Danny Collins

2015

Al Pacino, Jennifer Garner, Bobby Cannavale, Annette Bening

Kestis 1 tund ja 46 minutit

Mingil määral tõsielul põhinev film räägib rokk-staar Danny Collnsist (Al Pacino), kes vaatamata juba kõrgele eale läheb rahvale endiselt peale. Ta veedab oma elupäevi tuuritades, aineid ninna tõmmates ja alkoholi tarbides, kuni oma sünnipäeval kingib ta parim sõber talle 40 aastat vana kirja John Lennonilt, kes soovitas tal ennast mitte muuta ja jätkata täpselt selle tegemist, mida ta parasjagu teeb. See kiri motiveerib Dannyt keerama oma elu ringi ja alustama uuesti. Ta sõidab New Jerseysse, kirjutab end sisse Hiltoni hotelli, kus kohtub Maryga (Annette Bening), kes ei ole just ta fänn, kuid on valmis Dannyle nõu andma, kui ta uuesti muusikat kirjutama hakkab. Samuti üritab ta suhteid siluda oma pojaga (Bobby Cannavale), kellega ta varem kohtunud ei ole. 

Need võisid samahästi olla pikimad peaaegu kaks tundi mu elus. Ma olin vaevu pool tundi filmist ära vaadanud ja ma olin nii tüdinenud ja mulle tundus, nagu oleksin ma viimased kaks tundi juba seda filmi vaadanud. Midagi lihtsalt ei juhtunud! 

Kui ma kinos käies trailerit nägin, siis see tundus nagu selline elav muusikafilm, mida kohe kibelesid vaatama, aga reaalsus oli see, et tegemist oli üksluise draamaga, mille keskmes oli täiesti ebasümpaatne wannabe rockstaar. Kindlasti oli tore Lennonilt kiri saada, aga siin filmis küll sellest aru polnud saada. Meile näidati kirja, see motiveeris teda oma tagumikku üle pika aja liigutama ja ise midagi kirja panema, aga Collinsi suhtumine selle kirja suhtes oli nagu „sain Johnilt kirja, eks ma siis vaatan kuhu ma oma raha investeerida saan“ ja kõik. 

Mul pole isegi muusika kohta midagi head öelda. Hea küll, kuulsime filmi vältel aeg-ajalt Lennonit, kuid ülejäänud aja kuulsime me seda laulu, mille kirjutamisega tal probleeme oli.Võibolla polnud Collinsi muusika päris minu tassike teed, aga võibolla oli see laul tõesti liiga jama, et tervet filmi väärida. 

Ainus sümpaatne tegelane minu jaoks oli Jennifer Garneri kehastatud rase naine ja ma pole isegi kindel, kas ma tundsin tema vastu sümpaatiat, sest ta oli rase või sest ta oli tõesti ainus meeldiv tegelane. Al Pacino kehastatud Danny Collinsist ma juba põgusalt rääkisin, aga ma tahaksin veelkord mainida, kui halvasti ta valitud oli. Ma ei taha liialdada, kuid teen seda ikka, aga ta tõesti poleks ka tuhande aasta sees muusik, kellele ma filmilinal kaasa tahaksin elada. Paugutagu aga püssi edasi, tõsiseltvõetavat muusikut temast ei saa, olgu siis elus või kinos.

Loodan lihtsalt, et selle mehe elu selliselt välja ei kukkunud, kellest inspireerituna see film loodud on,

Whiplash

2014

Miles Teller, J.K. Simmons

Kestis 107 minutit

Andrewil on unistus olla üks parimaid trummareid ja mitte saada unustatud. Ta usub, et parimaks paigaks oma oskuste arendamiseks on konservatoorium, kus tema õpetajaks saab Terence Fletcher, kes poisilt aina rohkem ja rohkem nõuab ja pea selle jaoks mingiks probleemiks poissi mõnitada või lüüa, poissi sellega hulluks ajades. 

Pean ausalt tunnistama, et kinno läksin ma kolmel põhjusel - 1) ma tundsin huvi 2) ma nägin Arnold Schwarzeneggeri kommentaari filmipostril 3) mul oli (ja on praegugi) vaja kirjutada retsensioon filmimuusika kohta. 

Tundub nagu ma oleksin vaatamas käinud kahte tundi actionit, mis paneb hinge kinni hoidma ja õhku ahmima, sest sa oled nii põnevil selle ootuses, mis järgmisena juhtub. Ja kedagi ei lastud isegi maha. Intensiivne ja vihane muusikafilm, mis näitas minu jaoks jazzi hoopis uues valguses ja pani mind aru saama, et jazzgi ei ole nii pehme muusikastiil, nagu mulle alati tundunud on. Palju verd, higi ja pisaraid, meeldivat muusikat, ropendamist ja närvipinget, mis paneb judinad üle selgroo jooksma ja jääb pikaks ajaks meelde. Imeline!

It Might Get Loud

2008

Jimmy Page, Jack White, The Edge

Kestis 98 minutit

Tundub, et pigem rockmuusika austajatele ja pilli ennast mängivatele suunatud dokumentaalfilmis räägivad kolm kitarristi elektrikitarrist, selle käsitsemisest ja muust. Igaüks teeb seda läbi oma pilgu, rääkides oma esimesest pillist, lugude kirjutamisest, võimenditest, stiilist ja muust. 

Päris ausalt, ega ma muusikast suuremat ei jaga. Mulle meeldib muusikat kuulata, ma võin rääkida lauludest, bändiest ja videotest suvalisi ja ebavajalikke fakte ning soovitada sulle häid albumeid, aga pilli mängida ma ei oska ja ega ma vist suuremat viisigi ei pea. Aga ma jumaldan Jack White'i. Ja sel hetkel piisas mulle selleks, et seda filmi vaatama hakata ja kuigi mul polnud vahelduva eduga aimugi, millest nad räägivad (ma pean silmas noote ja muud säärast), nautisin ma siiski, sest iseenesest ilus ja hästi ülesehitatud film, mille puhul kulges jutt loomulikult ühest teemast teise ja istus hästi kokku.

High Fidelity

2000

John Cusack, Jack Black

113 minutit

Minu hinne: 7/10

Peale täiesti hauani kurnavat ja mu arvamusi mürgitavat nädalat ja võibolla tiba rohkemat aega, olen ma tagasi, et vaadata ühte elutarka filmi ja edastada oma nürimeelne arvamus teile. 

Film põhineb Nick Hornby raamatul. Rob on plaadipoemüüja, kes on sõltuvuses nimekirjade koostamisest. Ta teeb nimekirju kõige kohta, millest võimalik, sealhulgas loetelu tema kõige kohutavamatest lahkuminekutest, mis sisaldab ka suhet, mis tal parasjagu käsil oli. Selle käigus jõuab talle kohale kõik, mis ta elus toimub, valesti on ja mida tuleks muuta, samal ajal seda vaatajaga arutades. 

Seoses Nick Hornby raamatu teemaga, siis mulle tundus see film jõle tuttav, aga ma pole kindel, kas ma seda tegelikult ka lugenud olen või sattusin ma lihtsalt kuskil mingit sisukokkuvõtet lugema..

Aga tegelikult, palju nõmedaid hipisärke ja indiemuusikat võib ühte filmi kokku panna ilma, et asi kiiva kisuks? Ilmselgelt lõputult, nagu ma selle filmi kohaselt järeldan. Mulle tundus, et Jack Black oli esimest korda omas elemendis, üritades nii meeleheitlikult ja siis viivuks midagi saavutades ning seejärel jälle madalamale oma pükstest vajumas.. (ma ausalt ka vihjan praegu sellele, et ta püksid on alati, alati täpselt nii madalal, et ta persepragu paistab)

Kuidagi üldistavalt kokku võtta oli film meh. Sel oli oma häid kohti ja soundtrack oli lihtsalt tapvalt hea, aga kuidagi armetu ja nigel ja miski oli nagu.. valesti. Midagi rohkemat nagu ei oskagi öelda.

Edit: See Marvin Gaye laul ajab mind lihtsalt h u l l u k s! See käiks mul nagu sabas. 

Metallica: Through The Never

2014

Dane DeHaan

93 minutit

Minu hinne: 8/10

Trip (nimi muide), Metallica-roadie, saadetakse bänd show ajal linna teise otsa tooma midagi. Tundub lihtne missioon, kuid sellest on asi kaugel, kui kogu reis muutub parajaks sürreaalseks seikluseks.

Sisuliselt täiesti sisutu film. Suurem rõhk on muusikal, kui story-line'il, kuigi esines palju ägedaid stseene, mis ei sisaldanud võtteid Metallica live-kontserdist ning mis, ülla-ülla, kestsid kuskil minut isegi. (kui vedas). Mul ei ole selle vastu midagi, sest alati ei peagi nii palju vaatama, kui kuulama ja kuulata on seda hea. Kui ühe või kaks korda vaatad, siis veel iseenesest on see huvitavalt lahendatud seiklus ka omamoodi ja põnev, seejärel koliks pigem albumile üle.

Suures osas tuleb hinne selle eest, et mulle meeldib Metallica, mulle meeldivad live-kontserdid ja mulle meeldib Dane DeHaan, kellel on üsna kogu aeg väga üllatunud nägu ees, aga ilus vaadata ikka. 

Velvet Goldmine

Velvet Goldmine

1998

Ewan McGregor, Christian Bale, Jonathan Rhys Meyers

124 minutit

Minu hinne: 5 või 10/10 

Ma ei hakka parem midagi ütlema..

1984, ajakirjanik Arthur Stuartile määratakse tööks uurida glam-popstaar Brian Slade'i lavastatud mõrva. Olles noorena suuresti mõjutatud Slade'ist, võtab ta töö vastu, et saada lõppude lõpuks teada, mis juhtus tema kanglasega, hakates läbi käima inimesi, kellega Slade elu jooksul läbi käis. Ühesõnaga Citizen Kane'i tüüpi lugu.

Ma ei teadnud, kas ma peaksin seda filmi hindama viie või kümnega, sest ma ei suuda selgusele jõuda, kas see film on täielik hullumeelsus või ülim geniaalsus. Ma ei taha valet arvamust ka jätta, arvestades seda, et tegu pole tüüpilise muusikafilmiga, nagu Grease või muud säärast, mida sa võiks oma vanematega elutoas vaadata ja puhtjuhuslikult kaasa laulda, sest mingil põhjusel tead sa sõnu. See on aste kõrgemal. (te peaksite neid žeste nägema, mis ma iseendale asja seletamiseks teen). 

Kui sa paned filmi kokku terve hunniku täiega ägedaid asju (minu jaoks), nagu glam-rock, Ewan McGregor (ta hääl meeldib mulle ikka sittakanti), Christian Bale, Placebo (räägime faktist, et Placebo on mu lemmikbänd) ja täiesti üle mõistuse hea soundtrack, siis ootad sa midagi suurepärast, aga ausalt öeldes pole ma vist oma elu jooksul nii segaduses olnud, kui selle filmi ajal ja peale seda. Nii et jäägu see parem teiste otsustada, sest mina küll midagi arukat öelda ei oska. 

(Film sisaldab teataval hulgal alastitseene)

The Bodyguard

The Bodyguard

1992 

Kevin Costner, Whitney Houston

Minu hinne: 7/10

And iiii-ii-iii will always love you..

Poplaulja hakkab saama ähvarduskirju ja tema turvalisuse tagamiseks palkab tema mänedžer talle ihukaitsja. Laulja ei saa aga aru, miks peaks keegi teda kaitsma, kuni ahistaja pääseb talle liiga lähedale. Laulja ja ihukaitsja vahel, aga tärkavad tunded..

Kõlab nagu mingisuguse seebika episoodi tutvustus, aga seda see film oligi - üks paras seebikas. Ma ei saa öelda, et ma pettunud oleksin, sest ma isegi ei oodanud midagi ja ma võtsin selle filmi üldse ette ainult selle pärast, et mulle kohutavalt meeldib Whitney Houstoni hääl, Liis tõmbas selle filmi loosiga ja emme ütles, et talle meeldib. Ja tegelikult mulle isegi veidi meeldis ka. Lemmikute hulka ei liigitaks, aga kui võimalus avaneks ja tuju tuleb, vaataksin uuesti küll. 

Ja Houstoni hääl võis olla küll nagu inglite kingitus, kuid minu jaoks ta näidelda ei osanud.. Ja ta kulmud nägid veidrad välja. Üheksakümnendate trend? 

Dirty Dancing

Dirty Dancing

1987

Patrick Swayze, Jennifer Grey

Minu hinne: 10/10

The ultimate chick-flick..

Baby saabub vanematega puhkusele oma isa sõbra puhkusemajasse, kus ta tutvub sealse tantsuõpetaja Johnny Castlega. Peale seda, kui Johnny tantsupartneriga juhtub õnnetus, asub Baby teda asendama ning nad Johnnyga saavad lähedasteks. Kahjuks ei meeldi see Baby vanematele..

Mingisugune maagia paneb mind seda filmi aina uuesti ja uuesti vaatama ilma, et ma sellest tüdineks, sest iga kord oleks tunne, nagu ma elaks Babyle ja Johnnyle esimest korda kaasa. Mind paneb kõige rohkem üllatuma see, et Patrick ja Jennifer ei saanud omavahel üldse tegelikult läbi ja lausa vihkasid üksteist, kuid kui sa vaatad seda filmi, ei saa sa nendevahelist keemiat eitada. Ja see on vapustav!

Parem ärge laske mul soundtrackiga alustada.. See soundtrack võiks mu elu saata. Ja kõik need tantsud. Ma pean iseenda peale vist eluaeg vimma, et ma tantsima ei õppinud nooremana, sest vähemalt ei laulaks ma siis iseeendale salaja (I've had) The Time Of My LIfe'i ja ei üritaks nii meeleheitlikult mambot tantsida.

Okei, ma lähen otsin omale mõne tantsutunni, sest mul olevat kerge jalg küll..