Pühapäev, 26. juuni 2016

Identity









Filmi ilmumise aasta oli 2003 ja pikkus 1h 30 minutit

Kas selliste filmide kohta öeldaksegi "tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos"? 11 võõrast, keda esmapilgul ei ühenda miski, jäävad tugeva tormi tõttu lõksu vanasse motelli Nevadas. Limusiinijuht, kes sõidutab telenäitlejannat, perekond arstiabi vajava emaga, politseinik vangiga, abielupaar, prostituut ning motelli omanik. Nad arvavad, et nende ainsaks seal viibimise põhjuseks on tormi üle elamine, kuid lugu kisub veidraks, kui vang kaob, inimesed ükshaaval surema hakkavad ning iga laiba juures ilmub välja üks numbritoa võti. Samal ajal peaks üks mees minema surma, kuid viimasel hetkel avastatakse tõendid, mis võivad määrata ta süüdimatuks. 

Ma kordan end nüüd ja ütlen, et oli jah tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos. Teate küll, inimesed, keda esmapilgul ei ühenda miski, satuvad samal ajal samasse kohta ja hakkavad surema nagu Agatha Christie romaanis. Mul läks tegelikult natuke aega enne, kui ma selle seose peale tulin. Umbes paar minutit hiljem ütles ka tegelane filmist, et äkki oleme sattunud situatsiooni sellest raamatust, kus võõrad inimesed saarel surema hakkavad. Kuigi ma filmi vaatamise järel googeldasin ja sain teada, et film tõesti on tehtud raamatui ainetel, ei hakka ma tegema võrdlust raamatu ja filmi vahel, sest film oli ikka kõvasti moonutatud ja väljend "raamatust inspireeritud" läheb siin küll asja ette. 

Lugu ise oli huvitav ja lõpp üllatas mindki. Olin ometigi teadlik, millises suunas areneb filmi tegevus, kuid pean filmi kasuks ütlema, et nad olid suutnud algallikat väga pädevalt ära kasutada ning loo ümber tegemisel jäi lõpplahendus ikkagi ootamatuks. Tõesti, kogu filmi vältel oli raske aimata, kes on süüdi, sest kohe kui arvasid, et tead, kes on süüdi, ilmnes uut infot. Mõned asjad tunduvad küll alguses suhteliselt suvaliselt sisse topitud, kuid vähemalt ei jäänud selliseid suuri vastamata küsimusi. Plot oli kiiresti arenev ja ma olin äraütlemata rõõmus, et tegelaste vahelise seose teada saamiseks ei pidanud pool elu ootama, vaid nutikama peaga sai selle välja mõelda juba esimese paari minuti järel (mida ma ei teinud).. või sai ka oodata, kuidas umbes tund pärast filmi algust sulle see ette söödetakse. 

Näitlejatest rääkides, siis filmis olid nii mõnedki tuntumad näitlejad, kellest põhiline oli kindlasti John Cusack, kes mängis limusiinijuht Edi. Eks ta selline isehakanud traagilise tagalooga kangelane oli, kes päeva lõpus päeva päästa ei suutnud. Ray Liotta mängis politseinikut pigem bad cop variandis ning oli niisama tüütu ja vihane. Kõige tüütum aga oli kindlasti Rebecca De Mornay mängitud näitlejanna, sest ta mängis täpselt sellist inimest, kellega pole päriselus samuti mõtet tegemist teha ning selliste vaatamine filmides tekitab mul samuti tahtmise pooleli jätta.  

Reede, 24. juuni 2016

Extremely Loud and Incredibly Close - film või raamat?


Mõnda aega tagasi sattusin lugema Jonathan Safran Foeri raamatut "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" (2005), mis rääkis poisist nimega Oskar, kelle isa suri 9/11 ajal. Raamatus leidis Oskar oma isa kabinetist võtme ning uskus, et isa oli enne oma surma jätnud talle veel viimase mängu, mille käigus ta peab leidma luku, mille see võti avab. Peale võtme on tema ainsaks vihjeks ümbrik kirjaga Black. Raamat keerleb ümber Oskari sisemonoloogi, mis vaheldub Oskari vanaema ja tema vanaisa mälestustega ning annab kokku omamoodi, kuid oi kui huvitava lugemise. Natuke pärast raamatu lõpetamist avastasin ma, et teosest on tehtud ka 2012 aastal film, mille peaosas mängivad Tom Hanks ja Sandra Bullock, Oskarit mängis Thomas Horn.

