raamat: Lars Kepler "Stalker"

Päris ausalt olen ma see inimene, kes suudab igas vestluses teha juttu mõnest mõrvarist, mõrvast või juurdlusest, mille kohta ma olen lugenud raamatust või näinud "Kurjuse kannul" episoodist. Enamasti on see tänu mu suurele sümpaatiale Skandinaavia noiri, ning Lars Kepleri (pseudonüüm), kes minus selle sümpaatia tekitas, vastu.. Samuti, armastus "Kurjuse kannul" vastu.

 

"Stalker" jätkub aasta pärast seda, kus "Uneliivamees" lõppes. Joona Linna on kadunud ning kõik eeldavad, et ta on surnud, sest viimane juhtnöör tema kohta pärineb kodutult, kes nägi teda ennast uputamas. Joona kohale on asunud uurija Margot Silverman, kelle õlule on jäänud veider juhtum - YouTube'i pannakse üles video, kus mõni naine tegeleb täiesti igapäevaste asjadega ning natuke aega pärast video ülespanemist mõrvatakse too sama naine jõhkralt. Teise ohvri mehe mälestuste lahti harutamiseks palgatakse taas hüpnotisöör Erik Maria Bark kuni ootamatult avastatakse seos kõigi mõrvatute ning hüpnotisööri vahel.

 

Mind endiselt hämmastab, kui põnevalt on siiani olnud kõik Joona Linna sarja raamatud üles ehitatud. Kuigi ma pean nentima, et "Stalker" ei kuulu just mu lemmikute hulka, sest see polnud minu arust pooltki nii jõhker, kui mulle meeldinud oleks, siis püsis üldine põnevus vahelduvalt lõpuni välja. Kui aus olla, siis oli lugu ka natuke nõrgem kui "Hüpnotisööris" või "Uneliivamehes", sest olid omad haripunktid ja üldmulje raamatust jäi pigem põnev, kuid ma ei saa öelda, et ma oleks lugemist nautinud pooltki nii palju, kui ma nautisin näiteks "Uneliivameest". Natuke kulunud tunne tekkis, kuigi ma ei leia, et "Stalker" oleks eelnevate raamatutega üleliia sarnane olnud.

 

Üks asi, mis siiski enamasti kõigi krimiromaanide juures kipub häirima, on (ootamatu) armastusloo sisse toomine. Mind näiteks lihtsalt häirib, kui uurimine, mõrvad jms käib vaheldumisi kellegi armatsemise või armastamisega, sest see kipub üldist kriitilist ja põnevat atmosfääri ära rikkuma. Ei muserda see ääri-veeri isiklike suhete mainimine, kuid tõesti ei meeldi, kui mitu peatükki on pühendatud tervenisti kellegi armuloole.

Kaanepildist rääkides, siis ilmselt oli see kõikide Joona Linna sarja raamatute peale mu kõige vähem lemmikum, sest see näeb natuke välja, nagu oleks selle kokku pannud 12-aastane laps mängukoopas, kuigi tuleb nentida, et teose sisu annab see küll päris kenasti edasi.

raamat: Juan Gabriel Vasquez "Asjade kukkumise hääl"

Minu senine kokkupuude Lõuna-Ameerika kirjandusega on olnud väga.. põgus. Mäletan kunagi "Sada aastat üksildust" kaasa haaramisega raamatukogust, kuid selle lugemiseni ma ei jõudnudki. Võtsin siis uuesti kätte ühe Colombia kirjaniku ja tema 2011, aastal auhindu noppinud romaani. 

Raamatu sisu keerles ümber noore õpetaja Antonio, kes avastab end ootamatult situatsioonist, kus ta on saanud kuuli kerre ning tema kõrval lamab surnult tuttav, kellega ta piljardit mängis. Pärast seda möödub mitu aastat, Antonio kaotab kontrolli oma elu üle ning teda painavad küsimused mõrvatud tuttavast, millele keegi vastata ei oska, kuni ühel hetkel ilmub tema ellu inimene, kes teab asju tema tuttava minevikust. Paralleelselt Antonio hingeelule, annab raamat ka ülevaate kaheksakümnendate ja üheksakümnendate ebaturvalisest elust Colombiast ja Pablo Escobari järgsest maailmast.

Kui aus olla, oli tegemist küll sisult huvitava, kuid minu jaoks stiililt liialt kuiva raamatuga, mis kurnas lugemisel rohkem, kui pakkus lõõgastust. Kuigi Antonio hingeelu oli igati meelikõitev ning tema kurvameelse varjundiga mõtted ka üsna huvitavad, nagu ka Colombia ajalooline taust, jäi raamat, eelkõige "esiplaanil" toimuva pärast, minu jaoks puudulikuks. 

Raamatu algus oli iseeneses hea. Nimelt algas raamat Pablo Escobari loomaaiast põgenenud jõehobuga ning Antonio meenutustega, kuidas ta kohtas oma piljardikaaslasest võõrast ning väikese sissejuhatusega sellesse, millest raamatus juttu hakkab tulema. Võiks öelda, et algus oli raamatu tugevaim külg, sest naelutas lugema ning tekitas tungiva vajaduse teada saada, mis edasi juhtub. Kahjuks kadus see ekstaas umbes kolmekümnendal-neljakümnendal lehel (raamat ise oli veidi üle 200 lehekülje pikk), kus alguses huvitavana tundunud stiil ja lugu muutusid kuivaks, võiks isegi öelda, et üksluiseks ning muutsid lugemise pingutuseks ja lihtsalt sooviks looga kiiresti ühele poole saada. 

Omamoodi veider on aga see, et ma tunnen teatavat kergendust, et selle raamatu läbi lugesin, kuid ma ei oska täpselt anda seletust tunnetele, mis mind valdavad. Tundub, nagu oleksin omandanud midagi uut ja suhteliselt ebavajalikku, millele ma kasutust ei oska anda, Eks ta ole, üsna raske on igapäevasesse vestlusesse sisse sobitada lühikokkuvõtet Pablo Escobari eluloost ja Colombias tegutsevatest maailmaparandaja-klubidest.

raamat: Gillian Flynn "Paha paik"

Mulle näis, et minu viimasel ajal vägagi intensiivselt üles kerkinud soov pidevalt mõrvamüsteeriume ja krimiromaane lugeda, vajab ajutiseks rahulduseks just täpselt midagi sellist, nagu "Paha paik". Küsimus on selles, kas see vajadus sai rahuldatud?

"Paha paik" räägib kolmekümnendates eluaastates Libby Dayst, kelle minevikku varjutab kole mõrvamüsteerium. Nimelt mõrvati 24 aastat tagasi tema ema ja õed, tema oli ainus ellujääja ja tema vend, Ben Day, mõisteti süüdi. Nüüd on Libby elanud kogu oma elu püüdes unustada, mis tol ööl juhtus, kuni temaga võtab ühendust üks veider klubi, mis on oma missiooniks võtnud mõrv tegelikult lahendada, sest kõik peale Libby paistavad teadvat, et Ben on tegelikult süütu. Libby kistakse tagasi öösse, mida ta nii kiivalt vältida on püüdnud ning ühel hetkel saab ta isegi aru, et kõik ei pruukinud juhtuda nii, nagu ta endale sisendanud oli. 

Kui ma ütleks, et "jap, päris hea oli", siis ma natuke nagu valetaksin endale. Noh jah, raamatul polnud vigagi, selles mõttes, et oli mõrv, oli lahendus ja lahenduseni jõuti isegi huvitavalt, aga lõpp oli nii mage ja jäi lihtsalt õhku rippuma, et juba lihtsalt selle kohutavalt igava lõpu pärast ei soovitaks ma seda eriti. Mulle tundus, et kogu loo idee oli tõestada Beni süütust ning kui lõpuks teada sai, mis tegelikult tol ööl juhtus, oleks olnud vajalik mingi seletus, mis Benist edasi sai, kuid seda ei tulnud. Selle asemel lõppes raamat Beni sisemonoloogiga lootusest uuele elule ja arutlusest selle üle, kas nüüd kord tuleb tema kord vabadust nautida, kuid ei midagi kindlat, ja kuidas Libby autos istus. Ma olen paadunud uskuja, et pole olemas halbu raamatuid, on halvasti kirjutatud raamatud. Selles olen ma veendunud, et Gillian Flynn pole sugugi halb kirjutaja, kuid lõpp oli küll nõrgasti kirjutatud.

Raamatus vaheldusid omavahel tänapäev läbi Libby vaatenurga ning minevik läbi tema ema Patty ja Beni vaatenurkade. Mulle meeldis minevikku rohkem lugeda, sest Patty depressioonist ja armastusest oma laste vastu läbi imbunud teksti oli kohe hea lugeda, kuigi see ei andnud pooltki nii palju informatsiooni, kui Beni ja Libby vaatenurgad. Ka Beni vihane mõttelend oma perekonna ja armastatu teemadel oli huvitav. Ka suurima osa mõrva lahendusest saime me teada Beni mineviku vaatenurkade kaudu, kuna tema oli tegelikult mõrvaga kõige lähemalt seotud. See-eest Libby tekst oli tüütu ning enamasti olid tema motiivid ajendatud rahast ja enese heaolust, vahendeid valimata. Seejuures käitus ta isegi 24 aasta järel nagu ta oleks ikka veel ainus kannataja ning üritas sellest igal võimalusel kasu lõigata. 

