Trainspotting

1996

Ewan McGregor, Johnny Lee Miller, Kevin McKidd

Kestis 94 minutit

"Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, Choose washing machines, cars, compact disc players, and electrical tin can openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed-interest mortgage repayments. Choose a starter home. Choose your friends. Choose leisure wear and matching luggage. Choose a three piece suite on hire purchase in a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked-up brats you have spawned to replace yourself. Choose your future. Choose life."

Renton on sügavale Edinburghi narkomaailma sisse tõmmatud ja plaanib nüüd välja tulla vaatamata sõprade pidevale survele ja tugevale sõltuvusele. 

Ma tundsin suurt ülejääva vaba aja survet ja võtsin selles suhtes midagi ette ehk vaatasin seda filmi. Alguses ilma subtiitriteta, aga ühel hetkel jõudis kohale, et no ikka sittagi (mingil määral siiski sain :D) ei saa aktsendist aru ja võtsin subtiitrid appi. Ütleme nii, et päris sisukalt veedetud 97 minutit ühe filmi kohta, mis algab kohe suure elutõega ja üritab seda õnnestunult filmi lõpuni välja lükata. Ja nüüd saan ma aru ka, miks levivad kuuldused, et teist osa hakatakse tegema. Lõpp sakkis ikka sajaga.

Soundtrackist rääkides, siis olen mitmel korral mõlemad soundtracki albumid filmist eraldiseisvatena läbi kuulanud ja no ikka üle mõistuse head muusikat on kokku pandud! Soovitan.

American Beauty

1999

Kevin Spacey, Mena Suvari, Wes Bentley, Thora Birch

Kestis 122 minutit

[R rated]

Pealtnäha tundub Burnhamide abielu täiuslik - neil on kena tütar, nad elavad suurepärases naabruskonnas ja ilusas majas - mis saakski valesti olla? Lester Burnham on aga elust tüdinenud, seksuaalselt rahuldamata, kohe-kohe keskeakriisi jõudev mees, kelle elu kulgeb ühtlast rada pidi ja kelle perekond arvab, et ta on äpard. Ta peab päevast päeva taluma oma bitchist abikaasa Carolyni, kellel on afäär, ja tema teismeline tütar vihkab teda. Tema elu langeb aga plõksatusega rutiinist välja, kui ta ühel õhtul näeb oma tütre parimat sõbrannat Angelat ja hakkab temast seksuaalseid fantaasiaid looma. Ta lahkub oma kõrgepalgaliselt töökohalt, asub tööle kiirtoidurestoranis, hakkab trenni tegema ja kõigest väest üritama, et läbi elada taas oma kahekümnendad.

Ma arvan, et hetkel võin ilma liialdamata öelda, et tegemist on ühe parima filmiga, mida ma näinud olen. Iga element on täpselt õiges kohas, iga näitleja mängib oma rolli perfektsuseni viimistletult ja miski pole ülearu, jättes mu pikemaks ajaks õhku ahmima ja tuletab mulle meelde, miks ei taha ma seda filmides näidatavat ameerika unistust elada, kuigi see oleks lihtne. Sügav, mitmetahuline, mõjuv. Mu lemmikfilmi Forrest Gumpiga on see kindlasti üsna samal tasemel nüüd minu jaoks. Võitis viis Oscarit, sealhulgas ka parima filmi. Eks ta ole.. 

Anna and The King

1999

Jodie Foster, Yun Fat Show, Tom Felton

148 minutit

Minu hinne: 5/10 

Anna kutsutakse koduõpetajaks Siami keisri lastele ja armukestele. Pikapeale tekib neil vastastikune kiindumine, mille lõpuks nad saavad aru, et vist armastavad üksteist. 

Kui sa sõidad bussiga Tšehhist Poola ja sul on vaja midagi, mis hästi aega kulutaks, siis see on täpselt õige film. Mõnel teisel juhul vist ei vaataks. 

Kogu see Siami kultuur ja värk on muidugi äärmiselt tore ja võluv, aga film ise oli kuidagi ebausutav, väär ja veider. Noor ja brünett Tom Felton oli muidugi väga nunnu ja ma määrasin tema järgi umbkaudselt täpse filmiaasta ära (plaksutab iseendale). Aga see on ka kõik.

