Kolmapäev, 7. detsember 2016

raamat: Lars Kepler "Stalker"

Päris ausalt olen ma see inimene, kes suudab igas vestluses teha juttu mõnest mõrvarist, mõrvast või juurdlusest, mille kohta ma olen lugenud raamatust või näinud "Kurjuse kannul" episoodist. Enamasti on see tänu mu suurele sümpaatiale Skandinaavia noiri, ning Lars Kepleri (pseudonüüm), kes minus selle sümpaatia tekitas, vastu.. Samuti, armastus "Kurjuse kannul" vastu.
 
"Stalker" jätkub aasta pärast seda, kus "Uneliivamees" lõppes. Joona Linna on kadunud ning kõik eeldavad, et ta on surnud, sest viimane juhtnöör tema kohta pärineb kodutult, kes nägi teda ennast uputamas. Joona kohale on asunud uurija Margot Silverman, kelle õlule on jäänud veider juhtum - YouTube'i pannakse üles video, kus mõni naine tegeleb täiesti igapäevaste asjadega ning natuke aega pärast video ülespanemist mõrvatakse too sama naine jõhkralt. Teise ohvri mehe mälestuste lahti harutamiseks palgatakse taas hüpnotisöör Erik Maria Bark kuni ootamatult avastatakse seos kõigi mõrvatute ning hüpnotisööri vahel.
 
Mind endiselt hämmastab, kui põnevalt on siiani olnud kõik Joona Linna sarja raamatud üles ehitatud. Kuigi ma pean nentima, et "Stalker" ei kuulu just mu lemmikute hulka, sest see polnud minu arust pooltki nii jõhker, kui mulle meeldinud oleks, siis püsis üldine põnevus vahelduvalt lõpuni välja. Kui aus olla, siis oli lugu ka natuke nõrgem kui "Hüpnotisööris" või "Uneliivamehes", sest olid omad haripunktid ja üldmulje raamatust jäi pigem põnev, kuid ma ei saa öelda, et ma oleks lugemist nautinud pooltki nii palju, kui ma nautisin näiteks "Uneliivameest". Natuke kulunud tunne tekkis, kuigi ma ei leia, et "Stalker" oleks eelnevate raamatutega üleliia sarnane olnud.
 
Üks asi, mis siiski enamasti kõigi krimiromaanide juures kipub häirima, on (ootamatu) armastusloo sisse toomine. Mind näiteks lihtsalt häirib, kui uurimine, mõrvad jms käib vaheldumisi kellegi armatsemise või armastamisega, sest see kipub üldist kriitilist ja põnevat atmosfääri ära rikkuma. Ei muserda see ääri-veeri isiklike suhete mainimine, kuid tõesti ei meeldi, kui mitu peatükki on pühendatud tervenisti kellegi armuloole.

Kaanepildist rääkides, siis ilmselt oli see kõikide Joona Linna sarja raamatute peale mu kõige vähem lemmikum, sest see näeb natuke välja, nagu oleks selle kokku pannud 12-aastane laps mängukoopas, kuigi tuleb nentida, et teose sisu annab see küll päris kenasti edasi.