film: The Nice Guys

2016

Russel Crowe, Ryan Gosling, Matt Bomer

Film kestis 1h ja 56 minutit

Erinevalt minust on mu vend väga komöödialembene, seega satume me üsna tihti erinevaid komöödiaid vaatama. Enamasti vaatame me minu tulisel nõudmisel vanemaid filme, kus on naljad pole veel nii äraleierdatud ja võtavad mind siiralt naerma, aga mõnikord satume me ka uuemate filmide otsa. Üheks selliseks filmiks oli 2016 aastal ilmunud "The Nice Guys".

Filmi tegevus leiab aset 1970ndatel aastatel (täpsemalt aastal 1977), kus kaks eradetektiivi hakkavad uurima tüdruku kadumist ja pornostaari mõrva. Kui Holland Marchi (Ryan Gosling) puhul on tema tütre sõnul tegemist "halvima detektiiviga maailmas", kes on palgatud uurimaks pornostaari vanatädi vihjet selle kohta, et ta on pornostaari kaks päeva pärast ta surma elusalt näinud, mis viib ta ühe tüdrukuni, siis Jackson Healey (Russel Crowe) on palgatud selle sama tüdruku poolt, et teda ei leitaks. Nende teed ristuvad, kui nad aru saavad, et kaks juhtumit on omavahel üsnagi tihedalt seotud ning võib-olla on sellel juhtumil siiski lahendus, vastupidiselt Holland Marchi uskumisele.

"The Nice Guys" on positiivne üllatus, mida ma ei oodanud. Nagu ma juba mainisin, ei ole ma eriti komöödialembene, seega ei oota ma kunagi eriti komöödiatest midagi, aga antud filmi puhul on tegemist tõsiselt naljaka filmiga. Dialoog on kelmikas, kohati suisa nilbe, kuid targalt kirjutatud ja vaimukas. Film ei hiilga aga ainult dialoogiga, vaid on tõsiselt naljakas ka visuaalselt, mis väljendub kukkumistes ja näoilmetes.. Omamoodi teeb filmi paremaks veel see, et huumor on meisterlikult segatud vägivallaga, mis ei lase filmil olla lihtsalt suvaline komöödia, kuid ei anna ka võimalust olla suvaline krimi-action-film. Tõsi, film on tänu situatsioonidele ja tegelastele kohati absurdne, kuid see annab antud juhul ainult juurde.

Film ei oleks ilmselt pooltki nii särav olnud, kui Ryan Gosling ja Russel Crowe poleks ekraaniduuona omavahel nii hästi sobinud. Nende omavahelist keemiat tõid veel eriti hästi esile kõrvaltegelased, kellest eredaimalt säras Holland Marchi 13-aastane, kuid väga täiskasvanulik, tütar Holly (Angourie Rice), kes ei jätnud kasutamata ühtki võimalust oma isa alandamiseks või mahategemiseks, mis minu arust oli veider, kuid tegelikult vägagi humoorikas lüke. Kuigi, vahepeal tundus enamik kõrvaltegelasi üsna arusaamatu väärtusega, siis oli ka nende väljeütlemistes omajagu one-linereid. Ja kes saaks unustada seda ikoonilist stseeni, kus nad üritavad "surnutega" rääkida? Pauk tuli sealt, kust seda oodata ei osanud.

Ma olen üldiselt ka 70- ja 80ndate settingute austaja ning ka selles filmis ei jäänud see mu tähelepanuta, sest ilmselgelt oli ära kasutatud iga võimalust asi diskoseks muuta (ühest situatsioonis on nad reaalselt 70ndate ..pornopeol, kus mängib taustal Earth, Wind & Fire'i "September" ja meile näidatakse paremikku 70ndate moest) ning film tõesti oli igati ajastuhõnguline.

This Is Were I Leave You

2014

Jason Bateman, Jane Fonda, Tina Fey

Kestis 1 tund ja 43 minutit

Kuna ma olen avastanud, et kudumine ja mu käeline tegevus käib mul kiiremini ja pädevamalt kui mõni linateos taustal ketrab, siis tavaliselt ma üritangi leida selliseid natuke mitte nii huvitavaid filme, millele suurt tähelepanu ei peaks pöörama. Imelikul kombel juhtusin ma arvustuste lugemise järel filmi otsa, millele ma lõpuks rohkem tähelepanu pöörasin kui kudumisele.

