuid mul ei olnud mahti (loe: samuti selget arvamust), et midagi kirja panna.

Dan Browni romaanisarja neljanda osa põhjal vändatud linateos algab sellega, et Robert Langdon (Tom Hanks) ärkab üles Itaalia haiglas, mis on kaugel kohast, mida ta viimasena mäletab. Peale selle kummitavad teda veidrad justkui mälestused katkust ja surmast, mis ei lase tal korralikult mõelda. Asi kisub veel veidramaks, kui ta avastab oma mantlitaskust ohtlike ainete säilitamiseks mõeldud anuma, mille seest leiab ta kõrgtehnoloogilise vidina, millest omakorda leiab ta Põrgu kaardi, mis on alternatiivne versioon Botticelli "Põrgu kaardist". Peale selle ajavad teda taga üks salajane organisatsioon ja kogu riigi politsei ning tal endal on lihtsalt üks suur mäluauk.

Kõik, kes mind teavad, teavad, kui väga mulle meeldivad müsteeriumid ja Tom Hanks. Kahjuks ei saa ma öelda, et "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" kuuluvad just mu lemmikfilmide hulka, mitte et neil midagi otseselt viga oleks. Ka Inferno on sama masti, mis sellele eelnenud filmid -  ka selles filmis on esindatud kõva müsteerium, mida doktor Langdon ja tema veetlev abiline lahendama asuvad, kuid tahestahtmata oli lahendamise pool pingeliselt.. nõrk. Liiga palju actionit, liiga vähe olulist sisu. Film on kiiresti arenev, kuid isegi mina, kes ma olen lugenud Dan Browni "Infernost" ära ainult tublid kolmkümmend lehekülge, võin öelda, et põnevus oleks justkui välja imetud.

Kõige enam meeldiski mulle tegelikult filmi algus, eriti need esteetiliselt rõvedad nägemused, mida Langdon nägi, sest minu arust andsid just need filmile sellise mõnusalt põneva ja õudse varjundi, andsid aimu filmi üldisest sisust. Üks asi, mida ma aga üldse ei seedinud, oli see, et "Infernos" oli väga vähe ajaloolist tausta, ainult nipet-näpet siin ja seal, kuid mitte midagi tõeliselt huvitavat, nagu ma "Da Vinci koodist" näiteks mäletan.

Tõeline küsimus on aga see, et kui palju raamatuid ja filme suudavad nad sarnase süžeega samast doktorist veel toota. Kisub juba natuke ühekülgseks, seda enam, kui kõik järgmised peaksid sarnaselt "Infernole" kiirustatud actionfilmid ilma "Da Vinci koodi" fenomenita olema.

raamat: Juan Gabriel Vasquez "Asjade kukkumise hääl"

Minu senine kokkupuude Lõuna-Ameerika kirjandusega on olnud väga.. põgus. Mäletan kunagi "Sada aastat üksildust" kaasa haaramisega raamatukogust, kuid selle lugemiseni ma ei jõudnudki. Võtsin siis uuesti kätte ühe Colombia kirjaniku ja tema 2011, aastal auhindu noppinud romaani. 

Raamatu sisu keerles ümber noore õpetaja Antonio, kes avastab end ootamatult situatsioonist, kus ta on saanud kuuli kerre ning tema kõrval lamab surnult tuttav, kellega ta piljardit mängis. Pärast seda möödub mitu aastat, Antonio kaotab kontrolli oma elu üle ning teda painavad küsimused mõrvatud tuttavast, millele keegi vastata ei oska, kuni ühel hetkel ilmub tema ellu inimene, kes teab asju tema tuttava minevikust. Paralleelselt Antonio hingeelule, annab raamat ka ülevaate kaheksakümnendate ja üheksakümnendate ebaturvalisest elust Colombiast ja Pablo Escobari järgsest maailmast.

Kui aus olla, oli tegemist küll sisult huvitava, kuid minu jaoks stiililt liialt kuiva raamatuga, mis kurnas lugemisel rohkem, kui pakkus lõõgastust. Kuigi Antonio hingeelu oli igati meelikõitev ning tema kurvameelse varjundiga mõtted ka üsna huvitavad, nagu ka Colombia ajalooline taust, jäi raamat, eelkõige "esiplaanil" toimuva pärast, minu jaoks puudulikuks. 

Raamatu algus oli iseeneses hea. Nimelt algas raamat Pablo Escobari loomaaiast põgenenud jõehobuga ning Antonio meenutustega, kuidas ta kohtas oma piljardikaaslasest võõrast ning väikese sissejuhatusega sellesse, millest raamatus juttu hakkab tulema. Võiks öelda, et algus oli raamatu tugevaim külg, sest naelutas lugema ning tekitas tungiva vajaduse teada saada, mis edasi juhtub. Kahjuks kadus see ekstaas umbes kolmekümnendal-neljakümnendal lehel (raamat ise oli veidi üle 200 lehekülje pikk), kus alguses huvitavana tundunud stiil ja lugu muutusid kuivaks, võiks isegi öelda, et üksluiseks ning muutsid lugemise pingutuseks ja lihtsalt sooviks looga kiiresti ühele poole saada. 

Omamoodi veider on aga see, et ma tunnen teatavat kergendust, et selle raamatu läbi lugesin, kuid ma ei oska täpselt anda seletust tunnetele, mis mind valdavad. Tundub, nagu oleksin omandanud midagi uut ja suhteliselt ebavajalikku, millele ma kasutust ei oska anda, Eks ta ole, üsna raske on igapäevasesse vestlusesse sisse sobitada lühikokkuvõtet Pablo Escobari eluloost ja Colombias tegutsevatest maailmaparandaja-klubidest.