Trainspotting

1996

Ewan McGregor, Johnny Lee Miller, Kevin McKidd

Kestis 94 minutit

"Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, Choose washing machines, cars, compact disc players, and electrical tin can openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed-interest mortgage repayments. Choose a starter home. Choose your friends. Choose leisure wear and matching luggage. Choose a three piece suite on hire purchase in a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked-up brats you have spawned to replace yourself. Choose your future. Choose life."

Renton on sügavale Edinburghi narkomaailma sisse tõmmatud ja plaanib nüüd välja tulla vaatamata sõprade pidevale survele ja tugevale sõltuvusele. 

Ma tundsin suurt ülejääva vaba aja survet ja võtsin selles suhtes midagi ette ehk vaatasin seda filmi. Alguses ilma subtiitriteta, aga ühel hetkel jõudis kohale, et no ikka sittagi (mingil määral siiski sain :D) ei saa aktsendist aru ja võtsin subtiitrid appi. Ütleme nii, et päris sisukalt veedetud 97 minutit ühe filmi kohta, mis algab kohe suure elutõega ja üritab seda õnnestunult filmi lõpuni välja lükata. Ja nüüd saan ma aru ka, miks levivad kuuldused, et teist osa hakatakse tegema. Lõpp sakkis ikka sajaga.

Soundtrackist rääkides, siis olen mitmel korral mõlemad soundtracki albumid filmist eraldiseisvatena läbi kuulanud ja no ikka üle mõistuse head muusikat on kokku pandud! Soovitan.

Unbroken

2014

Jack O'Connell, Domhnall Gleeson, Garrett Hedlund

Kestis 137 minutit. 

Tõestisündinud lool põhinev draama Louis Zamperinist, keda ootas jooksjana suur tulevik, kuni ta Teise Maailmasõja ajal sõjamöllu tiriti ja ta lennuõnnetusse sattus. Ta veetis 47 päeva koos kamraadidega päästepaadis, kuni nad merelt pääsesid, sattudes aga Jaapani sõjavangi ja kannatades aastaid ranges vangilaagris, kuni sõja lõpp ta tagasi koduste juurde tõi. 

Kuidagi ühekülgseks jäänud erakordne lugu. Ma läksin kinno üsna suurte ootustega, olles näinud trailerit ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kinost lahkununa olnud ekstaasis tänu äsjanähtule. Muidugi meeldis film mulle mingil määral (võrreldes viimasel kinokülastusel nähtud Interstellariga kindlasti arusaadavam ja rohkem minu maitsele), aga päris ausalt, seda vangla osa oli natuke liiga palju. Ma saan aru, et kaks ja pool aastat on pikk aeg, aga mitte nii pikk, et kasutusele võtta natuke liiga sarnaseid stseene ja näidata pidevat ühe ja sama mehe kepiga tagumist. Samuti see kaladega maadlemine merel tundus kuidagi ebaveenev. Ma üldse ei kahtle, et Zamperini võis tõesti nende kaladega seal kakelda ja neile ühe löögiga üks-null teha, et mitte surnuks nälgida, aga filmi kontekstis oli see kuidagi kohatu ja häiriv. 

Sõpradele ei soovitaks, isale või vanaemale aga küll.

Moonstruck

1987

Cher, Nicholas Cage, Olympia Dukakis

Kestis 102 minutit

Loretta on naine, kes usub, et kõiges temaga juhtunus on süüdi ebaõnn. Tema esimene abikaasa suri seitsme aasta eest ja naine uskus, et ebaõnn algas sellega, et nende abielu oli algusest peale juhuslik ja ilma suurema etteplaneerimiseta. Nüüd, kui talle uuesti abieluettepanek tehakse, tahab ta, et kõik läheks õigesti. Mees aga, kellega ta abielluda kavatseb, kuid kelle vastu tal armastus puudub, sõidab kohe peale ettepaneku tegemist oma ema juurde, kes on suremas, jättes Lorettale oma venna numbri, et too nende vihavaenule lõpu teeks ja veenaks ta venda, et vend ikkagi pulma tuleks. Lorettale tundub nagu oleks see õige asi mida teha, sest äkki tema ebaõnn lõppeb siis..

Nojah, nagu näha oli ka aegu enne seda, kui Cher iluoppidele läks ja oli suisa nii andekas, et võitis ilusa naeratamise ja ripsmete vahelt vaatamisega Oscari. Okei, ma niisama nokin. Film ei olnud sugugi nii hull. Viis, kuidas Loretta ja Ronny lugu arenes, oli meeldiv, kõik arenevat õiges suunas ja reaalselt. Ma hakkasin tegelikult ka Nicholas Cage'i hetkeks teise pilguga vaatama, sest kogu selle sotsiaalmeedia naljategemisega olen hakanud ma temast kohati mööda vaatama, sest noh jah.. Aga enne kui ta selline hot-headed härrasmees oli, kellena me teda nüüd tunneme, tegi ta tõesti oma tööd hästi. Kuidagi kohatult hästi kokku istuv film. 

"Oh jaa! See vanaema In The Land Of Womanist!" *väike rõõmutants*

Anchorman: The Legend Of Ron Burgundy

2004

Will Ferrell, Paul Rudd, Steve Carell

94 minutit

Minu hinne: 7/10

Seitsmekümnendad. Kõik uudisteankrud on eranditult mehed, kes naudivad tähelepanu, eesotsas Ron Burgundyga - kõige hinnatuima ja populaarsema uudisteankruga San Diegos. Kuid kõik muutub, kui tema telekanalisse saabub tööle võluv naisterahvas, kelle suurimaks unistuseks on samuti uudisteankruks saada.

Vennad käisid mulle seni peale, kuni ma järgi andsin ja nõus seda vaatama olin, olles lõpuks ainuke, kes filmile üldse mingit tähelepanu pööras.

Naljakalt absurdne. Kutsus kohati esile natuke hüsteerilist naeru üles, sest ei saanudki kindel olla, kas naerad filmi üle, või selle üle kui absurdsed on Will Ferreli vuntsid. Kui nüüd midagi eriti naljakat välja tuua, siis Brick. Andke andeks, aga mulle tõesti meeldib idiootide üle naerda ja ma ei saa sinna midagi parata. 

High Fidelity

2000

John Cusack, Jack Black

113 minutit

Minu hinne: 7/10

Peale täiesti hauani kurnavat ja mu arvamusi mürgitavat nädalat ja võibolla tiba rohkemat aega, olen ma tagasi, et vaadata ühte elutarka filmi ja edastada oma nürimeelne arvamus teile. 

Film põhineb Nick Hornby raamatul. Rob on plaadipoemüüja, kes on sõltuvuses nimekirjade koostamisest. Ta teeb nimekirju kõige kohta, millest võimalik, sealhulgas loetelu tema kõige kohutavamatest lahkuminekutest, mis sisaldab ka suhet, mis tal parasjagu käsil oli. Selle käigus jõuab talle kohale kõik, mis ta elus toimub, valesti on ja mida tuleks muuta, samal ajal seda vaatajaga arutades. 

Seoses Nick Hornby raamatu teemaga, siis mulle tundus see film jõle tuttav, aga ma pole kindel, kas ma seda tegelikult ka lugenud olen või sattusin ma lihtsalt kuskil mingit sisukokkuvõtet lugema..

Aga tegelikult, palju nõmedaid hipisärke ja indiemuusikat võib ühte filmi kokku panna ilma, et asi kiiva kisuks? Ilmselgelt lõputult, nagu ma selle filmi kohaselt järeldan. Mulle tundus, et Jack Black oli esimest korda omas elemendis, üritades nii meeleheitlikult ja siis viivuks midagi saavutades ning seejärel jälle madalamale oma pükstest vajumas.. (ma ausalt ka vihjan praegu sellele, et ta püksid on alati, alati täpselt nii madalal, et ta persepragu paistab)

Kuidagi üldistavalt kokku võtta oli film meh. Sel oli oma häid kohti ja soundtrack oli lihtsalt tapvalt hea, aga kuidagi armetu ja nigel ja miski oli nagu.. valesti. Midagi rohkemat nagu ei oskagi öelda.

