Reede, 28. oktoober 2016

film: The Program

2015
Ben Foster, Chris O'Dowd, Lee Pace
Film kestis 1 tund ja 43 minutit

Ma pole küll suuremasi spordifänn ja sporti vaatamas või tegemas võib mind näha vaid siis, kui täiskuu taevas on, kuid mul on veider soft-spot spordifilmide osas. Ei ole erandiks ka "The Program". Lance Armstrong - nagu postergi ütleb - tšempion ja kangelane, jäädvustas end spordiajalukku, esmalt positiivselt, kuni ühel hetkel sai see unenägu otsa.

Kui Lance Armstrong (Ben Foster) 1993 aastal areenile tõusis, ennustas spordireporter David Walsh (Chris O'Dowd) talle hiilgavat tulevikku.. Seda hetkeni, kuni Lance'i tabas vähk. Üllatuslikult naases sportlane aga 1999 aastal ning võitis oma esimese Tour de France'i. Mitte keegi ei kahelnud temas, välja arvata David Walsh, kes trotsides kõike, võttis oma hingemissiooniks paljastada pettus, see salapärane programm, millega Lance Armstrong tegeles. 

Film on tempokas draama ning põhilugu keerlebki ümber geniaalse programmi, mille Lance, tema tolleaegne arst ja tiim olid välja arendanud, et petta ära kõik dopinguproovid. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui läbimõeldult oli välja arendatud tiimisisene dopinguvõtmine ja kui kaua nad suutsid seda edasi ajada ilma, et selle kohta midagi täpsemat peale kuulujuttude selguks. Minu pettumuseks jõuti tegeliku paljastamise protsessini millalgi filmi teises pooles ning kuidagi järsku ja lühidalt. Muidugi oli teada, et Lance jääb vahele, kuid mina oleks seda vahelejäämise protsessi natuke süvenenumalt näha tahtnud, seda valet teame me kõik niikuinii. 

Tegemist oli siiski korraliku ja vaadatava biograafilise draamaga, mida ilmestas hea näitlejatöö Ben Fosterilt ja Chris O'Dowdilt. Ben Foster tõesti oli nagu antikangelane põnevusfilmis - Lance Armstrong oli algusest peale üsna ebameeldiv egomaniakk, kes ei hoolinud vahenditest. Ta lihtsalt tahtis olla parim, olla võitja. Chris O'Dowd oli küll järjepidev ajakirjanik, kuid tema osa tundus olevat absurdselt väike. Samuti oli ta väga.. harjumatu. Ma olen viimasel ajal nii palju "IT-crowdi" vaadanud, et ma ei suutnud esimestel minutitel naermisest hoiduda, kuid siis ma sain aru, et ta ei teegi seekord nalja. Kurb on lihtsalt see, et ainult vaadatavusest ei piisa, sest film oleks vajanud juurde ka teatavat wow-efekti. Ma tean, et ma soovitan seda filmi näiteks oma vanaemale, sest ta on spordivaataja ja talle meeldivad sellised filmid, kuid ma tean, et ma ei räägi talle seda enam ülejärgmisel nädalal, sest selle filmi juures ei ole midagi sellist, millest rääkida ja ma lihtsalt unustan ära, et ma seda vaatasin. Selle koha pealt oli kahjuks tegemist suhteliselt eripäratu filmiga. See oli lihtsalt üks lugu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar