Kolmapäev, 18. juuli 2018

raamat: William Faulkner "Hälin ja raev"

Kuna see tundus kõige kohasem raamat, mida teel Tartusse ja koju lugeda, oli see mul sisseastumiskatsel kaasas ja sai ka läbi loetud. William Faulkneri vaieldamatult üks kuulsamaid teosed "Hälin ja raev" jutustab loo Compsonite perekonnast nelja päeva jooksul: neid varjutab elupõline traagika, mida pereliikmed teose vältel korduvalt needuseks nimetavad. Teose peategelased on kolm venda, minajutustajad: vaimselt alaarenenud Benjamin, morbiidne ja segaduses Quentin ning karm Jason. Lisaks nende õde Caddy, Caddy tütar Quentin, majahoidja Dilsey ja terve hulk majaorjasid.

Raamat algab üsna ootamatult, keskendudes perekonna pesamuna Benjyle, kes nagu selgub, on vaimse hälbega, ei oska kõneleda ega käituda ja Benjy mõttekäigust saame me esimest korda aimu, et midagi on halvasti, kuid Benjy hüplev ja pigem aistingutele ja tundmustele rõhuv ilma emotsioonideta jutustamine on omamoodi nõutukstegev, sest on raske täpselt öelda, mis. Ometi jätab see sellise intensiivse ja rahutu maigu suhu. Tema jutustamisstiilis puudub seos, omavahel segunevad minevik ja olevik.

Teisena võtab jutustajarolli üle Quentin, kelle tundlikkus väljendub Benjyst erinevalt, morbiidsemalt, emotsionaalsemalt ning esialgu veidi klaarimalt ja selgete mõttekäikude kaudu, segunedes hiljem Benjyga sarnaselt oleviku ja mineviku kompotiks, kus lugejal on võimalus hakata välja noppima selgemaid seiku, millest on võimalik midagi välja lugeda. Quentini tegelaskuju on rahutu ja häiritud, ta võtab kõike isiklikult ning see väljendub ka tema jutustuses, mis on samamoodi rahutu, lünklik ja kirjavahemärkideta, justkui Quentin teksti kujul.

Kolmandas osas tuleb mängu Jason, kes on kolmest vennast kõige ratsionaalsem ja selgemõistuslikum, kuid ka kõige negatiivsem, ahnem ja julmem. Jason on olude sunnil tahutud karmiks ja negatiivseks meheks, kes tunneb, et tema õed-vennad on süüdi, et tema elu nõnda ebaõnnestunud ja piiratud võimalustega on. Tema jutust tuleb ka välja täpselt, kui negatiivselt ta oma sugulaste vastu meelestatud on. Samas on just tema jutustus siduvaks lüliks Quentini ja Benjamini jutustuste vahel, andes lõpliku pildi kõigest, mis on juhtunud.

Tegelikult oli see mu teine kord "Hälinat ja raevu lugeda" ning kokkusattumuste tõttu juhtusin ma mõlemal korral raamatut alustama passilauas, lõpetama rongis. Mõlemal korral jättis raamat mulle emotsionaalselt kustumatu mulje, mis teisel korral oli võib-olla isegi veidi intensiivsem, muutes mind üheaegselt häirituks ja rahutuks, kuid tekitades ka parajat segadust. Väga ere ja ängistav lugemiselamus igal juhul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar