film: Trumbo

2015

Bryan Cranston, Helen Mirren, Louis C.K.

Film kestis 2 tundi ja 4 minutit

II maailmasõja järgne Hollywood. Dalton Trumbo (Bryan Cranston) on üks Hollywoody nõutumaid ja rahastatumaid stsenariste, kuid ta on poliitilise vaatena võtnud omaks kommunismi, mis tehniliselt ei ole karistatav, kuid kõrgematele võimudele on see pinnuks silmas. Enne kui ta arugi saab, süüdistatakse teda riigivastases vandenõus ning ta mõistetakse süüdi riigireetmises, millega kaasneb vanglakaristus ja "musta nimekirja" sattumine, mis tema jaoks tähendab oma nime alt avaldamise keeldu ja karistust kõigile, kes temaga koostööd teevad. Kuid Trumbo ei kavatse sellega leppida ja mõtleb välja kavala skeemi, mis laseb tal avaldada stsenaariume ning teistel loorberitel puhata. 

Kui ma peaksin seda filmi millegagi võrdlema, kõrvutaks ma selle lapsepõlves mängitud mänguga, mille eesmärgiks oli mitte puudutada põrandal voolavat laavat. Filmi alguses oli see mäng kiire, toimus pidev hüplemine ja lõpu poole, kui esemed ruumis olid muutunud harvemaks, hakkasid sammud pikemat aega ja paremat tasakaalu nõudma. Siiski, tegemist oli tegelikult väga sügavmõttelise biograafilise draamaga, mis ei puudutanud ainult Trumbot kui kirjanikku, vaid ka Hollywoodi kui osa poliitilisest süsteemist - linateos ei keskendunud ainult Trumbo saladusele, mis lubas tal aktiivset kirjatööd jätkata, vaid näitas mingil määral seda tumedamat tahku Hollywoodist, mida sageli ei näidata, millele ei rõhuta. 

Mulle siiski näis, et film oli pisut liiga komejandine. Üheks linateose põhiteemaks võib kindlasti lugeda (sõna)vabaduse ja selle piiramise, kuid mul ei õnnestunud seda osa filmist tõsiselt just eriti sageli võtta, sest ühel hetkel virutati sulle näkku, millist ebaõiglust võib esineda nii kaunina kujutatavas süsteemis, kui sinu vaade ei ühti kellegi teise omaga, kuid järgmisel hetkel kujutatakse ajastut jällegi nagu veidrat ja kurblikku karikatuuri, mille keskmes on negatiivsusest ja egoismist õhkuv mees, et mitte öelda sitapea.

Muidugi, mul pole mingit tahtmist eitada, et Bryan Cranston Trumbona poleks oma rollis hea olnud. Ta oli valmis kõigega maksma, et tõestada oma väärtust ja võidelda selle eest, et ta ei peaks enam oma kirjatööd varjama ning seejuures paistis tema enesekesksus lausa imetlust vääriv. Ka igast tema repliigist õhkus seda, et ta teab täpselt kui hea kirjanik ta on, kuid mulle jäi selgusetuks, kas ülejäänud dialoogi juures võis olla puuduseks mitte nii hiilgav edastus või oli lihtsalt teadlikult natuke tagasi hoitud, et Cranston eriti särada saaks.

film: The Program

2015
Ben Foster, Chris O'Dowd, Lee Pace
Film kestis 1 tund ja 43 minutit

Ma pole küll suuremasi spordifänn ja sporti vaatamas või tegemas võib mind näha vaid siis, kui täiskuu taevas on, kuid mul on veider soft-spot spordifilmide osas. Ei ole erandiks ka "The Program". Lance Armstrong - nagu postergi ütleb - tšempion ja kangelane, jäädvustas end spordiajalukku, esmalt positiivselt, kuni ühel hetkel sai see unenägu otsa.

Kui Lance Armstrong (Ben Foster) 1993 aastal areenile tõusis, ennustas spordireporter David Walsh (Chris O'Dowd) talle hiilgavat tulevikku.. Seda hetkeni, kuni Lance'i tabas vähk. Üllatuslikult naases sportlane aga 1999 aastal ning võitis oma esimese Tour de France'i. Mitte keegi ei kahelnud temas, välja arvata David Walsh, kes trotsides kõike, võttis oma hingemissiooniks paljastada pettus, see salapärane programm, millega Lance Armstrong tegeles. 