"This is where i leave you" tegevus toimub ühe perekonna keskmes, kus isa on hiljuti manalateele läinud. Ema (Jane Fonda) tahab aga, et lapsed sel raskel ajal koos oleksid ning annab neile teada, et isa viimseks sooviks oli, et nad veedaksid nädala ühe katuse all ja üritaksid minevikus olnud probleemidest üle saada. Neil kõigil on lisaks ühistele probleemidele veel isiklikud probleemid, mis niigi nende peade kohal kokku löövad ning kõigele lisaks on vaja neil nüüd tegeleda kõigi võinuks ollade ja mis oleks kuidega, mis kaasnevad vana kodukandi ja vanade tuttavatega.

Nagu ma juba mainisin, siis kuigi ma eeldasin sellest üht neist nigelatest filmidest, mille vaatamisest sa midagi juurde just ei saa, ainult aega kulub, siis tegelikult vaatamata kõigele negatiivsele, mida olin valmis eeldama ja olin lugenud, osutus see (vähemalt minu jaoks) just täpselt selliseks draamaks, mis mulle meeldib ja mida reaalselt ongi hea vaadata, sest see puudutab midagi.. hinges. Puudutab midagi hinges, jah. Film oli iseenesest kurblik, vahel naljakas, kuid üldiselt kurblik, sest kõigil oli kõik kogu aeg halvasti, aga igaüks üritas sellest halvast elustki viimast võtta. Samas mul on hea meel, et filmis vaheldusid komöödia kui ka draama lõpuni välja ning asi ei kiskunud liiga komöödialikuks või liiga melodramaatiliseks. 

Teisalt Jason Bateman oli jälle Michael Bluth, sest ma ei tea, kas ta ei oska muud teha või talle meeldib nii väga Michael Bluth olla.

Kingsman: The Secret Service

2014

Colin Firth, Taron Egerton, Samuel L. Jackson

Kestis 2 tundi ja 9 minutit

Long time, no see! Kaotasin end vahelduseks ära sarjamaastikule ja mis oleks parem viis tagasi tulla, kui ühe hoogsa.. spioonikomöödiaga? Igatahes, üks ülisalajane ja vaid tõelistest härrasmeestest koosnev rühmitus kaotab ühe oma liikme ning hakatakse otsima uut. Igal liikmel on vaja leida üks sobiv kandidaat, kelle vahelt valitakse intensiivse treeningu ja võistluse käigus välja see üks, kes hakkab täitma hukkunud liikme kohta. Agent Galahadi (Colin Firth) valikuks saab üks noor ja halvale teele läinud noormees Eggsy (Taron Egerton), kelle isa oli ka kunagi ise rühmitusse pääseda tahtnud. Nüüd peab noormees tõestama hakkama, et on oma isa nime vääriline. Samal ajal üritab kuri geenius Valentine (Samuel L. Jackson) viia läbi midagi genotsiidi taolist, sest maailm on haige ja vajab viirusest puhastamist.

Ma valetasin alguses, kui ütlesin, et tegemist on parima viisiga. Võib-olla ei oska ma spioonikomöödiad hinnata, kuid võib-olla ei lähe mulle lihtsalt sellised liialdatud filmid peale, mille puhul sööks nagu vahukooretorti topelt vahukoorega, kus kahe vahukoorekihi vahelt leiad ka üksiku kirsi, mis muidu magusale lägale natukene hapukust lisab. Vot täpselt seda tüüpi film see lõppude lõpuks oli - alguses magus ja lõbus ja lõppude lõpuks läila ja mitte enam nii lõbus. Peale kinos nägemist oli selline keskmine vaimustus - film tundus huvitav ja suure hulga graafilise vägivalla ja huumoriga vürtsitatult läks mulle isegi peale. Teist korda hurraaga uuesti vaadates tundus see  juba aga kuidagi nii igav, et lõpuks jälgisin ma ainult kohti, mis mulle esmakordsest vaatamisest meelde olid jäänud kui naljakad ja, kus eriefektidega oldi liiale mindud ja neid kohti oli.. ütleme nii, et väga palju. Aga Samuel L. Jackson ikka ei väsi mind ikka üllatamast. 

The Second Best Exotic Marigold Hotel

2015

Dev Patel, Maggie Smith, Judi Dench, Bill Nighy, Richard Gere

Kestis 2 tundi ja 2 minutit

Järg 2011 aasta filmile "The Best Exotic Marigold Hotel", kus tegevus hotellis jätkub, kuid Sonnyl tekib idee hotelli laiendada, millega hakataksegi tegelema. Paralleelselt peab Sonny veel korraldama oma pulmi ja jälgima, et ükski hotellis resideeruv isik öö jooksul manala teele läinud ei oleks. 

