Laupäev, 26. november 2016

film: Trumbo

2015
Bryan Cranston, Helen Mirren, Louis C.K.
Film kestis 2 tundi ja 4 minutit

II maailmasõja järgne Hollywood. Dalton Trumbo (Bryan Cranston) on üks Hollywoody nõutumaid ja rahastatumaid stsenariste, kuid ta on poliitilise vaatena võtnud omaks kommunismi, mis tehniliselt ei ole karistatav, kuid kõrgematele võimudele on see pinnuks silmas. Enne kui ta arugi saab, süüdistatakse teda riigivastases vandenõus ning ta mõistetakse süüdi riigireetmises, millega kaasneb vanglakaristus ja "musta nimekirja" sattumine, mis tema jaoks tähendab oma nime alt avaldamise keeldu ja karistust kõigile, kes temaga koostööd teevad. Kuid Trumbo ei kavatse sellega leppida ja mõtleb välja kavala skeemi, mis laseb tal avaldada stsenaariume ning teistel loorberitel puhata. 

Kui ma peaksin seda filmi millegagi võrdlema, kõrvutaks ma selle lapsepõlves mängitud mänguga, mille eesmärgiks oli mitte puudutada põrandal voolavat laavat. Filmi alguses oli see mäng kiire, toimus pidev hüplemine ja lõpu poole, kui esemed ruumis olid muutunud harvemaks, hakkasid sammud pikemat aega ja paremat tasakaalu nõudma. Siiski, tegemist oli tegelikult väga sügavmõttelise biograafilise draamaga, mis ei puudutanud ainult Trumbot kui kirjanikku, vaid ka Hollywoodi kui osa poliitilisest süsteemist - linateos ei keskendunud ainult Trumbo saladusele, mis lubas tal aktiivset kirjatööd jätkata, vaid näitas mingil määral seda tumedamat tahku Hollywoodist, mida sageli ei näidata, millele ei rõhuta. 

Mulle siiski näis, et film oli pisut liiga komejandine. Üheks linateose põhiteemaks võib kindlasti lugeda (sõna)vabaduse ja selle piiramise, kuid mul ei õnnestunud seda osa filmist tõsiselt just eriti sageli võtta, sest ühel hetkel virutati sulle näkku, millist ebaõiglust võib esineda nii kaunina kujutatavas süsteemis, kui sinu vaade ei ühti kellegi teise omaga, kuid järgmisel hetkel kujutatakse ajastut jällegi nagu veidrat ja kurblikku karikatuuri, mille keskmes on negatiivsusest ja egoismist õhkuv mees, et mitte öelda sitapea.

Muidugi, mul pole mingit tahtmist eitada, et Bryan Cranston Trumbona poleks oma rollis hea olnud. Ta oli valmis kõigega maksma, et tõestada oma väärtust ja võidelda selle eest, et ta ei peaks enam oma kirjatööd varjama ning seejuures paistis tema enesekesksus lausa imetlust vääriv. Ka igast tema repliigist õhkus seda, et ta teab täpselt kui hea kirjanik ta on, kuid mulle jäi selgusetuks, kas ülejäänud dialoogi juures võis olla puuduseks mitte nii hiilgav edastus või oli lihtsalt teadlikult natuke tagasi hoitud, et Cranston eriti särada saaks.