Edit: See Marvin Gaye laul ajab mind lihtsalt h u l l u k s! See käiks mul nagu sabas. 

We're the Millers

2013

Jason Sudeikis, Jennifer Aniston, Emma Roberts 

110 minutit

Minu hinne: 7/10

Narkodiiler, kelle kogu kandam ja tulu pihta pannakse, peab oma varustajale mitte võlgu jäämise jaoks Mehhikost ära tooma laadungi narkootikume. Tal tekib lollikindel plaan rentida suur pereauto (karavan) ning moodustada libaperekond temaga samas majas elavast süütust teismelisest poisist, stripparist ja tänaval elavast, kodust ära jooksnud tüdrukust. Tundub ideaalne plaan, seega mis saaks valesti minna? 

Päris  ausalt, polnud minu tüüpi komöödia. Naerupahvakuid kutsus omajagu esile küll, kuid midagi jäi puudu.. või siis oli midagi natuke liiga palju, mis jäi närima. Emma Roberts ja Jason Sudeikis ei meeldinud kumbki. Ma ei räägi ainult sellest filmist, vaid üldiselt. Emma Robertsi näitlejaoskustega ma enne American Horror Story: Covenit tuttav ei olnudki, aga ta hakkas mind sealt peale ikka meeletult häirima. Ma ei tea ausalt, milles asi on ja Jason Sudeikis häirib Saturday Night Live'st ja naerutada ta mind eriliselt ei suuda. Kahju. Ma iseenesest oleksin tahtnud, et see film mulle meeldiks. 

Rise Of The Guardians

2012

Chris Pine, Hugh Jackman, Alec Baldwin, Isla Fisher, Jude Law

97 minutit

Minu hinne: 7/10

Jack Frost viidab päevast päeva aega igale poole härmatise ja lume tekitamisega, lõbustades lapsi kelgusõitudega ning mängides nendega lumesõda. Keegi lihtsalt ei näe teda. Ühel päeval aga, kui ilmub keskajast saati kadunud olnud Pitch, kes tahab ära võtta kogu laste rõõmu, valitakse ta välja aitama ülejäänud nelja legendi: Jõuluvana, Unematit, Hambahaldjast ja Lihavõttejänest. Ning temast saab samuti legend. 

Ma pean endale meelde tuletama hakkama, et ma ei vaataks enam eesti keelde dubleeritud multikaid, sest mind kohutavalt häirib kuulata, kuidas eestlased kohati veidi absurdseid ja imelikke möödapanekuid tõlkimisel teevad. Külmajaak? Tõsiselt või? Külmapoiss kõlaks ka normaalsemalt ja ma saan aru, et ta nimi oli Jack Frost, eksole, aga Külmajaak????? Ma ei mõista. 

Iseenesest armas. Tekitab tahtmise uskuda, et Unemati on tegelikult ka selline võiküpsise moodi paksuke, kes sulle öösel und ja lootust nagu küpsisepuru voodisse puistab ja siis naeratades minema vudib. Või, et Jõuluvana on tegelikult ka selline paks tätoveeritud vene mürakas, kellele rongidega mängida meeldib ja et teda aitavad natuke totukad päkapikud ja lumeinimesed. Veenev ja meeldiv. Vaataks uuesti küll.

Little Miss Sunshine

Little Miss Sunshine

2006

Steve Carell, Toni Collette, Greg Kinnear

101 minutit

Minu hinne: 7/10

Perekond, kuhu kuuluvad üheksa astme edu kursusega obsessed olev isa, ema, homoseksuaalist onu, heroiini tegev vanaisa ja lenduriks saada tahtev poeg, otsustab Volkswageni hipibussiga sõita läbi terve riigi, et viia laste iludusvõistlusele väike Olive. 