On ilmselge ja teadatuntud värk, et raamat on päris tihti parem kui film, seega ei tule kindlasti kellelegi üllatuseks, kui ma ütlen, et raamat meeldis mulle rohkem kui film. Suurimaks erinevuseks ja ka põhjuseks, miks mina eelistan iga kell raamatut, saab tuua selle, et puudus see emotsioon, mis muutis raamatu nii köitvaks ning filmist puudusid täielikult olulised stseenid, mis näitasid Oskari iseloomu sellisena, nagu raamat seda edasi andis. Nagu võtmestseenid, teate küll.. Mulle just nii väga meeldis lugeda nende emotsioonide kohta, mida Oskar koges, aga filmis oli see kuidagi tahaplaanile ära kaotatud ning kuigi filmis oli tõesti umbes kaks korda, kus Oskar end ikka täiega välja elas, siis.. see lihtsalt ei olnud piisav. Samas oli eeldada, et nii värvilist hingeelu nagu Oskaril, on üldse raske kinolinale tuua. Ausalt, see poiss tundis nii palju asju, et mina oleks sellise emotsioonipagasiga ammu hullumajja sattunud. 

Muidugi ei olnud film tegelikult halb. Ma usun, et kui mul poleks eelteadmisi olnud, oleks see mulle väga meeldinud, kuid kuna ma teadsin juba ette ära, kui hea oli raamat, siis ma ise teadsin ka natuke eeldada, et ega see film suurem asi ei ole. Kui ma sean raamatu ja filmi kõrvuti, siis muidugi, film polnud nagu väga raamatu sarnanegi, aga kui ma nad ilma omavahelise võrldemiseta seaks, siis ilmselt meeldiks mulle film ka märksa rohkem, sest sel juhul oleks see nagu armas kena jutustust ühest väga ängistunud poisist, kes veidralt palju võõraste inimestega läbi käib.. 

Muidugi eelistan ma iga kell mõnd säärast adaptsiooni, kus on üritatud ilma juuksekarva lõhki ajamata feeling edasi anda. Kahjuks ärritavad mind samal ajal üüratud möödapanekud selliste asjade juures, millel olulisus raamatus võib olla vaieldav. Võin ka kohe näite tuua: Raamatus ei läinud Oskar "üürnikuga" lukku otsima. Üürnikuga koos tegi ta.. muid rumalusi, mida filmis ei kajastatud, kuid lukku ja Blacke otsis ta koos ühe teise ekstreemselt huvitava härrasmehega. Vähemalt olid nad Oskari ja üürniku esmakohtumise õigesti paika saanud. 

Kui nüüd aus olla, siis muidugi vaataksin ma filmi uuesti. Isegi teadmisega, et tõenäoliselt põen ma jälle pool filmi selle pärast, et nad Oskari Hamletis Yorickut mängimas välja jätsid või kuidas jäeti edasi andmata see, kuidas "üürnik" oma hingerahu tagasi sai või ET RAAMATUS KUSKIL POLNUD SEES VANAEMA MÄLESTUSI JA.. Noh, list läheks edasi päris pikalt ja vihaselt, aga ma arvan, et film oleks saanud hoopis halvemini välja kukkuda ning arvestades materjali hulka, mida tehniliselt lihtsalt ongi väga keerukas filmilinal kõigi asjadega paralleelselt välja tuua, siis film polnud üldse paha. Lihtsalt, raamat oli parem.. palju parem..

Esmaspäev, 20. juuni 2016

Eesti blogiauhinnad 2016

Kujutage nüüd ette minu üllatust, kui minu meilkasti potsatas täna hommikul kiri, kus teatati mulle, et olen saanud Eesti Blogiauhindadel kultuuriblogide kategoorias II koha ning mind on ootamas diplom, mis tahab ära saatmist. Ma esmalt arvasin, et keegi niisama trollib. Muidugi mingist hämarast ajusopist nagu meenus, et tõesti, kirja ma end panin, aga sinna see ka jäi. 
Ma tõesti ei vaevanud sellega eriti pead, ega eeldanud midagi, sest ma ei ole selle bloginduse alal just.. etalon (vaadake kasvõi viimatist kuupäeva, mil ma postitasin), kuid mul on siiski ääretult hea meel, et inimesed minu poolt hääletasid. Lühidalt kokku võttes ongi selle postituse mõtteks tänada kõiki neid, kes suvatsesid oma hääle just mulle anda! 
YAYAYAYAYA!

Pilt ka lõpptulemustest, kui kedagi peaks huvitama: