Teisipäev, 23. juuni 2015

Fury

2014
Shia LeBeouf, Brad Pitt, Logan Lerman
Kestis 2 tundi ja 14 minutit

1945. aastal on Teine Maailmasõda veel käimas ning seersant Don „Wardaddy“ Collier (Brad Pitt) saab oma tankimeeskonnale ülesande pääseda teisele poole vaenlase piire, et saksa armee purustada. Missioon on ääretult ohtlik, tiim on vaid viieliikmeline ning kuigi Don on väga arukas ja kaalutlev, ei ole neil ka eriti lootust. Nad kaotasid niigi ühe mehe, kes asendati noore poisikese Normaniga (Logan Lerman), kes pole elu sees püssistki lasknud. 
Kui ma ikka veel punkte annaks, hindaksin ma seda filme kümne palli süsteemis soliidse viiega, millest umbes neli punkti tuleb näitlejate nagu Brad Pitt ja Shia LeBeouf eest ja ülejäänud punkt fakti eest, et tegemist on sõjafilmiga.. Suure sõjafilmide austajana pean ma nentima, et ma ei olnud kohe üldse vaimustuses sellest filmist. Minu arvates oli see kuidagi kobakäpalikult kokku klopsitud, ette aimatav ja lisatud hulk „Star Warsilike“ eriefekte. Need pidid edasi andma elava pildi Teise maailmasõja õudustest, kuid ainus mida ma nägin olid punased ja rohelised valgusjutid tulistamisel nagu ei lendakski kuulid vaid saadetaks ükteise suunas valgusmõõku. Ütleme nii, et sõda oli, aga mitte sellisena, nagu ma seda näha oleksin tahtnud. Pealegi tahaksin ma märkuse teha selle kohta, et üks tegelastest sai lõpus kolm kuuli ja jäi veel granaadirahe alla ja alles peale seda lõpetas hingamise kuigi oleks pidanud ammuilma tükkideks pillutuna olema. Tegelikult ka või? 
Näitlejatöö oli tegelikult isegi head, kuid Brad Pitt mulle küll seersandina tundunud ja kuigi tal olid omad hetked, kus ta näitas end rangemast küljest, siis oli ta natuke liiga pehmeke, et sobida rangeks seersandiks. Teda vist polnudki nii väga õelaks tegelaseks mõeldud, arvestades neid nurgataguseid nõrkushetki, aga ma olen siiski alati kujutanud seersante pidevalt vihaste ja karjuvatena, mitte Brad Pitti sugustena. Seeeest, aga oli Logan Lerman Normanina pädev, ju asi selles, et ega Logan Lermangi eriti machomehest kuulipildurina ei tundu nagu Norman olema pidi. Shia LeBeouf võttis iseenda nõu vist kuulda ja tegi ära, sest Transformeritest saati on ta ikka päris jõudsalt edasi läinud, kuigi ma pean tunnistama, et ta meeldis mulle Sia muusikavideos tantsivana ja innustavaid ütluseid röökivana tiba rohkem.

Teisipäev, 16. juuni 2015

Babadook

2014
Essie Davis, Noah Wiseman
Kestis 1 tund ja 33 minutit

Õudusfilm räägib niinimetatud katkisest perekonnast, kus ema kasvatab üksinda seitsme aastast poega. Nad elavad ühes natuke rääbakas majas ja tulevad vaevu ots otsaga kokku, kuid sellest hoolimata üritab ema teeselda, et kõik on normaalne ja peabki just nii olema. Samas aga kardab ta poeg voodi all elavaid koletisi ja ehitab relvi, tänu millele peetakse teda veidrikuks ka tema enda ema poolt ja ta kõrvaldatakse koolist. Nagu lapsevanemad ikka, loeb ema oma pojale õhtuti muinasjutte, kuni poeg valib ühel õhtul välja punaste kaantega raamatu „Mister Babadook“, mis ei ole ühegi teise raamatu moodi. Ta loeb küll raamatut natuke ette, kuid otsustab seejärel sellest vabaneda. Oma poja edasisest ajuvabast käitumisest häirituna otsustab ta muretseda pojale rahustid, kuid mida rahulikum on tema poeg, seda enam hakkab kannatama tema enda mentaalne tervis, kuni temagi hakkab Babadooki nägema. 
Pärast juhuslikku traileri nägemist umbes pool aastat tagasi, olin ma üsna vaimustatud ja sattusin vist esimest korda situatsiooni otsa, kus ma tõesti tahtsin õudukat vaadata. Kõik, kes mind natukenegi tunnevad, teavad, et õudukate fänn ma just ei ole, kuigi vahel tuleb tõesti ette, kus ma neid vaatan. Hoolimata suurtest lootustest antud filmi suhtes, olin ma pettunud, sest see ei olnud pooltki nii hea, kui ma traileri ja sisututvustuse järgi oodanud oleksin. Ma tegin kõik õigesti – istusin üksinda pimedas ruumis, (tegelikult koos ühe magava isikuga, kes vaikselt kogu filmi vältel hingas) kuid kartma ma ikkagi ei hakanud. Minu jaoks on õudusfilm siiski midagi sellist, mis paneb ihukarvad püsti tõusma ja külmajudinad üle selja jooksma ning antud film ei teinud kumbagi, mis võibolla oligi kõige pettumust valmistavam. 
 Näidatava pildi poolest oli film muidugi meeldiv. Selline tume ja sinaka varjundiga maja, kus kogu tegevus toimus oli isegi kergelt kohutav, sest ise ma seal olla ega elada ei julgeks. Pidevad jälitavad varjud ja pimedad nurgad olid hästi läbi mõeldud, et jätta vaatajale hirmutav atmosfäär, kuid isegi see ei jätnud piisavalt mõjuvat emotsiooni. Antud filmi juures meeldis mulle üldse kõige enam vist raamatu teostus ehk kuidas see raamat „Mister Babadook“ komplekteeritud oli. Kui keegi mulle sellise uksele oleks jätnud, oleksin ma selle kiiresti läbi sirvinud ja esimesel võimalusel vabanenud. Muu aga jättis mind mulle endalegi üllatuseks külmaks. Eks ta ole.

