Extremely Loud and Incredibly Close - film või raamat?

Mõnda aega tagasi sattusin lugema Jonathan Safran Foeri raamatut "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" (2005), mis rääkis poisist nimega Oskar, kelle isa suri 9/11 ajal. Raamatus leidis Oskar oma isa kabinetist võtme ning uskus, et isa oli enne oma surma jätnud talle veel viimase mängu, mille käigus ta peab leidma luku, mille see võti avab. Peale võtme on tema ainsaks vihjeks ümbrik kirjaga Black. Raamat keerleb ümber Oskari sisemonoloogi, mis vaheldub Oskari vanaema ja tema vanaisa mälestustega ning annab kokku omamoodi, kuid oi kui huvitava lugemise. Natuke pärast raamatu lõpetamist avastasin ma, et teosest on tehtud ka 2012 aastal film, mille peaosas mängivad Tom Hanks ja Sandra Bullock, Oskarit mängis Thomas Horn.

On ilmselge ja teadatuntud värk, et raamat on päris tihti parem kui film, seega ei tule kindlasti kellelegi üllatuseks, kui ma ütlen, et raamat meeldis mulle rohkem kui film. Suurimaks erinevuseks ja ka põhjuseks, miks mina eelistan iga kell raamatut, saab tuua selle, et puudus see emotsioon, mis muutis raamatu nii köitvaks ning filmist puudusid täielikult olulised stseenid, mis näitasid Oskari iseloomu sellisena, nagu raamat seda edasi andis. Nagu võtmestseenid, teate küll.. Mulle just nii väga meeldis lugeda nende emotsioonide kohta, mida Oskar koges, aga filmis oli see kuidagi tahaplaanile ära kaotatud ning kuigi filmis oli tõesti umbes kaks korda, kus Oskar end ikka täiega välja elas, siis.. see lihtsalt ei olnud piisav. Samas oli eeldada, et nii värvilist hingeelu nagu Oskaril, on üldse raske kinolinale tuua. Ausalt, see poiss tundis nii palju asju, et mina oleks sellise emotsioonipagasiga ammu hullumajja sattunud. 

Muidugi ei olnud film tegelikult halb. Ma usun, et kui mul poleks eelteadmisi olnud, oleks see mulle väga meeldinud, kuid kuna ma teadsin juba ette ära, kui hea oli raamat, siis ma ise teadsin ka natuke eeldada, et ega see film suurem asi ei ole. Kui ma sean raamatu ja filmi kõrvuti, siis muidugi, film polnud nagu väga raamatu sarnanegi, aga kui ma nad ilma omavahelise võrldemiseta seaks, siis ilmselt meeldiks mulle film ka märksa rohkem, sest sel juhul oleks see nagu armas kena jutustust ühest väga ängistunud poisist, kes veidralt palju võõraste inimestega läbi käib.. 

Muidugi eelistan ma iga kell mõnd säärast adaptsiooni, kus on üritatud ilma juuksekarva lõhki ajamata feeling edasi anda. Kahjuks ärritavad mind samal ajal üüratud möödapanekud selliste asjade juures, millel olulisus raamatus võib olla vaieldav. Võin ka kohe näite tuua: Raamatus ei läinud Oskar "üürnikuga" lukku otsima. Üürnikuga koos tegi ta.. muid rumalusi, mida filmis ei kajastatud, kuid lukku ja Blacke otsis ta koos ühe teise ekstreemselt huvitava härrasmehega. Vähemalt olid nad Oskari ja üürniku esmakohtumise õigesti paika saanud. 

Kui nüüd aus olla, siis muidugi vaataksin ma filmi uuesti. Isegi teadmisega, et tõenäoliselt põen ma jälle pool filmi selle pärast, et nad Oskari Hamletis Yorickut mängimas välja jätsid või kuidas jäeti edasi andmata see, kuidas "üürnik" oma hingerahu tagasi sai või ET RAAMATUS KUSKIL POLNUD SEES VANAEMA MÄLESTUSI JA.. Noh, list läheks edasi päris pikalt ja vihaselt, aga ma arvan, et film oleks saanud hoopis halvemini välja kukkuda ning arvestades materjali hulka, mida tehniliselt lihtsalt ongi väga keerukas filmilinal kõigi asjadega paralleelselt välja tuua, siis film polnud üldse paha. Lihtsalt, raamat oli parem.. palju parem..

In The House (Dans La Maison)

2012

Fabrice Luchini, Ernst Umhauer, Kristin Scott Thomas, Emmanuelle Seigner

Kestis 1 tund ja 45 minutit

[Film on täielikult prantsuse keeles]

Ma arvasin alati, et eksamieelsed vabad päevad on mul sisustatud õppimisega, kuid selle asemel ärkan ma hommikul võimalikult hilja üles ja hakkan filme vaatama. Antud psühholoogilise thrilleri sugemetega, näidendi ainetel tehtud, film räägib prantsuse keele õpetajast Germainist (Fabrice Luchini), kes saab uue klassi. Igapäevaselt antakse talle kodutöödena mitukümmned esseed, mille lugemisest ta tüdinenud on, sest neil ei ole sisu ja ammugi on autoritel aimu kirjavahemärkidest ja keelereeglitest. Kuni noormees nimega Claude (Ernst Umhauer), hakkab talle esitama natukene iroonilise sisuga kirjandeid oma sõbra perekonnast ja sellest, kuidas ta vaikselt sinna sisse imbub. Õpetajale tunduvad kirjandid alguses veidrad, kuid mida enam ta neid loeb, seda enam hakkab teda huvitama, mis edasi saab. Ta hakkab poissi juhendama, kuidas muuta oma kirjutiste sisu sügavamaks, arendada karaktereid ja kruvida pinget, samal ajal teadmata, kas poisi kirjutised on endiselt reaalsus või hakkavad need vaikselt juba reaalsusest väljuma. 

Üle pika aja leidsin filmi, millest ma tõesti vaimustunud olen. Jumal tänatud, et Elioni NutiTV eksisteerib, sest vastasel juhul ei oleks ma kunagi selle filmi otsa sattunud ja mul on lihtsalt nii hea meel, et sattusin. Iseenesest ei olnud film isegi nii sisukas, kui ma kirjeldada üritasin ja oleks lihtne olnud film ühtlaselt voolavaks jätta ja lihtsalt läbi loo venida, kuid ma olen üdini rõõmus, et filmist tuli hoopis midagi teistsugust kui ma kirjeldust lugedes eeldasin. Häiriv ja sensuaalne, kuid mitte üleliia, et tobedaks muutuda. Autor on hästi ära tabanud, kuhu maale tuleks pinget üleval hoida, et film ei muutuks ükskülgseks ja igavaks. Parim loo juures oli muidugi see, et ma ei osanud kordagi ära oletada, mis järgmisena juhtub või milline keerdkäik nüüd lahti rullub. Pigem arg, kuid hirmutav muusika õigetes kohtades ja varjude mäng ning muud polnudki tarvis, et luua kõhe õhkkond, mis rõhutas hästi poisi kirjandite sisulist arengut, ja hoida film põnev lõpuni välja. Mulle meeldis ka kirjandite ette lugemiseks leitud moodus, kus segunes poisi enda pealelugemine stseenidega nii päris kui ka oletatavast reaalsusest. Oh jah..

Sinister

2012

Ethan Hawke,  Juliet Rylance, James Ransone

Kestis 110 minutit

Tõsieluliste roimadega tegelev kirjanik Ellison Oswalt kolib perekonnaga majja, kus hiljuti poodi üles kogu perekond. Peatselt peale oma uude sisse kolimist hakkavad majas aset leidma kummalised lood. Eriti kummaliseks kisub asi siis, kui mees leiab pööningult kasti 8mm filmidega, kus majas toimunud mõrv peale filmitud on, koos terve hulga teiste roimadega, mis viitavad juba kuuekümnendatel alustanud sarimõrvarile.

Ma olen K O H U T A V A L T nõrganärviline. Ma ei mõista miks mulle see juba ükskord meelde ei jää. Ma ei saa anda head hinnangut filmile, mille vältel ma hirmust nutma hakkasin ja mille vaatamiseks ma vahepeal tule põlema panin, et mitte hirmust röökima pista ja iseendasse liigsel hulgal paranoiat tekitada? Kuna ma pole just kõige suurem õudukate fänn, ei ole ma ka just pädevaim inimene andma arvamust, kas see oli õudne või ei (sest minu jaoks on enam-vähem kõik õudne, kui seda piisavas koguses on). Ma võin öelda ja kinnitada ainult seda, et mulle meeldib Ethan Hawke, kes tegi suurepärase rolli. Samuti, lõpp oli kohati üllatav, aga võibolla ainult mulle.. 

Magic Mike

2012

Channing Tatum, Alex Pettyfer, Matthew McConaughey

110 minutit

Minu hinne: 5/10

Tuleviku suhtes suurte lootustega Mike töötas päeval ehitusel ja öösel oli strippar, soovides saada kokku raha, mida ta vajas, et teha algust just sellise äriga, nagu ta soovis. Ühel õhtul aga järgneb ta noor töökaaslane ehituselt talle klubisse ja satub lavale, kus temast saab suur hitt. 

Ellu soovitas ja ma mõtlesin, et millest ma ikka ilma jään, kui ära vaatan. Ajast jäin ilma. Lõpuks, see hõõrumine kõrval mängimas, hakkasin ma koerapoegi maalima. Ei käi eriti omavahel kokku, aga mul tõesti polnud tahtmist oma täit tähelepanu sellele filmile ohverdada ja ma ei pidanudki tegelikult, sest sisu on ilma selletagi selge ja muud seal peale selle.. väänlemise ja draama suurt ei olnudki. 

Liigitasin tantsufilmi alla, sest nad ju ometigi tantsisid.. Või mida?

Django Unchained

2012

Jamie Foxx, Christopher Waltz, Leonardo DiCaprio

165 minutit

Minu hinne: 9/10

Django on tumedanahaline orjaks müüdud mees, kes tänu endisest hambaarstist pearahakütile, dr. King Schultzile, saab vabaks ning asub päästma oma abikaasat Mississippi istanduseomaniku käest. 

Eile öösel tekkis järsku ilge tahtmine vaadata midagi, kus oleks pulli ja pauku ehk enesele teadvustamata otsisin ma midagi, millel oleks juures Quentin Tarantino. Eks ta natuke kehv film oma pikkuse pärast oli, mida pool tundi enne südaööd vaatama hakata, aga hea oli see, et filmis ei olnud vähemalt hetki, kus oleks magama tahtnud jääda.

Iseenesest omamoodi väga hea film. "Vesterni" koha pealt jäi natuke puudu, samas aga korvas huumor ja suisa imeline näitlejatöö selle täielikult. Film vist ei olnudki iseenesest nii väga vesternina mõeldud, sest tegevus toimus ju samuti põhiliselt lõunaosariikides, kus filmis oleva ajaperioodi ajal oli tumedanahaliste õigused ikka väga piiratud ja vaba neeger oli sama haruldane, kui hõbe tänapäeval looduses. Aga sellest mööda vaadates pole küll millegi üle vinguda. 

Stuck In Love

2012

Lily Collins, Jennifer Connelly, Nat Wolff

97 minutit

Minu hinne: 9/10

Tunnustatud kirjanik, tema eksnaine ja kaks teismelist last saavad aasta jooksul aru, mis on armastus, mis on selle võlud ja valud ning kuidas sellega toime tulla, igaüks erimoodi.

Ma üritan nüüd jube aruka näo pähe manada ja öelda midagi arukat filmi kohta, mille kohta nagu ei oskagi midagi öelda.. 

Ütleme lihtsalt, et tobe ja armas. (jälle!) Nat Wolff meeldis, ta jäi mulle juba The Fault In Our Starsi vaadates meelde, aga siin oli ta nagu suurem roll ja rohkem juukseid ja meeldis isegi rohkem, kui Isaacuna. See-eest, aga ei meeldinud mulle üldse Liana Liberato (mida nime sorri) mängitud Kate. Ta tegane oli ikka üle mõistuse tüütu ja nõme. Tegelt ka, tiigis on nii palju kalu ja mõni suudab ikka sellise otsa sattuda. Tunnen kaasa. 

Ja ma ikka ei suuda ringiga soundtrackidest mööda käia, sest ma lihtsalt pean nentima, et mulle järjekordselt kohutavalt meeldis filmi soundtrack. 

Rise Of The Guardians

2012

Chris Pine, Hugh Jackman, Alec Baldwin, Isla Fisher, Jude Law

97 minutit

Minu hinne: 7/10

Jack Frost viidab päevast päeva aega igale poole härmatise ja lume tekitamisega, lõbustades lapsi kelgusõitudega ning mängides nendega lumesõda. Keegi lihtsalt ei näe teda. Ühel päeval aga, kui ilmub keskajast saati kadunud olnud Pitch, kes tahab ära võtta kogu laste rõõmu, valitakse ta välja aitama ülejäänud nelja legendi: Jõuluvana, Unematit, Hambahaldjast ja Lihavõttejänest. Ning temast saab samuti legend. 

Ma pean endale meelde tuletama hakkama, et ma ei vaataks enam eesti keelde dubleeritud multikaid, sest mind kohutavalt häirib kuulata, kuidas eestlased kohati veidi absurdseid ja imelikke möödapanekuid tõlkimisel teevad. Külmajaak? Tõsiselt või? Külmapoiss kõlaks ka normaalsemalt ja ma saan aru, et ta nimi oli Jack Frost, eksole, aga Külmajaak????? Ma ei mõista. 

Iseenesest armas. Tekitab tahtmise uskuda, et Unemati on tegelikult ka selline võiküpsise moodi paksuke, kes sulle öösel und ja lootust nagu küpsisepuru voodisse puistab ja siis naeratades minema vudib. Või, et Jõuluvana on tegelikult ka selline paks tätoveeritud vene mürakas, kellele rongidega mängida meeldib ja et teda aitavad natuke totukad päkapikud ja lumeinimesed. Veenev ja meeldiv. Vaataks uuesti küll.

The Avengers

The Avengers

2012

Chris Evans, Robert Downey Jr, Samuel L. Jackson

Minu hinne: 7/10

Veel rohkem superkangelasi, halleluuja!

Kui Loki oma armeega otsustab maale saabuda, otsustab agent Nick Fury kokku kutsuda superkangelaste meeskond koosseisus Kapten Ameerika, Must Lesk, Raudmees, Hulk, Kotkasilm (Hawkye) ja Thor.

Meeldis nii natuke natukene rohkem vaid, kui Kapten Ameerika esimene osa. Lokit mänginud Tom Hiddleston ei ole üldse pahalase tüüpi, mina paneks ta küll parem maailma päästma, kui tervet karja inimesi põlvili sundima, kuigi ma pean nentima, et ma siiski põlvitaks ise ka.. Hulk meeldis, aga natuke kahju, et Hawkyet nii vähe oli. Oleks võinud rohkem olla. 

Need suured raudkolakad, kellega nad võitlema pidid, olid nii ebaveenvad kahjuks. Ma usuks suurema tõenäosusega juba imeseerumitesse ja sellesse, et üks tänaval vastu jalutav musklis ja blondide juustega mees on kuskilt kaugelt siia saabunud Thor, kui et sellised kuskilt paralleelsest universumist meie maailma üle tulevad võtma, aga see vist on ainult minu probleem..