Kergelt Bollywoodise maiguga ja üsna värvikireva miljööga peaaegu komöödia, millest oli pikapeale lugeda välja vaid mitte nii varjatud sõnum selle kohta, et briti vanema põlvkonna näitlejad ei ole enam nii noored ja kõbusad, esirinnas Maggie Smithiga, kes on jah tõesti juba 81 ja näeb ka eale vastav välja. Eks neid naerukohti oli ka sinna vahele, kus parasjagu ei tahetud tekitada tunnet, et ääretult tore ja väga vaimukas vanaema on suremas, kuid enamik neist tuligi selle arvelt, et näitlejad mõnitasid üksteise vanuseid või ütles ja tegi Dev Pateli tegelane Sonny jälle midagi kergelt absurdset ja naljakat.

Natuke kurb oli, et sellist tõsist Bollywoodist feelingut oli tunda vaid nendes stseenides, kus pulmadega tegeleti ja minu jaoks vast oligi filmi kõrghetk pulm ise üsna lõpus, mis paraku suudeti ka viimaks kogu vanaduses kaasneva traagikaga ära rikkuda. 

Birdman (The Unexpected Virtue Of Ignorance)

2014

Michael Keaton, Zach Galifianakis, Edward Norton, Emma Stone

Kestis 119 minutit

Riggan (Michael Keaton) on oma kunagised hiilgeajad Lindmehena selja taha jätnud ning proovib nüüd kätt Broadwayl. Kui aga ühe tema kaasnäitlejaga "õnnetus" juhtub, peavad Riggan ja tema agent ja samaaegselt ka parim sõber (Zach Galifianakis) leidma talla kiiresti asendaja, kelleks osutub noor ja ülbe Mike (Edward Norton), kelle elektrit täis personality ähvardab kogu etenduse kiiva vedada. Samal ajal peab Riggan veel üritama parandada oma katkist perekonda, oma karjääri ja kõigele lisaks veel pidama sisemist võistlust iseenda egoga.

Peale seansi lõppu kinost lahkudes oli küll selline tunne, nagu oleks kaks tundi mäluhäiretes mööda linna ringi uidanud. See film oleks avanud nagu mingi suure ja tumeda teadmatuse värava ja pannud mind unustama, et ma olen keset Tallinna linna kinos, mitte kodus. 

Tahaks öelda, et see oli nagu meisterlikult üle võlli vändatud superkangelasfilm, kuid ma tunnen, et see oleks nagu solvang sellele visuaalselt imekaunilt üles ehitatud filmile, mis oli juba ainuüksi pildi poolest nii ilus, et nagu polekski tahtnud muule tähelepanu pöörata. Palju long-take kaameravõtteid, mis näitasid tegelaste ringi jalutamist mööda teatrit. Viimse lihvi andsid visuaalsele pildile vaimukalt üles ehitatud dialoog ja suurepäraselt valitud näitlejad. Kohati ainult häiris see trummipõrin, täpselt ei oskagi öelda miks. Ju hakkas kõrva peale.. 

Aga mulle meeldis!

Caddyshack

1980 

Chevy Chase, Rodney Dangerfield, Bill Murray

Kestis 98 minutit

Danny Noonanil on raskusi mõistmisega, mida ta elult tahab. Ta tahaks minna ülikooli, kuid selle tarvis on vaja raha ja raha teenimiseks töötab ta eksklusiivses golfiklubis Bushwood. Ta peab oma parimaks lootuseks saada Bushwoodi stipendium, kuid selleks peab ta avaldama muljet klubi omanikule, kohtunik Elihu Smailsile. Rahuliku koha aurat tuleb aga rikkuma rikas ärimees Al Czervik, kellel on plaanis klubi ära osta; kohtunikule see loomulikult ei meeldi ja nad lähevad raksu. Nende konflikti segatakse ka Danny ja rahumeelse olekuga, Dannyle aegajalt nõu andev, Ty Webb , kes on juhtumisi üks koha parimaid mängijaid. Väljaspool kogu seda prallet, aga on natuke veidra olemusega Carl Speckler, kes üritab vabaneda golfiväljakut rüüstavast suslikust.