Reede, 12. juuni 2015

Chappie

2015
Dev Patel, Hugh Jackman, Yo-Landi Vesser, Ninja, Sharlto Copley
Kestis 2 tundi

„Chappie“ räägib tulevikust, kus hakatakse politseinike asendama robotitega, kes teevad pädevalt oma tööd ja on kuritegevuse vähendamisele suureks abiks. Nüüd tahab nende looja, Deon (Dev Patel), asja veel sammu jagu kaugemale viia, et luua esimene päris intellektiga robot, kes mõtleb ja tunneb oma peaga. Ta kasutab oma roboti loomiseks üht rikkis politseimudelit, mida kasutada ei ole enam mõtet ja sisestab temasse koodi, mis annab talle lapse mõistuse, mida siis arendama tuleb hakata. Robot, nüüd juba nimega Chappie, jääb jamadesse sattunud jõuguliikmete Ninja (Ninja) ja Yolandi (Yo-Landi Visser) juurde. Paraku ei lähe kõik täpselt nii plaanipäraselt, kui nad oleksid tahtnud, sest vähe sellest, et Ninja ja Yolandi on oma jõugu bossile sees 20 miljonit dollarit, ähvardab Chappiet ka aku tühjenemine ja kade robotimeister Vincent (Hugh Jackman), kes annaks kõik selleks, et hoopis tema robotist saaks politseirobotite tulevik. 
Ma pean nentima, et mulle tõesti meeldis filmi story. Alguses vähemalt. Kogu see tulevikumaailma ja intellektiga robotite loomise teema tundub filmides alati nii.. äge, isegi kui ma reaalses elus ei ole väga vaimustuses ideest, et tulevikus on meie hulgas oma peaga mõtlevad teraskolakad. Sellegi poolest tundus lugu huvitav, kuid mida kauame ma vaatasin, seda enam hakkas mulle tunduma, et olen sattunud vaatama kahe tunni pikkust Die Antwoordi videot, kus Dev Patel ja Hugh Jackman teevad robotitega cameod. Isegi soundtrack oli pea täielikult Die Antwoordi looming ja kuigi mul pole ei antud bändi ega ka nende muusika vastu midagi, tundus see kiidulauluna nende pihta ja varjutas pikapeale ära teised tegelased ja üldise loo. 
Dev Patel meeldib mulle, aga teda oli näidatud kuidagi üheplaanilise, kogu aeg higistava ja närvilisena, mis polnud üldse temalik. Võibolla ongi kõik robotitega tegelevad geeniused tegelikult ka sellised, ma ju ei tea, kuid tema puhul tundus pigem, et nad tahtsid rõhku panna sellele, et ta ikka tõesti on teadlane ja unustasid ära, et temal peaks olema valgusvihk ja kandev roll Chappie loojana. Peale selle pole ma kindel, kas Hugh Jackmanile tõesti meeldivad robotid või ei suutnud nad leida kedagi, kes oleks olnud nõus mängima kurja teadlast kurja robotiga, mille nimi on Põder. 
Tegelikult mulle meeldis see film - sel olid omad momendid, aga mul on kahju, et see mind lõpuks ära tüütas, sest see oleks võinud olla midagi väga-väga head, aga sellest tuli midagi lihtsalt head.