Ma ei vaadanud enne üldse eriti komöödiaid, aga kuidagi nüüd olen järjest nende peale sattunud ja ega mul tegelikult selle vastu ka midagi ei ole. Tegelikult ma arvasin siiralt, et tegemist on mingi indie-draamaga, ma isegi ei  tea miks. Okei, tean. Teate seda ringlevat pilti, kus see väike prillidega tüdruk küsib vanaisalt, kas ta on ilus ja vanaisa vastab, et ta on kõige ilusam tüdruk maailmas? Vot, just selle pärast arvasin ma, et tegemist on mingi indie-draamaga. 

Ma olen vist seda tüüpi inimene, et kuna mu elu on nii naljakalt ebanaljakas, siis mulle pakkub kohutavalt rõõmu teiste elude üle naermine. Appi kui õelalt see kõlab.. Aga tõesti, üsna absurdselt naljakas film.

The Lego Movie

The Lego Movie

2014

Chris Pratt, Will Ferrell, Liam Neeson

100 min

Minu hinne: 7/10

Emmet on tavaline tööline, kes tahab meeleheitlikult sisse sulanduda kuni ühel päeval saab ta kätte klotsi, mis aitab peatada kurja härra Äri maailma enda valdusesse saamast. Tuleb välja, et ta on osa ettekuulutusest ja ta on hoopis miski "eriline".

See oli väga veider, arvestades fakti, et mul pole kunagi legosid olnud ja ega ma nende järele väga igatsenud ka ei ole. Film on iseenesest seda tüüpi, et ma arvasin, et ma oleks pidanud vennad kõrvale võtma, et seda vaadata, aga see on sobib ka nagu täiskasvanutele (ja mulle) ja jutt ei olnud liiga titekas nagu osade multikate puhul. 

Ja kuna mulle meeldivad igasugused mängud, mida ma koha peal välja mõtlen, siis mängisin ma täna iseendaga mängu "arva ära, kes sellele tegelasele hääle andnud on". Ma tundsin reaalselt ainult kolm tükki ära: Morgan Freeman, Liam Neeson ja Will Ferrell. Ja pärast vaatasin nimekirja ja tuli välja, et ega ma väga rohkemate häältega ei olegi kursis.. 

Aga jesus christ, ma käin nüüd järgmised kolm päeva ringi, kummitamas see kuradima laul.. 

White Nights

White Nights

1985

Mikhail Baryshnikov, Gregory Hines

136 minutit

Minu hinne: 7/10

Vene baleriin, kes on viimased kaheksa aastat Venemaalt jooksus olnud, satub lennuõnnetuse tagajärjel Venemaa territooriumile. Ta võetakse seal kinni ja viiakse elama mustanahalise ameeriklase juurde, kes on Ameerikast olnud umbes samakaua jooksus. Nad ei saa küll omavahel eriti läbi, kuid neil on ühine soov - soov olla uuesti vaba. 

Kui minu arvamust küsida, siis kõlab see üsna veidralt. Ma pole kunagi balletist eriti vaimustuses olnud. Sel ajal kui kõik minuvanused väikesed tüdrukud tahtsid balleriinideks saada, tahtsin kunstnikuks saada ja kui teised minuvanused tahtsid lauljateks saada, siis mina tahtsin endiselt kunstnikuks saada, aga ballett on mulle alati meeldinud. Ma ei ütle, et ma sellest alati aru saan, aga ma naudin selle vaatamist, sest mu jaoks on see huvitav. Mulle meeldivad üldse tantsufilmid ja vahelduseks oli üllatavalt meeldiv vaadata midagi enamat, kui hip-hoppi ja kahe rivaalitseva tantsija armusuhte arenemist (sest seda siin filmis ei olnud). 