Võibolla peaks ma isiklikust eelistusest jääma ikkagi truuks skandinaavia krimikirjandusele, sest ameeriklaste poolt kirjutatud krimiromaanid pole mulle siiani suutnud jätta ühtki sügavamat jälge, mis kohe kutsuks tagasi või uuesti lugema. Ka selles romaanis tuleb see esile, sest palju sõnu, palju mõttetööd, keerukas lahendita mõrv, kuid mõrvaril pole otseseid keerukamaid motiive, mis tõmbaks tumedat varju millegi suurema peale kui isiklikud motiivid ning juhuslikkus. Minu jaoks oli vähe ka kriitilisust. Vaieldav, kuid ma ei nimetaks farmikultuuri massilist väljasuremist, farmerite lõhkilaenamist ja võlgu, millega Libby perekond silmitsi seisis, just eriti kriitiliseks torkeks ühiskonna suunal, vähemalt mitte tänasel päeval.

Extremely Loud and Incredibly Close - film või raamat?

Mõnda aega tagasi sattusin lugema Jonathan Safran Foeri raamatut "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" (2005), mis rääkis poisist nimega Oskar, kelle isa suri 9/11 ajal. Raamatus leidis Oskar oma isa kabinetist võtme ning uskus, et isa oli enne oma surma jätnud talle veel viimase mängu, mille käigus ta peab leidma luku, mille see võti avab. Peale võtme on tema ainsaks vihjeks ümbrik kirjaga Black. Raamat keerleb ümber Oskari sisemonoloogi, mis vaheldub Oskari vanaema ja tema vanaisa mälestustega ning annab kokku omamoodi, kuid oi kui huvitava lugemise. Natuke pärast raamatu lõpetamist avastasin ma, et teosest on tehtud ka 2012 aastal film, mille peaosas mängivad Tom Hanks ja Sandra Bullock, Oskarit mängis Thomas Horn.

On ilmselge ja teadatuntud värk, et raamat on päris tihti parem kui film, seega ei tule kindlasti kellelegi üllatuseks, kui ma ütlen, et raamat meeldis mulle rohkem kui film. Suurimaks erinevuseks ja ka põhjuseks, miks mina eelistan iga kell raamatut, saab tuua selle, et puudus see emotsioon, mis muutis raamatu nii köitvaks ning filmist puudusid täielikult olulised stseenid, mis näitasid Oskari iseloomu sellisena, nagu raamat seda edasi andis. Nagu võtmestseenid, teate küll.. Mulle just nii väga meeldis lugeda nende emotsioonide kohta, mida Oskar koges, aga filmis oli see kuidagi tahaplaanile ära kaotatud ning kuigi filmis oli tõesti umbes kaks korda, kus Oskar end ikka täiega välja elas, siis.. see lihtsalt ei olnud piisav. Samas oli eeldada, et nii värvilist hingeelu nagu Oskaril, on üldse raske kinolinale tuua. Ausalt, see poiss tundis nii palju asju, et mina oleks sellise emotsioonipagasiga ammu hullumajja sattunud. 

Muidugi ei olnud film tegelikult halb. Ma usun, et kui mul poleks eelteadmisi olnud, oleks see mulle väga meeldinud, kuid kuna ma teadsin juba ette ära, kui hea oli raamat, siis ma ise teadsin ka natuke eeldada, et ega see film suurem asi ei ole. Kui ma sean raamatu ja filmi kõrvuti, siis muidugi, film polnud nagu väga raamatu sarnanegi, aga kui ma nad ilma omavahelise võrldemiseta seaks, siis ilmselt meeldiks mulle film ka märksa rohkem, sest sel juhul oleks see nagu armas kena jutustust ühest väga ängistunud poisist, kes veidralt palju võõraste inimestega läbi käib.. 

Muidugi eelistan ma iga kell mõnd säärast adaptsiooni, kus on üritatud ilma juuksekarva lõhki ajamata feeling edasi anda. Kahjuks ärritavad mind samal ajal üüratud möödapanekud selliste asjade juures, millel olulisus raamatus võib olla vaieldav. Võin ka kohe näite tuua: Raamatus ei läinud Oskar "üürnikuga" lukku otsima. Üürnikuga koos tegi ta.. muid rumalusi, mida filmis ei kajastatud, kuid lukku ja Blacke otsis ta koos ühe teise ekstreemselt huvitava härrasmehega. Vähemalt olid nad Oskari ja üürniku esmakohtumise õigesti paika saanud. 

Kui nüüd aus olla, siis muidugi vaataksin ma filmi uuesti. Isegi teadmisega, et tõenäoliselt põen ma jälle pool filmi selle pärast, et nad Oskari Hamletis Yorickut mängimas välja jätsid või kuidas jäeti edasi andmata see, kuidas "üürnik" oma hingerahu tagasi sai või ET RAAMATUS KUSKIL POLNUD SEES VANAEMA MÄLESTUSI JA.. Noh, list läheks edasi päris pikalt ja vihaselt, aga ma arvan, et film oleks saanud hoopis halvemini välja kukkuda ning arvestades materjali hulka, mida tehniliselt lihtsalt ongi väga keerukas filmilinal kõigi asjadega paralleelselt välja tuua, siis film polnud üldse paha. Lihtsalt, raamat oli parem.. palju parem..