Laupäev, 21. märts 2015

The Drop

2014
Tom Hardy, Noomi Rapace, James Gandolfini
Kestis 1 tund ja 46 minuti

Ühel nädalavahetusel üksi kodus olles otsustasin hulga filme ära vaadata ja see oli üks neist. Film räägib Bob Saginowskist, vaiksest. üksikust, kuid heasüdamlikust baarimehest, kes avastab end ühel hetkel allmaailma keskelt, tänu baaris, kus ta töötab, toimunud röövile. Samuti avastab ta end keset juurdlust, kus kaevatakse üles üks ammu juhtunud kuritegu ja teda ennast ähvardavad jamad tänu prügikastist leitud koerale. 
Tumeda ja kergelt kurjakuulutava atmosfääriga krimidraama sai põhiliselt valitud Tom Hardy pärast, kuid oli isegi headest osatäitmistest hoolimata kergelt jama. Palju erinevaid juppe kokku kahmanud ja andnud lootust huvitavale lõpule, jäi osa neist lõpuks ikkagi kuidagi lahtiselt vedelema, isegi kui ma osadele tekkinud küsimustele vastused sain. Plotis olid küll  mõni üsna üllatav seik, kuid lõppude lõpuks ei jätnud see film mulle mingitki erilist emotsiooni, ega tahtmist selle filmiga edaspidi tegemist teha. Film vist pigem mängitigi maha tugeva näitlejatöö peale ja see vast oli minu jaoks ka ainus, mis selle filmi vaadatavana hoidis. Kurb küll, ma oleks isegi tahtnud, et see mulle meeldiks.

Ex_Machina


2015
Alica Vikander, Domhnall Gleeson, Oscar Isaac
Kestis 1 tund ja 48 minutit

Noor programmeerija Caleb (Domhnall Gleeson) võidab loterii maailma suurimas internetifirmas ja tema auhinnaks on kohtumine firma omaniku, erakliku, kuid geniaalse Nathaniga (Oscar Isaac), kes paneb maailma eest varjatult kokku tehisintellekte, kes ühel hetkel tulevikus hakkavad meie poole tagasi vaatama, kui alaarenenud ahvidele. Calebi ülesandeks on veeta aega noore naise kehakujusse paigaldatud programmiga, kes kannab nime Ava (Alicia Vikander) ja kes arendab sinuga vestlust ja tundub igapidi veetlev, mis üldse saakski meeldivam ülesanne olla? 
Päris karastav ja hoopis teist masti kui päev varem vaatamas käidud Teine Parim Hotell Indias ning päris kindlasti rohkem minu maitseeelistustele. Film mängib sujuvalt ümber teema tehisintellekti loomisest ja selle saamisest targemaks kui me ise ja tuletab meelde, et küsimus ei ole enam selles kas, vaid on asendunud juba küsimusega millal. 
Alicia Vikanderi jahe ja peaaegu, et emotsioonitu mäng oli samaaegselt nii meelitav kui ka hirmutav. Tema vastas mänginud Isaaci ja Gleesoni tegelased lõid temaga aga elava ja pingelise kontrasti, mis kriipis ja mängis emotsioonidega lõpuni välja. Film ise oli visuaalselt ilus ja kütkestav, kuid miljöö oli kohati tühi ja hirmutav, sest Nathani "uurimiskeskus" oli kergelt klaustrofoobiline. Aga ütleme nii, et päris huvitav elamus. 

Neljapäev, 19. märts 2015

The Second Best Exotic Marigold Hotel

2015
Dev Patel, Maggie Smith, Judi Dench, Bill Nighy, Richard Gere
Kestis 2 tundi ja 2 minutit

Järg 2011 aasta filmile "The Best Exotic Marigold Hotel", kus tegevus hotellis jätkub, kuid Sonnyl tekib idee hotelli laiendada, millega hakataksegi tegelema. Paralleelselt peab Sonny veel korraldama oma pulmi ja jälgima, et ükski hotellis resideeruv isik öö jooksul manala teele läinud ei oleks. 
Kergelt Bollywoodise maiguga ja üsna värvikireva miljööga peaaegu komöödia, millest oli pikapeale lugeda välja vaid mitte nii varjatud sõnum selle kohta, et briti vanema põlvkonna näitlejad ei ole enam nii noored ja kõbusad, esirinnas Maggie Smithiga, kes on jah tõesti juba 81 ja näeb ka eale vastav välja. Eks neid naerukohti oli ka sinna vahele, kus parasjagu ei tahetud tekitada tunnet, et ääretult tore ja väga vaimukas vanaema on suremas, kuid enamik neist tuligi selle arvelt, et näitlejad mõnitasid üksteise vanuseid või ütles ja tegi Dev Pateli tegelane Sonny jälle midagi kergelt absurdset ja naljakat.
Natuke kurb oli, et sellist tõsist Bollywoodist feelingut oli tunda vaid nendes stseenides, kus pulmadega tegeleti ja minu jaoks vast oligi filmi kõrghetk pulm ise üsna lõpus, mis paraku suudeti ka viimaks kogu vanaduses kaasneva traagikaga ära rikkuda. 

Laupäev, 7. märts 2015

Love, Rosie

2014
Lily Collins, Sam Claflin
Kestis 102 minutit


Raamatu ainetel, mida ma lugenud pole, tehtud film rääkis Rosiest ja Alexist, kes on olnud parimad sõbrad lapsepõlvest saati ja nende sõprus tundub olevat igavene. Nad plaanivad minna koos ülikooli, kuni üks ootamatu pööre nad ajutiselt üksteisest lahutab ja kuigi nad jäävad sõpradeks, kulgevad nende elud nüüd erinevaid radu mööda ja erinevates riikides. 
Minu jaoks igav film ja mitte ainult selle pärast, et oleks haigutama ajanud, kuid mul tekkis pidev soov telefoni järele haarata või midagi muud teha. Tegelikult ma ühel hetkel tõusingi püsti ja otsustasin omale õhtusöögi valmistada ja selleks ajaks, kui ma tagasi jõudsin, polnud endiselt midagi kardinaalselt muutvat juhtunud. Alguses üsna sümpaatse ja veetlevana tundunud film ammendas ennast juba üsna alguses juba ära ning filmi vaatamine muutus ebameeldivaks ja väsitavaks. 
Lily Collins oli oma rollis Rosiena eriti ebaveenev- ja meeldiv, sest minu arvates oli ta tegelane liigselt draamat täis topitud ja selle arvelt kadus tema isiksus. Temast puudus ka igasugune usutavus, et ta oleks vahepeal kaksteist aastat vanemaks saanud ja seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt, Kasvamist ei olnud näha küll kumbagi puhul, kuid Sam Claflini Alex suutis oma vananemist mingilgi määral hallata, samal ajal kui Lily Collinsi Rosie oli kaksteist aastat hiljem ikka veel nagu teismeline.