Four Weddings And A Funeral

Four Weddings And A Funeral

1994

Hugh Grant, Andie MacDowell

117 minutit

Minu hinne: 4/10

Miks ma üldse vaevusin..?

Poissmees Charles käib koos sõpradega ühest pulmast teise ning nad kõik loodavad ühel päeval kohata oma õiget ning temaga abielluda, kuni Charles kohtabki viimaks oma preili õiget. Selgub, aga et tema unelmate naine kavateb abielluda teisega.

Ülestunnistus - ma hoian igaks juhuks mingeid Hugh Grantiga filme käeulatuses juhuks kui mul on jäätist ja alla keskmise tuju ning puhtjuhuslik vajadus mingeid väga naistekaid vaadata. Ja ma tean, et neist enamik on pettumust valmistavad, aga mõnikord olen ma mõnes filmis ikka kuidagi üle mõistuse pettunud. 

Mu vend ütleb mulle mõnikord, et coca-cola on keemiat täis ja sitt, aga teate mis on keemiata ja endiselt sitt? See film. Okei, tunnistan, ehk olen ma veidi vale vanuserühm aru saamaks, miks sellised filmid eksisteerivad, sest mu kolmekümnendateni on veel mu vanus korrutada kahega aastat, aga see ei muuda minu jaoks seda filmi sugugi paremaks. Ja tegelikult pole ma isegi tulihingeline chick-flickide vihkaja, aga see film on küll päris kohutav ja igav. Lõpuks vaatasin ma seda lihtsalt selleks, et näha milliseid kleite keegi kannab ja ega sealgi midagi eriti kena ei olnud. 

Ja mulle ei meeldi Andie MacDowell näitlejana. Enne kui ma seda filmi vaatama hakkasin, tundusid nad Hugh Grantiga nii hästi sobivat ja ma reaalselt uskusin, et nende vahel võib mingi eriline keemia olla, aga nad mõlemad olid nii kuradima kohmetud. No okei, Grant on niikuinii kogu aeg kohmetu, aga kui sa üritad kaks sellist hädapätakat omavahel kokku viia, siis päris ausalt ei tule midagi head. 

Velvet Goldmine

Velvet Goldmine

1998

Ewan McGregor, Christian Bale, Jonathan Rhys Meyers

124 minutit

Minu hinne: 5 või 10/10 

Ma ei hakka parem midagi ütlema..

1984, ajakirjanik Arthur Stuartile määratakse tööks uurida glam-popstaar Brian Slade'i lavastatud mõrva. Olles noorena suuresti mõjutatud Slade'ist, võtab ta töö vastu, et saada lõppude lõpuks teada, mis juhtus tema kanglasega, hakates läbi käima inimesi, kellega Slade elu jooksul läbi käis. Ühesõnaga Citizen Kane'i tüüpi lugu.

Ma ei teadnud, kas ma peaksin seda filmi hindama viie või kümnega, sest ma ei suuda selgusele jõuda, kas see film on täielik hullumeelsus või ülim geniaalsus. Ma ei taha valet arvamust ka jätta, arvestades seda, et tegu pole tüüpilise muusikafilmiga, nagu Grease või muud säärast, mida sa võiks oma vanematega elutoas vaadata ja puhtjuhuslikult kaasa laulda, sest mingil põhjusel tead sa sõnu. See on aste kõrgemal. (te peaksite neid žeste nägema, mis ma iseendale asja seletamiseks teen). 

Kui sa paned filmi kokku terve hunniku täiega ägedaid asju (minu jaoks), nagu glam-rock, Ewan McGregor (ta hääl meeldib mulle ikka sittakanti), Christian Bale, Placebo (räägime faktist, et Placebo on mu lemmikbänd) ja täiesti üle mõistuse hea soundtrack, siis ootad sa midagi suurepärast, aga ausalt öeldes pole ma vist oma elu jooksul nii segaduses olnud, kui selle filmi ajal ja peale seda. Nii et jäägu see parem teiste otsustada, sest mina küll midagi arukat öelda ei oska. 

(Film sisaldab teataval hulgal alastitseene)

The Bodyguard

The Bodyguard

1992 

Kevin Costner, Whitney Houston

Minu hinne: 7/10

And iiii-ii-iii will always love you..

Poplaulja hakkab saama ähvarduskirju ja tema turvalisuse tagamiseks palkab tema mänedžer talle ihukaitsja. Laulja ei saa aga aru, miks peaks keegi teda kaitsma, kuni ahistaja pääseb talle liiga lähedale. Laulja ja ihukaitsja vahel, aga tärkavad tunded..

