kolmapäev, 18. juuli 2018

raamat: William Faulkner "Hälin ja raev"

Kuna see tundus kõige kohasem raamat, mida teel Tartusse ja koju lugeda, oli see mul sisseastumiskatsel kaasas ja sai ka läbi loetud. William Faulkneri vaieldamatult üks kuulsamaid teosed "Hälin ja raev" jutustab loo Compsonite perekonnast nelja päeva jooksul: neid varjutab elupõline traagika, mida pereliikmed teose vältel korduvalt needuseks nimetavad. Teose peategelased on kolm venda, minajutustajad: vaimselt alaarenenud Benjamin, morbiidne ja segaduses Quentin ning karm Jason. Lisaks nende õde Caddy, Caddy tütar Quentin, majahoidja Dilsey ja terve hulk majaorjasid.

Raamat algab üsna ootamatult, keskendudes perekonna pesamuna Benjyle, kes nagu selgub, on vaimse hälbega, ei oska kõneleda ega käituda ja Benjy mõttekäigust saame me esimest korda aimu, et midagi on halvasti, kuid Benjy hüplev ja pigem aistingutele ja tundmustele rõhuv ilma emotsioonideta jutustamine on omamoodi nõutukstegev, sest on raske täpselt öelda, mis. Ometi jätab see sellise intensiivse ja rahutu maigu suhu. Tema jutustamisstiilis puudub seos, omavahel segunevad minevik ja olevik.

Teisena võtab jutustajarolli üle Quentin, kelle tundlikkus väljendub Benjyst erinevalt, morbiidsemalt, emotsionaalsemalt ning esialgu veidi klaarimalt ja selgete mõttekäikude kaudu, segunedes hiljem Benjyga sarnaselt oleviku ja mineviku kompotiks, kus lugejal on võimalus hakata välja noppima selgemaid seiku, millest on võimalik midagi välja lugeda. Quentini tegelaskuju on rahutu ja häiritud, ta võtab kõike isiklikult ning see väljendub ka tema jutustuses, mis on samamoodi rahutu, lünklik ja kirjavahemärkideta, justkui Quentin teksti kujul.

Kolmandas osas tuleb mängu Jason, kes on kolmest vennast kõige ratsionaalsem ja selgemõistuslikum, kuid ka kõige negatiivsem, ahnem ja julmem. Jason on olude sunnil tahutud karmiks ja negatiivseks meheks, kes tunneb, et tema õed-vennad on süüdi, et tema elu nõnda ebaõnnestunud ja piiratud võimalustega on. Tema jutust tuleb ka välja täpselt, kui negatiivselt ta oma sugulaste vastu meelestatud on. Samas on just tema jutustus siduvaks lüliks Quentini ja Benjamini jutustuste vahel, andes lõpliku pildi kõigest, mis on juhtunud.

Tegelikult oli see mu teine kord "Hälinat ja raevu lugeda" ning kokkusattumuste tõttu juhtusin ma mõlemal korral raamatut alustama passilauas, lõpetama rongis. Mõlemal korral jättis raamat mulle emotsionaalselt kustumatu mulje, mis teisel korral oli võib-olla isegi veidi intensiivsem, muutes mind üheaegselt häirituks ja rahutuks, kuid tekitades ka parajat segadust. Väga ere ja ängistav lugemiselamus igal juhul.

pühapäev, 15. juuli 2018

film: The Snowman


2017
Michael Fassbender, Rebecca Ferguson, J.K Simmons
Film kestis 1h ja 59 minutit

Jo Nesbø bestseller "Lumememm" on vaieldamatult üks mu lemmikraamatuid krimikirjandusest ja kui aus olla, ootasin ma filmiversiooni alates hetkest, mil ma 2016 aasta lõpus esmakordselt kuulsin, et sellest filmiversioon tehakse. Kurb reaalsus oli aga see, et ma ei vaadanud seda kuni praeguseni lihtsalt selle pärast, et ma lugesin, et see on üks halvimaid raamatu ekraniseeringuid ja üldiselt ka üks halvimaid filme 2017.aastast ja ma ei vajanud seda negatiivsust. Ma olen üldiselt filmide ja raamatute osas üsna avatud meelega ning kui mind mõni film ikka huvitab, siis suure tõenäosusega vaatan ma selle ühel hetkel ka ära, hoolimata sellest, kui palju halbu asju ma selle kohta kuulnud olen, aga selle filmi ebaõnnestumine ületas küll igasugused ootused.

