Stuck In Love

2012

Lily Collins, Jennifer Connelly, Nat Wolff

97 minutit

Minu hinne: 9/10

Tunnustatud kirjanik, tema eksnaine ja kaks teismelist last saavad aasta jooksul aru, mis on armastus, mis on selle võlud ja valud ning kuidas sellega toime tulla, igaüks erimoodi.

Ma üritan nüüd jube aruka näo pähe manada ja öelda midagi arukat filmi kohta, mille kohta nagu ei oskagi midagi öelda.. 

Ütleme lihtsalt, et tobe ja armas. (jälle!) Nat Wolff meeldis, ta jäi mulle juba The Fault In Our Starsi vaadates meelde, aga siin oli ta nagu suurem roll ja rohkem juukseid ja meeldis isegi rohkem, kui Isaacuna. See-eest, aga ei meeldinud mulle üldse Liana Liberato (mida nime sorri) mängitud Kate. Ta tegane oli ikka üle mõistuse tüütu ja nõme. Tegelt ka, tiigis on nii palju kalu ja mõni suudab ikka sellise otsa sattuda. Tunnen kaasa. 

Ja ma ikka ei suuda ringiga soundtrackidest mööda käia, sest ma lihtsalt pean nentima, et mulle järjekordselt kohutavalt meeldis filmi soundtrack. 

Garden State

2004

Zach Braff, Natalie Portman

102 minutit

Minu hinne: 9/10

Andrew naaseb oma kodulinna peale seda, kui ta ema sureb ja talle näib, et miski pole muutunud. Ta sõbrad oleks justkui ikka seal linnas lõksus, ta isa on täpselt selline, nagu ta mäletas ning tema ise on endiselt kõigi nende ravimite all, mis ta isa talle ta psühholoogina kirjutas, kui ta noorem oli. Kuni ta kohab Sami.

"You gotta hear this one song. It'll change your life. I swear."

Nii positiivselt armas lugu. Ma olen ausalt öeldes nii liigutatud. Ma ootasin midagi nõmedalt ja tobedalt läilat, mis oma lihtsuses mind suisa oksele ajaks, aga see oli lihtsamast lihtsam film ja see oli nii tore siia hilistesse õhtutundidesse vaatamiseks, et kui ma homme asju korda ei peaks saatma, siis ma vaataks seda teist korda otsa ilma ühtegi süümepiinata. 

Soundtrack oli samuti üle võlli, alustades The Shinsiga, sekka ka Coldplayd ja tagatipuks oli kuulda isegi Simon&Garfunkelit. Änksa!

The Number 23

2007

Jim Carrey, Virginia Madsen, Logan Lerman

101 minutit

Minu hinne: 6/10

Walter Sparrow on täiesti tüüpilise eluga loomapüüdja, kellel on ilus naine ja tubli poeg. Ühel päeval ta saab hammustada koeralt, mis tema arvates oli saatus ning suunas aina ühest sündmusest teiseni, alustades sellega, et tema kätte satub raamat ja talle tundub, et see raamat on justkui tema elust kirjutatud. Asi muutub tema jaoks vaid hullemaks, sest mida edasi ta loeb, seda suurema tähenduse ja rolli omandab number 23.. ning esile kerkib aina rohkem sarnasusi.

Jim Carreyt on nii võimatu minu jaoks vaadata tõsiseid rolle mängimas. See on umbes nagu Mark Hoppust näha ilma selle tobeda naeratuseta, mis tal kogu aeg ees on. Aga kui Mark Hoppusega harjub ära, siis ma arvan, et selles filmis nähtava Jim Carreyga ei harju ma kunagi ära. Ta võib teha surmtõsise näoga kõige haigemat huumorit üldse, aga minu jaoks ta draama/thrilleri žanrisse ei istu.

Ma andsin sellele filmile üldse kuidagi kõrge hinde, sest kuigi algus oli päris vaadatav, siis mida film edasi, seda ma ei leiagi õiget sõna.. enam ta oma feelingu ära kaotas ja see läks natuke hüsteeriliseks ja kogu kupatus langes kuskile.. hauda näiteks. Ja lõpp oli kuidagi eriti pettumust valmistav. Nad oleksid nagu üritanud filmi sellest traagikast päästa, tuues lõppu "positiivseid" noote. Noh, minu puhul ei mõjunud. Suutsin alguse poole juba natuke paranoiliseks muutuda, aga noh, tühja kah. Numbrid on siiski numbrid.

High Fidelity

2000

John Cusack, Jack Black

113 minutit

Minu hinne: 7/10

Peale täiesti hauani kurnavat ja mu arvamusi mürgitavat nädalat ja võibolla tiba rohkemat aega, olen ma tagasi, et vaadata ühte elutarka filmi ja edastada oma nürimeelne arvamus teile. 

Film põhineb Nick Hornby raamatul. Rob on plaadipoemüüja, kes on sõltuvuses nimekirjade koostamisest. Ta teeb nimekirju kõige kohta, millest võimalik, sealhulgas loetelu tema kõige kohutavamatest lahkuminekutest, mis sisaldab ka suhet, mis tal parasjagu käsil oli. Selle käigus jõuab talle kohale kõik, mis ta elus toimub, valesti on ja mida tuleks muuta, samal ajal seda vaatajaga arutades. 

Seoses Nick Hornby raamatu teemaga, siis mulle tundus see film jõle tuttav, aga ma pole kindel, kas ma seda tegelikult ka lugenud olen või sattusin ma lihtsalt kuskil mingit sisukokkuvõtet lugema..

Aga tegelikult, palju nõmedaid hipisärke ja indiemuusikat võib ühte filmi kokku panna ilma, et asi kiiva kisuks? Ilmselgelt lõputult, nagu ma selle filmi kohaselt järeldan. Mulle tundus, et Jack Black oli esimest korda omas elemendis, üritades nii meeleheitlikult ja siis viivuks midagi saavutades ning seejärel jälle madalamale oma pükstest vajumas.. (ma ausalt ka vihjan praegu sellele, et ta püksid on alati, alati täpselt nii madalal, et ta persepragu paistab)

Kuidagi üldistavalt kokku võtta oli film meh. Sel oli oma häid kohti ja soundtrack oli lihtsalt tapvalt hea, aga kuidagi armetu ja nigel ja miski oli nagu.. valesti. Midagi rohkemat nagu ei oskagi öelda.

Edit: See Marvin Gaye laul ajab mind lihtsalt h u l l u k s! See käiks mul nagu sabas. 

Metallica: Through The Never

2014

Dane DeHaan

93 minutit

Minu hinne: 8/10

Trip (nimi muide), Metallica-roadie, saadetakse bänd show ajal linna teise otsa tooma midagi. Tundub lihtne missioon, kuid sellest on asi kaugel, kui kogu reis muutub parajaks sürreaalseks seikluseks.

Sisuliselt täiesti sisutu film. Suurem rõhk on muusikal, kui story-line'il, kuigi esines palju ägedaid stseene, mis ei sisaldanud võtteid Metallica live-kontserdist ning mis, ülla-ülla, kestsid kuskil minut isegi. (kui vedas). Mul ei ole selle vastu midagi, sest alati ei peagi nii palju vaatama, kui kuulama ja kuulata on seda hea. Kui ühe või kaks korda vaatad, siis veel iseenesest on see huvitavalt lahendatud seiklus ka omamoodi ja põnev, seejärel koliks pigem albumile üle.

Suures osas tuleb hinne selle eest, et mulle meeldib Metallica, mulle meeldivad live-kontserdid ja mulle meeldib Dane DeHaan, kellel on üsna kogu aeg väga üllatunud nägu ees, aga ilus vaadata ikka. 

We're the Millers

2013

Jason Sudeikis, Jennifer Aniston, Emma Roberts 

110 minutit

Minu hinne: 7/10

Narkodiiler, kelle kogu kandam ja tulu pihta pannakse, peab oma varustajale mitte võlgu jäämise jaoks Mehhikost ära tooma laadungi narkootikume. Tal tekib lollikindel plaan rentida suur pereauto (karavan) ning moodustada libaperekond temaga samas majas elavast süütust teismelisest poisist, stripparist ja tänaval elavast, kodust ära jooksnud tüdrukust. Tundub ideaalne plaan, seega mis saaks valesti minna? 

Päris  ausalt, polnud minu tüüpi komöödia. Naerupahvakuid kutsus omajagu esile küll, kuid midagi jäi puudu.. või siis oli midagi natuke liiga palju, mis jäi närima. Emma Roberts ja Jason Sudeikis ei meeldinud kumbki. Ma ei räägi ainult sellest filmist, vaid üldiselt. Emma Robertsi näitlejaoskustega ma enne American Horror Story: Covenit tuttav ei olnudki, aga ta hakkas mind sealt peale ikka meeletult häirima. Ma ei tea ausalt, milles asi on ja Jason Sudeikis häirib Saturday Night Live'st ja naerutada ta mind eriliselt ei suuda. Kahju. Ma iseenesest oleksin tahtnud, et see film mulle meeldiks. 

Rise Of The Guardians

2012

Chris Pine, Hugh Jackman, Alec Baldwin, Isla Fisher, Jude Law

97 minutit

Minu hinne: 7/10

Jack Frost viidab päevast päeva aega igale poole härmatise ja lume tekitamisega, lõbustades lapsi kelgusõitudega ning mängides nendega lumesõda. Keegi lihtsalt ei näe teda. Ühel päeval aga, kui ilmub keskajast saati kadunud olnud Pitch, kes tahab ära võtta kogu laste rõõmu, valitakse ta välja aitama ülejäänud nelja legendi: Jõuluvana, Unematit, Hambahaldjast ja Lihavõttejänest. Ning temast saab samuti legend. 

Ma pean endale meelde tuletama hakkama, et ma ei vaataks enam eesti keelde dubleeritud multikaid, sest mind kohutavalt häirib kuulata, kuidas eestlased kohati veidi absurdseid ja imelikke möödapanekuid tõlkimisel teevad. Külmajaak? Tõsiselt või? Külmapoiss kõlaks ka normaalsemalt ja ma saan aru, et ta nimi oli Jack Frost, eksole, aga Külmajaak????? Ma ei mõista. 

Iseenesest armas. Tekitab tahtmise uskuda, et Unemati on tegelikult ka selline võiküpsise moodi paksuke, kes sulle öösel und ja lootust nagu küpsisepuru voodisse puistab ja siis naeratades minema vudib. Või, et Jõuluvana on tegelikult ka selline paks tätoveeritud vene mürakas, kellele rongidega mängida meeldib ja et teda aitavad natuke totukad päkapikud ja lumeinimesed. Veenev ja meeldiv. Vaataks uuesti küll.

Star Trek: Into Darkness

2013

Chris Pine, Zachary Quinto, Benedict Cumberbatch

132 minutit

Minu hinne: 8/10

Peale seda, kui James T. Kirk järjekordselt reeglitevastaselt käitub, võetakse temalt ära kapteni tiitel ja ka tema laev. Kapteniks saab taas Pike, kes teeb Kirkist oma esimese abi. Kui aga Starfleeti kontoris toimub rünnak ja kapten Pike selle käigus sureb, võtab Kirk taas juhtimise enda hoolde, et astuda vastu üliinimlike võimetega ja supergeniaalsele Khanile. 

Ma ei oska kuidagi eelistada, ega võrrelda. See, mis eelmises osas oli puudu (alustades näiteks Spocki tunnetega jne), oli selles osas justkui olemas (alustades Spocki tunnetega jne) ja vastupidi. Aga samas minu jaoks siiski erilist edasiminekut ei toimunud. Teine osa küll, aga asi jäi kuidagi samale tasemele ja üsna üksluiseks. Visuaalsest pildist ma ei räägi, eelmisest postitusestki sai aru, et film oli visuaalselt üsna vaimustav (vähemalt minu jaoks), aga kui rääkida plotist ja tegelastest, siis ainus edasiminek selle filmi osas oli minu jaoks pahalane ehk Khan. Bones ka.. Bonesil oli palju rohkem ekraaniaega, kuigi mulle tundub, et selle venelase ekraanil oleku aeg jäi selle võrra lühemaks. Bones meeldis mulle. 

Star Trek

2009

Chris Pine, Zachary Quinto, Eric Bana

127 minutit

Minu hinne: 8/10

Päeval, mil James T. Kirk sünnib, sureb ta isa salapärase Nero käe läbi, kes otsib kedagi Spocki, kuid samal ajal päästes selle käigus üle 800 inimese. 25 aastat hiljem on James suureks kasvanud ja paras segaduse külvaja, kuid sellegi poolest oodatakse temalt suuri tegusid. Ta liitub Starfleeti meeskonnaga, kus ta suudab välja vihastada intelligentse ja oma päritolu pärast diskrimineeritud Spocki. 

Natuke segane, aga visuaalselt täiesti hämmastav. Ma olen lummatud. Kogu see valguslaikude ja muuga salapära ja sügavuse tekitamine on lihtsalt vaimustav. (Mängime mängu kui palju sünonüüme ma veel hämmastavale suudan leida) 

Film ise oli ka põnev. Pakkus kaasaelamisrõõmu ja kerget pinget, mid hoidis tähelepanu endal, kui ma just valguslaikude imetlemisega ei tegelenud. Ma pole Star Trekiga iseenesest kursis, ma teadsin, kes või mis on Spock, ausalt, aga see oli ka minu ainus kokkupuude. Võibolla see film ei anna just seda õiget ettekujutust sellest kõigest, ega mina tea, aga isegi kui muud siit filmist juurde ei saa, siis filmielamuse ikka saab. 

Chris Pine eriti ei meeldi, aga Zachary Quinto oli imeline.. nagu alati.. minu jaoks.