Jõudsin otsusele, et olen pigem vanemate komöödiate usku.. Oh kui kõik komöödiad ometi sellised oleks. Hüsteeriliselt naljakas ja hästi kokku istuvate koomikutega, kellest tuleks kindlasti kõige enam esile tõsta Bill Murray mängitud Carl Speckler, kelle ülesanne oligi kogu filmi vältel sellest suslikust lahti saada, kes kuidagi osutus targemaks, kui Carl ise. Ja see oli lihtsalt ajuvaba, kui naljakas kogu see komejant välja kukkus! Ma olen lihtsalt iseendaga nii rahul, et ma selle otsa sattusin ja selle vaadatud sain, sest ma tunnen, et ma olin nii paljust ilma jäänud, kuni ma selle ära vaatasin. Tõesti, üks geniaalsemaid komöödiaid, mida ma näinud olen!

Moonstruck

1987

Cher, Nicholas Cage, Olympia Dukakis

Kestis 102 minutit

Loretta on naine, kes usub, et kõiges temaga juhtunus on süüdi ebaõnn. Tema esimene abikaasa suri seitsme aasta eest ja naine uskus, et ebaõnn algas sellega, et nende abielu oli algusest peale juhuslik ja ilma suurema etteplaneerimiseta. Nüüd, kui talle uuesti abieluettepanek tehakse, tahab ta, et kõik läheks õigesti. Mees aga, kellega ta abielluda kavatseb, kuid kelle vastu tal armastus puudub, sõidab kohe peale ettepaneku tegemist oma ema juurde, kes on suremas, jättes Lorettale oma venna numbri, et too nende vihavaenule lõpu teeks ja veenaks ta venda, et vend ikkagi pulma tuleks. Lorettale tundub nagu oleks see õige asi mida teha, sest äkki tema ebaõnn lõppeb siis..

Nojah, nagu näha oli ka aegu enne seda, kui Cher iluoppidele läks ja oli suisa nii andekas, et võitis ilusa naeratamise ja ripsmete vahelt vaatamisega Oscari. Okei, ma niisama nokin. Film ei olnud sugugi nii hull. Viis, kuidas Loretta ja Ronny lugu arenes, oli meeldiv, kõik arenevat õiges suunas ja reaalselt. Ma hakkasin tegelikult ka Nicholas Cage'i hetkeks teise pilguga vaatama, sest kogu selle sotsiaalmeedia naljategemisega olen hakanud ma temast kohati mööda vaatama, sest noh jah.. Aga enne kui ta selline hot-headed härrasmees oli, kellena me teda nüüd tunneme, tegi ta tõesti oma tööd hästi. Kuidagi kohatult hästi kokku istuv film. 

"Oh jaa! See vanaema In The Land Of Womanist!" *väike rõõmutants*

Chef

2014

Jon Favreau, Sofia Vergara, John Leguizamo

Peakokk kaotab töö, sest üks tuntud toidublogija laidab ta toidu maha, mees kaotab närvi, sõimab blogija läbi ja saab netis kuulsaks. See hävitab ta maine ja otsustab alusada otsast, ostes toidubussi, et hakata ringi sõites inimestele pakkuma kiirtoitu ja saada uuesti toidualaselt loominguliseks, nagu ta oli enne restorani tööle asumist. 

Kui ma midagi sellest filmist sain, oli see tühja kõhu tunne ja suur tahtmine kuskile reisida. Eks ta selline kergema vaatamise film oli, mille kõrvale kahe suu poolega popcorni saab mätsutada, samal ajal unistades, et üks selline vähe rammusam võileib hoopis käes oleks. Rõõmus ja elu täis film, kõik haakus kuidagi hästi omavahel kokku ja oli lõbusalt värviline. Mu eelarvamuse kohaselt oleks arvanud, et film ongi põhiliselt toidust, mis oli küll üks filmi põhiteemasid, kuid süžee tugines siiski suuresti ka koka enda eraelule. Ega ma oodanudki, et terve filmi vältel saab  vaadata, kuidas keegi süüa teeb, sest juba filmi treileris oli näha, et seal ikka toimub muud ka. Ja kui ma oleks kogu filmi tahtnud kokkamist vaadata, oleks ma Meisterkokka või Jamie Oliveri kodukööki vaatama hakanud. Ta ometigi võttis ju oma suurele reisile kaasa poja, kelle kasvatamisega ta reisi vältel aktiivselt tegeleda üritas, sest ta tundis, et on selles viimasel ajal kuidagi ebapädev olnud. Ja kui kuidagi seda filmi kokku võtta, siis võib öelda, et food-porn oma parimas väljendis.