Kolmapäev, 3. juuni 2015

In The House (Dans La Maison)

2012
Fabrice Luchini, Ernst Umhauer, Kristin Scott Thomas, Emmanuelle Seigner
Kestis 1 tund ja 45 minutit
[Film on täielikult prantsuse keeles]

Ma arvasin alati, et eksamieelsed vabad päevad on mul sisustatud õppimisega, kuid selle asemel ärkan ma hommikul võimalikult hilja üles ja hakkan filme vaatama. Antud psühholoogilise thrilleri sugemetega, näidendi ainetel tehtud, film räägib prantsuse keele õpetajast Germainist (Fabrice Luchini), kes saab uue klassi. Igapäevaselt antakse talle kodutöödena mitukümmned esseed, mille lugemisest ta tüdinenud on, sest neil ei ole sisu ja ammugi on autoritel aimu kirjavahemärkidest ja keelereeglitest. Kuni noormees nimega Claude (Ernst Umhauer), hakkab talle esitama natukene iroonilise sisuga kirjandeid oma sõbra perekonnast ja sellest, kuidas ta vaikselt sinna sisse imbub. Õpetajale tunduvad kirjandid alguses veidrad, kuid mida enam ta neid loeb, seda enam hakkab teda huvitama, mis edasi saab. Ta hakkab poissi juhendama, kuidas muuta oma kirjutiste sisu sügavamaks, arendada karaktereid ja kruvida pinget, samal ajal teadmata, kas poisi kirjutised on endiselt reaalsus või hakkavad need vaikselt juba reaalsusest väljuma. 
Üle pika aja leidsin filmi, millest ma tõesti vaimustunud olen. Jumal tänatud, et Elioni NutiTV eksisteerib, sest vastasel juhul ei oleks ma kunagi selle filmi otsa sattunud ja mul on lihtsalt nii hea meel, et sattusin. Iseenesest ei olnud film isegi nii sisukas, kui ma kirjeldada üritasin ja oleks lihtne olnud film ühtlaselt voolavaks jätta ja lihtsalt läbi loo venida, kuid ma olen üdini rõõmus, et filmist tuli hoopis midagi teistsugust kui ma kirjeldust lugedes eeldasin. Häiriv ja sensuaalne, kuid mitte üleliia, et tobedaks muutuda. Autor on hästi ära tabanud, kuhu maale tuleks pinget üleval hoida, et film ei muutuks ükskülgseks ja igavaks. Parim loo juures oli muidugi see, et ma ei osanud kordagi ära oletada, mis järgmisena juhtub või milline keerdkäik nüüd lahti rullub. Pigem arg, kuid hirmutav muusika õigetes kohtades ja varjude mäng ning muud polnudki tarvis, et luua kõhe õhkkond, mis rõhutas hästi poisi kirjandite sisulist arengut, ja hoida film põnev lõpuni välja. Mulle meeldis ka kirjandite ette lugemiseks leitud moodus, kus segunes poisi enda pealelugemine stseenidega nii päris kui ka oletatavast reaalsusest. Oh jah..

Esmaspäev, 1. juuni 2015

Wild

2014
Reese Witherspoon
Kestis 1 tund ja 55 minutit

Tõestisüdninud lool põhinev film. Pärast oma ema surma ja ebaõnnestunud abielu lõppu otsustab noor naine nimega Cheryl võtta 1100 miilise rusuva teekonna läbi kõrbe, et tõestada end iseendale ja saada üle oma ekstreemsest ja hukutavast eluviisist. Film on kokku pandud, segades lõike tema endisest elust, näidates uusi inimesi, keda ta kohtab ja pöörates suurt tähelepanu loodusele. 
Ütleme nii, et ma ei ole kunagi eriti suur Reese Witherspooni fänn olnud ja ega see roll seda ei muutnud ka. Reese on minu ikka veel see blond ja roosas beib, kes Legally Blondena advokaadiks üritas saada ja kuigi ma olen talle omajagu võimalusi andnud, ei ole ta mulle endiselt suutnud sügavamat muljet jätta. Ma tahtsin, et sellest filmist saaks tema niinimetatud päästerõngas, kuid film põrus survival moviena ja ei tekitanud ka sügavamaid tundeid draamana, mis tähendab, et ma ei oska teda isegi liigitada muusse kategooriasse kui filmid, mis mulle isiklikult ei meeldinud. Ja Reese ei meeldi mulle samuti endiselt. 
Pärast oscarinomintasiooni Reesele oleksin eeldanud, et kogu see emotsionaalsus, mida ma nägin trailerist ja mida ma ette kujutasin filmi kirjeldust lugedes, oleks reaalsus ja ma tõesti saaksin nautida kaks tundi kestvat ja tunnetest pulbitsevat emotsionaalset filmi enese leidmisest ja raskustest üle saamisest, kuid minu jaoks oli film lõpuks liiga pikk ja liiga.. igav. Ja ilmselgelt tegi keegi liiga hea traileri. Võibolla jäigi minu jaoks filmist kõige eredamateks momentideks need, kus näitas loodusvõtteid ja mägesid, oh kui palju mägesid.