raamat: Juan Gabriel Vasquez "Asjade kukkumise hääl"

Minu senine kokkupuude Lõuna-Ameerika kirjandusega on olnud väga.. põgus. Mäletan kunagi "Sada aastat üksildust" kaasa haaramisega raamatukogust, kuid selle lugemiseni ma ei jõudnudki. Võtsin siis uuesti kätte ühe Colombia kirjaniku ja tema 2011, aastal auhindu noppinud romaani. 

Raamatu sisu keerles ümber noore õpetaja Antonio, kes avastab end ootamatult situatsioonist, kus ta on saanud kuuli kerre ning tema kõrval lamab surnult tuttav, kellega ta piljardit mängis. Pärast seda möödub mitu aastat, Antonio kaotab kontrolli oma elu üle ning teda painavad küsimused mõrvatud tuttavast, millele keegi vastata ei oska, kuni ühel hetkel ilmub tema ellu inimene, kes teab asju tema tuttava minevikust. Paralleelselt Antonio hingeelule, annab raamat ka ülevaate kaheksakümnendate ja üheksakümnendate ebaturvalisest elust Colombiast ja Pablo Escobari järgsest maailmast.

Kui aus olla, oli tegemist küll sisult huvitava, kuid minu jaoks stiililt liialt kuiva raamatuga, mis kurnas lugemisel rohkem, kui pakkus lõõgastust. Kuigi Antonio hingeelu oli igati meelikõitev ning tema kurvameelse varjundiga mõtted ka üsna huvitavad, nagu ka Colombia ajalooline taust, jäi raamat, eelkõige "esiplaanil" toimuva pärast, minu jaoks puudulikuks. 

Raamatu algus oli iseeneses hea. Nimelt algas raamat Pablo Escobari loomaaiast põgenenud jõehobuga ning Antonio meenutustega, kuidas ta kohtas oma piljardikaaslasest võõrast ning väikese sissejuhatusega sellesse, millest raamatus juttu hakkab tulema. Võiks öelda, et algus oli raamatu tugevaim külg, sest naelutas lugema ning tekitas tungiva vajaduse teada saada, mis edasi juhtub. Kahjuks kadus see ekstaas umbes kolmekümnendal-neljakümnendal lehel (raamat ise oli veidi üle 200 lehekülje pikk), kus alguses huvitavana tundunud stiil ja lugu muutusid kuivaks, võiks isegi öelda, et üksluiseks ning muutsid lugemise pingutuseks ja lihtsalt sooviks looga kiiresti ühele poole saada. 

Omamoodi veider on aga see, et ma tunnen teatavat kergendust, et selle raamatu läbi lugesin, kuid ma ei oska täpselt anda seletust tunnetele, mis mind valdavad. Tundub, nagu oleksin omandanud midagi uut ja suhteliselt ebavajalikku, millele ma kasutust ei oska anda, Eks ta ole, üsna raske on igapäevasesse vestlusesse sisse sobitada lühikokkuvõtet Pablo Escobari eluloost ja Colombias tegutsevatest maailmaparandaja-klubidest.

Fury

2014

Shia LeBeouf, Brad Pitt, Logan Lerman

Kestis 2 tundi ja 14 minutit

1945. aastal on Teine Maailmasõda veel käimas ning seersant Don „Wardaddy“ Collier (Brad Pitt) saab oma tankimeeskonnale ülesande pääseda teisele poole vaenlase piire, et saksa armee purustada. Missioon on ääretult ohtlik, tiim on vaid viieliikmeline ning kuigi Don on väga arukas ja kaalutlev, ei ole neil ka eriti lootust. Nad kaotasid niigi ühe mehe, kes asendati noore poisikese Normaniga (Logan Lerman), kes pole elu sees püssistki lasknud. 