Film tegevustik leiab aset jõuluootuses Norras, kus tegevustik keerleb ümber sarimõrvari, kes alustab tapmist igal aastal koos lume tulekuga. Kaduvaid naisi ei ühenda näiliselt miski: enamik neist on abielus, mõned ka emad, kuid neil puudub kindel ühenduslüli. Kuna inimesi läheb niikuinii kaduma, ei pöörata aastate jooksul seose leidmisele ka erilist tähelepanu, kuni uurija Harry Hole saab postiga kirja, mis kutsub teda lahendama mõistatust, jättes ainsaks oluliseks vihjeks lumememme.

Kõik, kes on raamatuid lugenud, teavad, et peaaegu ükskõik millises Harry Hole seeria raamatus on mingigi kirjeldus Harry kohta. Kord võtab ta alla, kord juurde, kuid alati on seal inspektor Hole'i kirjeldatud kui suurt kasvu soomlast blondide juuste ja tugeva aktsendiga ning ainuüksi filmipostrit vaadates, ei vasta Michael Fassbender kuidagi sellele kirjeldusele. Muidugi, säärane kirjeldusest mööda castimine on Hollywoodis üsna tavapärane, möödavaadatav ning minu naiivsetes lootustes jäi ka esialgu suurimaks eksimuseks raamatu vastu, kuid võta näpust, film läks arenedes ainult hullemaks ja hullemaks.


Leebelt öeldes, oli film lihtsalt üks suur segadus. Seal oli terve hulk täiesti suvalisi asju, mis raamatut lugenule võivad tunduda tuttavlikud ja mingil määral arusaadavad, kuid inimesele, kes ei ole varem kordagi raamatust kuulnudki, polnud see isegi mitte puder ja kapsad, vaid pigem toores ja külm kapsas koos põhja kõrbenud pudruga. Üheks kõige seosetumaks jupiks filmist võiks tuua Arve Stopi, kelle sealolemisele polnud otseselt mingit põhjust, sest ta oli kaudselt seotud vaid mingi vana tehasega, mis polnud.. justkui üldse kogu filmiga seotud. Seega, milleks ta üldse filmi panna, kui ta külvas oma pideva inimeste pildistamisega ainult veel enam seosetust ja segadust?

Võib-olla oli asi minus ja minu laialdases teadmises, mida "Lumememm" endas raamatuna kujutab, kuid ma ei suutnud kuidagi mööda vaadata ka sellest, et keskenduti täiesti kuritöö kõrvalisele loole. Kui teha kahe tunni pikkune film nõnda põhjaliku ja tugeva looga raamatu põhjal, oleks aega kindlasti mõistlikumalt ära kasutada saanud, kui üritada võimalikult palju suvalisi nüansse raamatust kokku lahmida. Lisaks puudus filmis igasugune õhustik, mida kriminullist oodata, sest see ei andnud üheski aspektis edasi ei sünget ega ohtlikku vibe'i: muusika oli igav, näitlejatel oli ükskõik. Eriti nadi oli Michael Fassbender, kes muidu peaaegu alati hea on, sest temast puudus Harry Hole'i morbiidsus ja muserdatus. Tundus nagu taheti kogu Harry Hole'i olemus edasi anda sellega, et talle alatihti pudel viina kätte jäeti ja ta kuhugi surema unustati. Ja filmis ei suudetud isegi saabuva talve rõhutust edasi anda.

Mul polegi midagi rohkemat öelda, kui et ma pole vist kordagi oma elus veel milleski nii pettunud olnud. Täielik suurepärase materjali raiskamine.