Aga tegelikult, kuigi ma ei anna sellele filmile võibolla nii kõrget hinnet, pani see film mind igatahes balletiti teise pilguga vaatama.

The Bodyguard

The Bodyguard

1992 

Kevin Costner, Whitney Houston

Minu hinne: 7/10

And iiii-ii-iii will always love you..

Poplaulja hakkab saama ähvarduskirju ja tema turvalisuse tagamiseks palkab tema mänedžer talle ihukaitsja. Laulja ei saa aga aru, miks peaks keegi teda kaitsma, kuni ahistaja pääseb talle liiga lähedale. Laulja ja ihukaitsja vahel, aga tärkavad tunded..

Kõlab nagu mingisuguse seebika episoodi tutvustus, aga seda see film oligi - üks paras seebikas. Ma ei saa öelda, et ma pettunud oleksin, sest ma isegi ei oodanud midagi ja ma võtsin selle filmi üldse ette ainult selle pärast, et mulle kohutavalt meeldib Whitney Houstoni hääl, Liis tõmbas selle filmi loosiga ja emme ütles, et talle meeldib. Ja tegelikult mulle isegi veidi meeldis ka. Lemmikute hulka ei liigitaks, aga kui võimalus avaneks ja tuju tuleb, vaataksin uuesti küll. 

Ja Houstoni hääl võis olla küll nagu inglite kingitus, kuid minu jaoks ta näidelda ei osanud.. Ja ta kulmud nägid veidrad välja. Üheksakümnendate trend? 

The Avengers

The Avengers

2012

Chris Evans, Robert Downey Jr, Samuel L. Jackson

Minu hinne: 7/10

Veel rohkem superkangelasi, halleluuja!

Kui Loki oma armeega otsustab maale saabuda, otsustab agent Nick Fury kokku kutsuda superkangelaste meeskond koosseisus Kapten Ameerika, Must Lesk, Raudmees, Hulk, Kotkasilm (Hawkye) ja Thor.

Meeldis nii natuke natukene rohkem vaid, kui Kapten Ameerika esimene osa. Lokit mänginud Tom Hiddleston ei ole üldse pahalase tüüpi, mina paneks ta küll parem maailma päästma, kui tervet karja inimesi põlvili sundima, kuigi ma pean nentima, et ma siiski põlvitaks ise ka.. Hulk meeldis, aga natuke kahju, et Hawkyet nii vähe oli. Oleks võinud rohkem olla. 

Need suured raudkolakad, kellega nad võitlema pidid, olid nii ebaveenvad kahjuks. Ma usuks suurema tõenäosusega juba imeseerumitesse ja sellesse, et üks tänaval vastu jalutav musklis ja blondide juustega mees on kuskilt kaugelt siia saabunud Thor, kui et sellised kuskilt paralleelsest universumist meie maailma üle tulevad võtma, aga see vist on ainult minu probleem..

Captain America: The First Avenger

Captain America: The First Avenger

2011

Chris Evans, Hayley Atwell, Sebastian Stan

Minu hinne: 7/10

Superkangelased, mhm.. 

Pärast korduvat sõjaväkke mittepääsemist kehvade kehaliste võimete ja mitme terviseprobleemi tõttu, pakub ta end osalema salajasse projekti, mis üritab luua supersõdurit. Temast saab Kapten Ameerika, maailma esimene superkangelane, kes asub võitlema Ameerika eest.

Mu on õnnestunud need filmid kuidagi väga vales järjekorras ära näha, sest see on järjekorra poolest esimene, teine peaks olema Tasujad ja kolmas alles Kapten Ameerika ja Talvesõdalane, aga kuidagi õnnestus mul see viimasena ja Talvesõdalane esimesena näha. Tasujad jäid sinna vahele. 

Hugo Weaving ajab mulle endiselt hirmu nahka ja ma ei saa sinna midagi parata, mängigu ta või head tegelast. Ta mask ei muutnud asja just eriti meeldivamaks.