Lõpetuseks kosititan teid ühe lauluga filmi soundtrackis, millest mul küllalt ei taha saada. Chef Soundtrack: Hot 8 Brass Band - Sexual Healing

The Proposal

2009

Sandra Bullock, Ryan Reynolds

106 minutit

Minu hinne: 5/10

Margaret Tate on ülemus, keda kõik tema alluvad kardavad. Kui ta viisa aga aegub, on tal vaja midagi, mis hoiaks teda Ameerikas kinni ja selleks millekski, saab tema noor tallaalune Andrew. Nad esitlevad end kihlatutena ja neile antakse nädalavahetus aega, et üksteist tundma õppida ja seejärel esmaspäeva hommikul vastust andma minna. Nad sõidavad Andrewi vanemate juurde Alaskale ja nagu selgub, on tema vanemad ääretult õnnelikud selle üle.. 

Andke andeks kõik Ryan Reynoldsi fännid, aga see mees meenutab mulle tegelikult ka rohkem porgandit, kui meest. Kõik auhinnad Ramonele!

Eks ta selline meh film oli ja ma ei pidanud isegi googeldama, et teada saada, mis lõpus juhtub, sest see oli juba algusest peale teada. Mul pole tegelikult selliste filmide vastu midagi, selles suhtes, et ma naudin kohati isegi seda, kui ma väga pead vaevama ei pea, mis edasi juhtuda võiks, aga ütleks nii, et sellest on ka paremaid mitte-mõtlemise-filme. Aga sellegi poolest üsna lõbus ja vaadatav film.  

Anchorman: The Legend Of Ron Burgundy

2004

Will Ferrell, Paul Rudd, Steve Carell

94 minutit

Minu hinne: 7/10

Seitsmekümnendad. Kõik uudisteankrud on eranditult mehed, kes naudivad tähelepanu, eesotsas Ron Burgundyga - kõige hinnatuima ja populaarsema uudisteankruga San Diegos. Kuid kõik muutub, kui tema telekanalisse saabub tööle võluv naisterahvas, kelle suurimaks unistuseks on samuti uudisteankruks saada.

Vennad käisid mulle seni peale, kuni ma järgi andsin ja nõus seda vaatama olin, olles lõpuks ainuke, kes filmile üldse mingit tähelepanu pööras.

Naljakalt absurdne. Kutsus kohati esile natuke hüsteerilist naeru üles, sest ei saanudki kindel olla, kas naerad filmi üle, või selle üle kui absurdsed on Will Ferreli vuntsid. Kui nüüd midagi eriti naljakat välja tuua, siis Brick. Andke andeks, aga mulle tõesti meeldib idiootide üle naerda ja ma ei saa sinna midagi parata. 

Django Unchained

2012

Jamie Foxx, Christopher Waltz, Leonardo DiCaprio

165 minutit

Minu hinne: 9/10

Django on tumedanahaline orjaks müüdud mees, kes tänu endisest hambaarstist pearahakütile, dr. King Schultzile, saab vabaks ning asub päästma oma abikaasat Mississippi istanduseomaniku käest. 

Eile öösel tekkis järsku ilge tahtmine vaadata midagi, kus oleks pulli ja pauku ehk enesele teadvustamata otsisin ma midagi, millel oleks juures Quentin Tarantino. Eks ta natuke kehv film oma pikkuse pärast oli, mida pool tundi enne südaööd vaatama hakata, aga hea oli see, et filmis ei olnud vähemalt hetki, kus oleks magama tahtnud jääda.

Iseenesest omamoodi väga hea film. "Vesterni" koha pealt jäi natuke puudu, samas aga korvas huumor ja suisa imeline näitlejatöö selle täielikult. Film vist ei olnudki iseenesest nii väga vesternina mõeldud, sest tegevus toimus ju samuti põhiliselt lõunaosariikides, kus filmis oleva ajaperioodi ajal oli tumedanahaliste õigused ikka väga piiratud ja vaba neeger oli sama haruldane, kui hõbe tänapäeval looduses. Aga sellest mööda vaadates pole küll millegi üle vinguda. 

Garden State

2004

Zach Braff, Natalie Portman

102 minutit

Minu hinne: 9/10

Andrew naaseb oma kodulinna peale seda, kui ta ema sureb ja talle näib, et miski pole muutunud. Ta sõbrad oleks justkui ikka seal linnas lõksus, ta isa on täpselt selline, nagu ta mäletas ning tema ise on endiselt kõigi nende ravimite all, mis ta isa talle ta psühholoogina kirjutas, kui ta noorem oli. Kuni ta kohab Sami.

"You gotta hear this one song. It'll change your life. I swear."

Nii positiivselt armas lugu. Ma olen ausalt öeldes nii liigutatud. Ma ootasin midagi nõmedalt ja tobedalt läilat, mis oma lihtsuses mind suisa oksele ajaks, aga see oli lihtsamast lihtsam film ja see oli nii tore siia hilistesse õhtutundidesse vaatamiseks, et kui ma homme asju korda ei peaks saatma, siis ma vaataks seda teist korda otsa ilma ühtegi süümepiinata. 

Soundtrack oli samuti üle võlli, alustades The Shinsiga, sekka ka Coldplayd ja tagatipuks oli kuulda isegi Simon&Garfunkelit. Änksa!

High Fidelity

2000

John Cusack, Jack Black

113 minutit

Minu hinne: 7/10

Peale täiesti hauani kurnavat ja mu arvamusi mürgitavat nädalat ja võibolla tiba rohkemat aega, olen ma tagasi, et vaadata ühte elutarka filmi ja edastada oma nürimeelne arvamus teile. 

Film põhineb Nick Hornby raamatul. Rob on plaadipoemüüja, kes on sõltuvuses nimekirjade koostamisest. Ta teeb nimekirju kõige kohta, millest võimalik, sealhulgas loetelu tema kõige kohutavamatest lahkuminekutest, mis sisaldab ka suhet, mis tal parasjagu käsil oli. Selle käigus jõuab talle kohale kõik, mis ta elus toimub, valesti on ja mida tuleks muuta, samal ajal seda vaatajaga arutades. 

Seoses Nick Hornby raamatu teemaga, siis mulle tundus see film jõle tuttav, aga ma pole kindel, kas ma seda tegelikult ka lugenud olen või sattusin ma lihtsalt kuskil mingit sisukokkuvõtet lugema..

Aga tegelikult, palju nõmedaid hipisärke ja indiemuusikat võib ühte filmi kokku panna ilma, et asi kiiva kisuks? Ilmselgelt lõputult, nagu ma selle filmi kohaselt järeldan. Mulle tundus, et Jack Black oli esimest korda omas elemendis, üritades nii meeleheitlikult ja siis viivuks midagi saavutades ning seejärel jälle madalamale oma pükstest vajumas.. (ma ausalt ka vihjan praegu sellele, et ta püksid on alati, alati täpselt nii madalal, et ta persepragu paistab)

Kuidagi üldistavalt kokku võtta oli film meh. Sel oli oma häid kohti ja soundtrack oli lihtsalt tapvalt hea, aga kuidagi armetu ja nigel ja miski oli nagu.. valesti. Midagi rohkemat nagu ei oskagi öelda.

Edit: See Marvin Gaye laul ajab mind lihtsalt h u l l u k s! See käiks mul nagu sabas. 

We're the Millers

2013

Jason Sudeikis, Jennifer Aniston, Emma Roberts 

110 minutit

Minu hinne: 7/10

Narkodiiler, kelle kogu kandam ja tulu pihta pannakse, peab oma varustajale mitte võlgu jäämise jaoks Mehhikost ära tooma laadungi narkootikume. Tal tekib lollikindel plaan rentida suur pereauto (karavan) ning moodustada libaperekond temaga samas majas elavast süütust teismelisest poisist, stripparist ja tänaval elavast, kodust ära jooksnud tüdrukust. Tundub ideaalne plaan, seega mis saaks valesti minna? 

Päris  ausalt, polnud minu tüüpi komöödia. Naerupahvakuid kutsus omajagu esile küll, kuid midagi jäi puudu.. või siis oli midagi natuke liiga palju, mis jäi närima. Emma Roberts ja Jason Sudeikis ei meeldinud kumbki. Ma ei räägi ainult sellest filmist, vaid üldiselt. Emma Robertsi näitlejaoskustega ma enne American Horror Story: Covenit tuttav ei olnudki, aga ta hakkas mind sealt peale ikka meeletult häirima. Ma ei tea ausalt, milles asi on ja Jason Sudeikis häirib Saturday Night Live'st ja naerutada ta mind eriliselt ei suuda. Kahju. Ma iseenesest oleksin tahtnud, et see film mulle meeldiks. 

He's Just Not That Into You

2009

Ginnifer Goodwin, Jennifer Aniston, Ben Affleck

129 minutit

Minu hinne: 9/10

Kokkuvõtlikult lugu naiselikest stereotüüpidest.

Gigi on noor neiu, kes satub alati valede meeste otsa, kuni kohtub naistega mängiva Alexiga, kes hakkab talle nõu andma, kuidas neist hoiduda. Beth on naine, kes tahab üle kõige abielluda, kuid tema kaaslane ei usu abielusse. Janine on ülikahlustav abikaasa, kelle mees talle ütleb, et oli afääris joogaõpetaja Annaga, kes tahab lihtsalt lauljaks saada ja Mary on naine, kes loodab üle kõige erinevate suhtlusvõrgustike läbi omale armastust leida.