Film on tempokas draama ning põhilugu keerlebki ümber geniaalse programmi, mille Lance, tema tolleaegne arst ja tiim olid välja arendanud, et petta ära kõik dopinguproovid. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui läbimõeldult oli välja arendatud tiimisisene dopinguvõtmine ja kui kaua nad suutsid seda edasi ajada ilma, et selle kohta midagi täpsemat peale kuulujuttude selguks. Minu pettumuseks jõuti tegeliku paljastamise protsessini millalgi filmi teises pooles ning kuidagi järsku ja lühidalt. Muidugi oli teada, et Lance jääb vahele, kuid mina oleks seda vahelejäämise protsessi natuke süvenenumalt näha tahtnud, seda valet teame me kõik niikuinii. 

Tegemist oli siiski korraliku ja vaadatava biograafilise draamaga, mida ilmestas hea näitlejatöö Ben Fosterilt ja Chris O'Dowdilt. Ben Foster tõesti oli nagu antikangelane põnevusfilmis - Lance Armstrong oli algusest peale üsna ebameeldiv egomaniakk, kes ei hoolinud vahenditest. Ta lihtsalt tahtis olla parim, olla võitja. Chris O'Dowd oli küll järjepidev ajakirjanik, kuid tema osa tundus olevat absurdselt väike. Samuti oli ta väga.. harjumatu. Ma olen viimasel ajal nii palju "IT-crowdi" vaadanud, et ma ei suutnud esimestel minutitel naermisest hoiduda, kuid siis ma sain aru, et ta ei teegi seekord nalja. Kurb on lihtsalt see, et ainult vaadatavusest ei piisa, sest film oleks vajanud juurde ka teatavat wow-efekti. Ma tean, et ma soovitan seda filmi näiteks oma vanaemale, sest ta on spordivaataja ja talle meeldivad sellised filmid, kuid ma tean, et ma ei räägi talle seda enam ülejärgmisel nädalal, sest selle filmi juures ei ole midagi sellist, millest rääkida ja ma lihtsalt unustan ära, et ma seda vaatasin. Selle koha pealt oli kahjuks tegemist suhteliselt eripäratu filmiga. See oli lihtsalt üks lugu.

Danny Collins

2015

Al Pacino, Jennifer Garner, Bobby Cannavale, Annette Bening

Kestis 1 tund ja 46 minutit

Mingil määral tõsielul põhinev film räägib rokk-staar Danny Collnsist (Al Pacino), kes vaatamata juba kõrgele eale läheb rahvale endiselt peale. Ta veedab oma elupäevi tuuritades, aineid ninna tõmmates ja alkoholi tarbides, kuni oma sünnipäeval kingib ta parim sõber talle 40 aastat vana kirja John Lennonilt, kes soovitas tal ennast mitte muuta ja jätkata täpselt selle tegemist, mida ta parasjagu teeb. See kiri motiveerib Dannyt keerama oma elu ringi ja alustama uuesti. Ta sõidab New Jerseysse, kirjutab end sisse Hiltoni hotelli, kus kohtub Maryga (Annette Bening), kes ei ole just ta fänn, kuid on valmis Dannyle nõu andma, kui ta uuesti muusikat kirjutama hakkab. Samuti üritab ta suhteid siluda oma pojaga (Bobby Cannavale), kellega ta varem kohtunud ei ole. 

Need võisid samahästi olla pikimad peaaegu kaks tundi mu elus. Ma olin vaevu pool tundi filmist ära vaadanud ja ma olin nii tüdinenud ja mulle tundus, nagu oleksin ma viimased kaks tundi juba seda filmi vaadanud. Midagi lihtsalt ei juhtunud! 

Kui ma kinos käies trailerit nägin, siis see tundus nagu selline elav muusikafilm, mida kohe kibelesid vaatama, aga reaalsus oli see, et tegemist oli üksluise draamaga, mille keskmes oli täiesti ebasümpaatne wannabe rockstaar. Kindlasti oli tore Lennonilt kiri saada, aga siin filmis küll sellest aru polnud saada. Meile näidati kirja, see motiveeris teda oma tagumikku üle pika aja liigutama ja ise midagi kirja panema, aga Collinsi suhtumine selle kirja suhtes oli nagu „sain Johnilt kirja, eks ma siis vaatan kuhu ma oma raha investeerida saan“ ja kõik. 

Mul pole isegi muusika kohta midagi head öelda. Hea küll, kuulsime filmi vältel aeg-ajalt Lennonit, kuid ülejäänud aja kuulsime me seda laulu, mille kirjutamisega tal probleeme oli.Võibolla polnud Collinsi muusika päris minu tassike teed, aga võibolla oli see laul tõesti liiga jama, et tervet filmi väärida. 