Kui ma ikka veel punkte annaks, hindaksin ma seda filme kümne palli süsteemis soliidse viiega, millest umbes neli punkti tuleb näitlejate nagu Brad Pitt ja Shia LeBeouf eest ja ülejäänud punkt fakti eest, et tegemist on sõjafilmiga.. Suure sõjafilmide austajana pean ma nentima, et ma ei olnud kohe üldse vaimustuses sellest filmist. Minu arvates oli see kuidagi kobakäpalikult kokku klopsitud, ette aimatav ja lisatud hulk „Star Warsilike“ eriefekte. Need pidid edasi andma elava pildi Teise maailmasõja õudustest, kuid ainus mida ma nägin olid punased ja rohelised valgusjutid tulistamisel nagu ei lendakski kuulid vaid saadetaks ükteise suunas valgusmõõku. Ütleme nii, et sõda oli, aga mitte sellisena, nagu ma seda näha oleksin tahtnud. Pealegi tahaksin ma märkuse teha selle kohta, et üks tegelastest sai lõpus kolm kuuli ja jäi veel granaadirahe alla ja alles peale seda lõpetas hingamise kuigi oleks pidanud ammuilma tükkideks pillutuna olema. Tegelikult ka või? 

Näitlejatöö oli tegelikult isegi head, kuid Brad Pitt mulle küll seersandina tundunud ja kuigi tal olid omad hetked, kus ta näitas end rangemast küljest, siis oli ta natuke liiga pehmeke, et sobida rangeks seersandiks. Teda vist polnudki nii väga õelaks tegelaseks mõeldud, arvestades neid nurgataguseid nõrkushetki, aga ma olen siiski alati kujutanud seersante pidevalt vihaste ja karjuvatena, mitte Brad Pitti sugustena. Seeeest, aga oli Logan Lerman Normanina pädev, ju asi selles, et ega Logan Lermangi eriti machomehest kuulipildurina ei tundu nagu Norman olema pidi. Shia LeBeouf võttis iseenda nõu vist kuulda ja tegi ära, sest Transformeritest saati on ta ikka päris jõudsalt edasi läinud, kuigi ma pean tunnistama, et ta meeldis mulle Sia muusikavideos tantsivana ja innustavaid ütluseid röökivana tiba rohkem.

Anna and The King

1999

Jodie Foster, Yun Fat Show, Tom Felton

148 minutit

Minu hinne: 5/10 

Anna kutsutakse koduõpetajaks Siami keisri lastele ja armukestele. Pikapeale tekib neil vastastikune kiindumine, mille lõpuks nad saavad aru, et vist armastavad üksteist. 

Kui sa sõidad bussiga Tšehhist Poola ja sul on vaja midagi, mis hästi aega kulutaks, siis see on täpselt õige film. Mõnel teisel juhul vist ei vaataks. 

Kogu see Siami kultuur ja värk on muidugi äärmiselt tore ja võluv, aga film ise oli kuidagi ebausutav, väär ja veider. Noor ja brünett Tom Felton oli muidugi väga nunnu ja ma määrasin tema järgi umbkaudselt täpse filmiaasta ära (plaksutab iseendale). Aga see on ka kõik.

Australia

2008
Hugh Jackman, Nicole Kidman
165 minutit

Minu hinne: 6/10

Teise maailmasõja eelne aeg, Austraalia. Mrs. Ashley reisib Inglismaalt Austraaliasse, et saada aimu oma mehe tegemistest. Kuigi ta mees pidi talle järgi tulema, ootab teda sadamas hoopiski keegi metslane Drover, kes peab ta sõidutama Faraway Downsi, tema abikaasa farmi. Kohale jõudes leiab ta aga oma mehe surivoodilt viimaseid hingetõmbeid tegemast. 

Koletu pikk ja kohati liiga igav ja veniv. Ma pole kindel, kas ta iluski oli, sest võibolla mulle vaid tundus, aga oli päris selgelt näha, et ratsutamine ja muu on filmitud tollel rohelisel ekraanil ja üritatud võimalikult tõepäraselt inimeste ette tuua. 

Austraalia teine enimteeninud film läbi aegade.. Eks ta ole.