Ma sattusin seda täna hommikul kanal 11 pealt vaatama, aga see oli kuskil poole pealt ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et tühja kah, vaatan hiljem ülejäänud ära, arvates, et mul on jube suur osa nägemata. Nagu välja tuli, siis oli mul nägemata kuskil kakskümmend kuni kolmkümmend minutit filmi algusest kõigest, kuid see ei takistanud mind uuesti vaatamast. Ma isegi nutsin kaks korda sama koha peal ja seda kaks korda ühe päeva jooksul?

Üldiselt mu lemmikud romantilised komöödiad on need, kus erinevate inimeste suhted arenevad korraga erinevates suundades ja sellest hoolimata on nad kõik kuidagi omavahel seotud. Selle filmi puhul toimub just täpselt see. Kes on kellega abielus, kes kellega petab, kes on kellegi õde, kes kellegagi koos töötab, kes kellegi eks on ja mustmiljon muud erinevat varianti, kuidas nad üksteist tunda võiksid või kus nad üksteisega kokku võiksid joosta (üldiselt seda mitte tegemata, eriti kui asi puudutab ekse ja nii edasi). Ja kes teab, ekole?

Ja mis mul üldse viga on? Ma olen 15, mitte keskeakriisis suplev varastes neljakümnendates üksik naisterahvas, kellel pole oma vaba aega muuga sisustada, kui selliste tobeduste vaatamisega ja miks ma neid veel pealekauba naudin..? Ugh..

Ben Affleck ja Jennifer Aniston on koos nii nummid lihtsalt appi jesus.

Monsters University

Monsters University

2013

Billy Crystal, John Goodman

104 minutit

Minu hinne: 6/10

Eellugu Kollide Kompaniile. 

Peale seda kui väike Mike külastab klassiga Kollide Kompaniid ja üks vana kollitaja annab talle nõu minna suurena Kollide Ülikooli, saab sellest Mike'i unistus. Kui ta ühel päeval aga sinna jõuab, ei ole see üldse selline, nagu ta kogu elu lootis. 

Kollide Kompanii ei ole kunagi mu lemmik Pixari poolt loodud animatsioon olnud ja  mulle endalegi üllatuseks oli eellugu minu jaoks põnevam, kui Kollide Kompanii ise. You know, need kollid pole mulle kunagi eriti istunud. Telekast vaadates valisin ma igatahes parema meelega mõne täiesti suvalise saate või filmi, kui hakkasin veel korra Mike'le ja Sullyle kaasa elama. 

Sellegi poolest oli huumor selles filmis etem ja animatsioon oli rohkem edasi arenenud võrreldes 2001. aastal tehtud Kollide Kompaniiga, aga paraku kogu lugu oli ülikoolist rääkivatele filmidele omane, vahet ei ole, et tegemist on koletistega. Populaarsete kollide omavaheline rebimine nohikutega ei pakkunud enam üldse pinget. Kogu see enda teistele tõestamise värk oli liiga tavaline. Sest mis vahet sel on, kas sa tõestad ennast teistele, kui sa iseendale end ei tõesta? 

Little Miss Sunshine

Little Miss Sunshine

2006

Steve Carell, Toni Collette, Greg Kinnear

101 minutit

Minu hinne: 7/10

Perekond, kuhu kuuluvad üheksa astme edu kursusega obsessed olev isa, ema, homoseksuaalist onu, heroiini tegev vanaisa ja lenduriks saada tahtev poeg, otsustab Volkswageni hipibussiga sõita läbi terve riigi, et viia laste iludusvõistlusele väike Olive. 

Ma ei vaadanud enne üldse eriti komöödiaid, aga kuidagi nüüd olen järjest nende peale sattunud ja ega mul tegelikult selle vastu ka midagi ei ole. Tegelikult ma arvasin siiralt, et tegemist on mingi indie-draamaga, ma isegi ei  tea miks. Okei, tean. Teate seda ringlevat pilti, kus see väike prillidega tüdruk küsib vanaisalt, kas ta on ilus ja vanaisa vastab, et ta on kõige ilusam tüdruk maailmas? Vot, just selle pärast arvasin ma, et tegemist on mingi indie-draamaga. 

Ma olen vist seda tüüpi inimene, et kuna mu elu on nii naljakalt ebanaljakas, siis mulle pakkub kohutavalt rõõmu teiste elude üle naermine. Appi kui õelalt see kõlab.. Aga tõesti, üsna absurdselt naljakas film.

The Lego Movie

The Lego Movie

2014

Chris Pratt, Will Ferrell, Liam Neeson

100 min

Minu hinne: 7/10

Emmet on tavaline tööline, kes tahab meeleheitlikult sisse sulanduda kuni ühel päeval saab ta kätte klotsi, mis aitab peatada kurja härra Äri maailma enda valdusesse saamast. Tuleb välja, et ta on osa ettekuulutusest ja ta on hoopis miski "eriline".

See oli väga veider, arvestades fakti, et mul pole kunagi legosid olnud ja ega ma nende järele väga igatsenud ka ei ole. Film on iseenesest seda tüüpi, et ma arvasin, et ma oleks pidanud vennad kõrvale võtma, et seda vaadata, aga see on sobib ka nagu täiskasvanutele (ja mulle) ja jutt ei olnud liiga titekas nagu osade multikate puhul. 

Ja kuna mulle meeldivad igasugused mängud, mida ma koha peal välja mõtlen, siis mängisin ma täna iseendaga mängu "arva ära, kes sellele tegelasele hääle andnud on". Ma tundsin reaalselt ainult kolm tükki ära: Morgan Freeman, Liam Neeson ja Will Ferrell. Ja pärast vaatasin nimekirja ja tuli välja, et ega ma väga rohkemate häältega ei olegi kursis.. 

Aga jesus christ, ma käin nüüd järgmised kolm päeva ringi, kummitamas see kuradima laul.. 

Four Weddings And A Funeral

Four Weddings And A Funeral

1994

Hugh Grant, Andie MacDowell

117 minutit

Minu hinne: 4/10

Miks ma üldse vaevusin..?

Poissmees Charles käib koos sõpradega ühest pulmast teise ning nad kõik loodavad ühel päeval kohata oma õiget ning temaga abielluda, kuni Charles kohtabki viimaks oma preili õiget. Selgub, aga et tema unelmate naine kavateb abielluda teisega.

Ülestunnistus - ma hoian igaks juhuks mingeid Hugh Grantiga filme käeulatuses juhuks kui mul on jäätist ja alla keskmise tuju ning puhtjuhuslik vajadus mingeid väga naistekaid vaadata. Ja ma tean, et neist enamik on pettumust valmistavad, aga mõnikord olen ma mõnes filmis ikka kuidagi üle mõistuse pettunud. 

Mu vend ütleb mulle mõnikord, et coca-cola on keemiat täis ja sitt, aga teate mis on keemiata ja endiselt sitt? See film. Okei, tunnistan, ehk olen ma veidi vale vanuserühm aru saamaks, miks sellised filmid eksisteerivad, sest mu kolmekümnendateni on veel mu vanus korrutada kahega aastat, aga see ei muuda minu jaoks seda filmi sugugi paremaks. Ja tegelikult pole ma isegi tulihingeline chick-flickide vihkaja, aga see film on küll päris kohutav ja igav. Lõpuks vaatasin ma seda lihtsalt selleks, et näha milliseid kleite keegi kannab ja ega sealgi midagi eriti kena ei olnud. 

Ja mulle ei meeldi Andie MacDowell näitlejana. Enne kui ma seda filmi vaatama hakkasin, tundusid nad Hugh Grantiga nii hästi sobivat ja ma reaalselt uskusin, et nende vahel võib mingi eriline keemia olla, aga nad mõlemad olid nii kuradima kohmetud. No okei, Grant on niikuinii kogu aeg kohmetu, aga kui sa üritad kaks sellist hädapätakat omavahel kokku viia, siis päris ausalt ei tule midagi head. 

Ghost Busters

Ghost Busters

1984

Bill Murray, Dan Aykroyd

Minu hinne: 5/10

If there's something strange in your neighbourhood.. Who you gonna call?

Kolm teadlast lastakse ülikoolist lahti ning nad otsustavad avada oma kontori vanas tuletõrjedepoos. Nad hakkavad end kutuma Tondipüüdjateks ning võitlema linnas ringlevate poltergeistide, kummituste ja muu ebaloomulikuga, mis inimesi häirib. 

Veidram, kui oleksin oodanud. Ma ei saa öelda, et poleks meeldinud ja asi on tõenäoliselt minus (tüüpiline), aga lõpuks tüütas ära. Ei olnud enam üllatusmomenti ja naerma ka nagu ei ajanud. Kurb.