Ainus sümpaatne tegelane minu jaoks oli Jennifer Garneri kehastatud rase naine ja ma pole isegi kindel, kas ma tundsin tema vastu sümpaatiat, sest ta oli rase või sest ta oli tõesti ainus meeldiv tegelane. Al Pacino kehastatud Danny Collinsist ma juba põgusalt rääkisin, aga ma tahaksin veelkord mainida, kui halvasti ta valitud oli. Ma ei taha liialdada, kuid teen seda ikka, aga ta tõesti poleks ka tuhande aasta sees muusik, kellele ma filmilinal kaasa tahaksin elada. Paugutagu aga püssi edasi, tõsiseltvõetavat muusikut temast ei saa, olgu siis elus või kinos.

Loodan lihtsalt, et selle mehe elu selliselt välja ei kukkunud, kellest inspireerituna see film loodud on,

Wild

2014

Reese Witherspoon

Kestis 1 tund ja 55 minutit

Tõestisüdninud lool põhinev film. Pärast oma ema surma ja ebaõnnestunud abielu lõppu otsustab noor naine nimega Cheryl võtta 1100 miilise rusuva teekonna läbi kõrbe, et tõestada end iseendale ja saada üle oma ekstreemsest ja hukutavast eluviisist. Film on kokku pandud, segades lõike tema endisest elust, näidates uusi inimesi, keda ta kohtab ja pöörates suurt tähelepanu loodusele. 

Ütleme nii, et ma ei ole kunagi eriti suur Reese Witherspooni fänn olnud ja ega see roll seda ei muutnud ka. Reese on minu ikka veel see blond ja roosas beib, kes Legally Blondena advokaadiks üritas saada ja kuigi ma olen talle omajagu võimalusi andnud, ei ole ta mulle endiselt suutnud sügavamat muljet jätta. Ma tahtsin, et sellest filmist saaks tema niinimetatud päästerõngas, kuid film põrus survival moviena ja ei tekitanud ka sügavamaid tundeid draamana, mis tähendab, et ma ei oska teda isegi liigitada muusse kategooriasse kui filmid, mis mulle isiklikult ei meeldinud. Ja Reese ei meeldi mulle samuti endiselt. 

Pärast oscarinomintasiooni Reesele oleksin eeldanud, et kogu see emotsionaalsus, mida ma nägin trailerist ja mida ma ette kujutasin filmi kirjeldust lugedes, oleks reaalsus ja ma tõesti saaksin nautida kaks tundi kestvat ja tunnetest pulbitsevat emotsionaalset filmi enese leidmisest ja raskustest üle saamisest, kuid minu jaoks oli film lõpuks liiga pikk ja liiga.. igav. Ja ilmselgelt tegi keegi liiga hea traileri. Võibolla jäigi minu jaoks filmist kõige eredamateks momentideks need, kus näitas loodusvõtteid ja mägesid, oh kui palju mägesid. 

Unbroken

2014

Jack O'Connell, Domhnall Gleeson, Garrett Hedlund

Kestis 137 minutit. 

Tõestisündinud lool põhinev draama Louis Zamperinist, keda ootas jooksjana suur tulevik, kuni ta Teise Maailmasõja ajal sõjamöllu tiriti ja ta lennuõnnetusse sattus. Ta veetis 47 päeva koos kamraadidega päästepaadis, kuni nad merelt pääsesid, sattudes aga Jaapani sõjavangi ja kannatades aastaid ranges vangilaagris, kuni sõja lõpp ta tagasi koduste juurde tõi. 

Kuidagi ühekülgseks jäänud erakordne lugu. Ma läksin kinno üsna suurte ootustega, olles näinud trailerit ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kinost lahkununa olnud ekstaasis tänu äsjanähtule. Muidugi meeldis film mulle mingil määral (võrreldes viimasel kinokülastusel nähtud Interstellariga kindlasti arusaadavam ja rohkem minu maitsele), aga päris ausalt, seda vangla osa oli natuke liiga palju. Ma saan aru, et kaks ja pool aastat on pikk aeg, aga mitte nii pikk, et kasutusele võtta natuke liiga sarnaseid stseene ja näidata pidevat ühe ja sama mehe kepiga tagumist. Samuti see kaladega maadlemine merel tundus kuidagi ebaveenev. Ma üldse ei kahtle, et Zamperini võis tõesti nende kaladega seal kakelda ja neile ühe löögiga üks-null teha, et mitte surnuks nälgida, aga filmi kontekstis oli see kuidagi kohatu ja häiriv. 

Sõpradele ei soovitaks, isale või vanaemale aga küll.