Kõlab nagu mingisuguse seebika episoodi tutvustus, aga seda see film oligi - üks paras seebikas. Ma ei saa öelda, et ma pettunud oleksin, sest ma isegi ei oodanud midagi ja ma võtsin selle filmi üldse ette ainult selle pärast, et mulle kohutavalt meeldib Whitney Houstoni hääl, Liis tõmbas selle filmi loosiga ja emme ütles, et talle meeldib. Ja tegelikult mulle isegi veidi meeldis ka. Lemmikute hulka ei liigitaks, aga kui võimalus avaneks ja tuju tuleb, vaataksin uuesti küll. 

Ja Houstoni hääl võis olla küll nagu inglite kingitus, kuid minu jaoks ta näidelda ei osanud.. Ja ta kulmud nägid veidrad välja. Üheksakümnendate trend? 

Dirty Dancing

Dirty Dancing

1987

Patrick Swayze, Jennifer Grey

Minu hinne: 10/10

The ultimate chick-flick..

Baby saabub vanematega puhkusele oma isa sõbra puhkusemajasse, kus ta tutvub sealse tantsuõpetaja Johnny Castlega. Peale seda, kui Johnny tantsupartneriga juhtub õnnetus, asub Baby teda asendama ning nad Johnnyga saavad lähedasteks. Kahjuks ei meeldi see Baby vanematele..

Mingisugune maagia paneb mind seda filmi aina uuesti ja uuesti vaatama ilma, et ma sellest tüdineks, sest iga kord oleks tunne, nagu ma elaks Babyle ja Johnnyle esimest korda kaasa. Mind paneb kõige rohkem üllatuma see, et Patrick ja Jennifer ei saanud omavahel üldse tegelikult läbi ja lausa vihkasid üksteist, kuid kui sa vaatad seda filmi, ei saa sa nendevahelist keemiat eitada. Ja see on vapustav!

Parem ärge laske mul soundtrackiga alustada.. See soundtrack võiks mu elu saata. Ja kõik need tantsud. Ma pean iseenda peale vist eluaeg vimma, et ma tantsima ei õppinud nooremana, sest vähemalt ei laulaks ma siis iseeendale salaja (I've had) The Time Of My LIfe'i ja ei üritaks nii meeleheitlikult mambot tantsida.

Okei, ma lähen otsin omale mõne tantsutunni, sest mul olevat kerge jalg küll..

Saving Private Ryan

Saving Private Ryan (Reamees Ryani päästmine)

1998

Tom Hanks, Matt Damon

Minu hinne: 10/10

Kui ma saaks, annaks sellele filmile täiesti vabalt hindeks üle kümne, sest see väärib seda igati.

Ühe ema neljast pojast hukkub kolm lahinguväljal ja ainus ellujäänud vend otsustatakse koju tuua. Välja saadetakse rühm sõdureid, kes peaksid ta üles leidma ja koju tooma, kuid häda seisneb selles, et keegi ei tea, kus reamees Ryan tegelikult asub. 

Enne filmi algust mõtlesin õuna süüa ja kuidagi veeretasin selle filmi alguseni välja ja kuskil kuuenda ja kümnenda minuti vahel panin ma selle õuna kõrvale, sest mul hakkas kõhus keerama ja õunatükk hakkas suus ringi käima..

Ja peale filmi lõpetamist vahtisin ma  lihtsaltkolmkümmend minutit lage ja nutsin. Mitte, et ma filmi vältel juba kaks tundi nutnud ei oleks, aga ma nutsin veel, sest mulle jõudis alles siis kohale, et sellised asjad on tegelikult ka juhtunud ja kui asjad niimoodi jätkuvad, siis juhtub veel. Lõpuks jõudsin ma järeldusele, et ma vihkan sõda, aga ma armastan seda filmi ja ma elaks need kaks ja kolmveerand tundi mitmel korral veelkord läbi.

Tom Hanks ei väsi mind üllatamast ja ma naudin siiralt iga ta rolli ja tundub, et Matt Damonist hakkab vaikselt mu uus lemmik saama. Eks hakkab vaikselt rohkematele ta filmidele oma filminimekirjas ruumi tegema.. 

Ei soovita nõrganärvilistele.