Interstellar

2014

 Matthew McConaughey, Anne Hathaway

Kestus 169 minutit

Tulevikumaailmas (???) hakkab inimestel pikapeale otsa saama toit ja hapnik, aset võtavad pidevad ja tohutud tolmutormid ja pikemas perspektiivis pole enam inimkonna ellujäämine kindlustatud. Kamp teadlaseid ja üks endine piloot otsustatakse saata läbi "ussiaugu", et otsida maa elanikkonna püsima jäämiseks uut planeeti. Nad on teadlikud, et seal eksisteerivad kümme planeeti, mida on kümne aasta eest on juba saadetud uurima kamp teadlasi ja nüüd on nende asi kindlaks teha, milistel planeetidel on elu võimalik ja millistel mitte. 

Mu kinokülastus leidis aset nädal tagasi ja ausalt öeldes pole ma siiani päris kindel, mida ma seal kahe tunni jooksul nägin. Ühel hetkel kadus lihtsalt see suutlikus infot läbi töödelda ja noh nii ta läks. Infot hakkas sisse tulema rohkem, kui läbi töödelda oli võimalik ja kogu info edastati kuidagi segastel viisidel. Oleks nagu elu 16-aastasena otsast alustanud, teadmata täpselt mida nad nüüd minult ootavad. Film iseenesest halb ei olnud, aga ütleks nii, et on olen näinud ka filme, mis on eepilised ja selle juures siiski arusaadavamad, mitte suur hunnik visuaalselt kaunist segadudust. Võibolla oleks siiski pidanud Nullpunkti vaatama minema.. 

Chef

2014

Jon Favreau, Sofia Vergara, John Leguizamo

Peakokk kaotab töö, sest üks tuntud toidublogija laidab ta toidu maha, mees kaotab närvi, sõimab blogija läbi ja saab netis kuulsaks. See hävitab ta maine ja otsustab alusada otsast, ostes toidubussi, et hakata ringi sõites inimestele pakkuma kiirtoitu ja saada uuesti toidualaselt loominguliseks, nagu ta oli enne restorani tööle asumist. 

Kui ma midagi sellest filmist sain, oli see tühja kõhu tunne ja suur tahtmine kuskile reisida. Eks ta selline kergema vaatamise film oli, mille kõrvale kahe suu poolega popcorni saab mätsutada, samal ajal unistades, et üks selline vähe rammusam võileib hoopis käes oleks. Rõõmus ja elu täis film, kõik haakus kuidagi hästi omavahel kokku ja oli lõbusalt värviline. Mu eelarvamuse kohaselt oleks arvanud, et film ongi põhiliselt toidust, mis oli küll üks filmi põhiteemasid, kuid süžee tugines siiski suuresti ka koka enda eraelule. Ega ma oodanudki, et terve filmi vältel saab  vaadata, kuidas keegi süüa teeb, sest juba filmi treileris oli näha, et seal ikka toimub muud ka. Ja kui ma oleks kogu filmi tahtnud kokkamist vaadata, oleks ma Meisterkokka või Jamie Oliveri kodukööki vaatama hakanud. Ta ometigi võttis ju oma suurele reisile kaasa poja, kelle kasvatamisega ta reisi vältel aktiivselt tegeleda üritas, sest ta tundis, et on selles viimasel ajal kuidagi ebapädev olnud. Ja kui kuidagi seda filmi kokku võtta, siis võib öelda, et food-porn oma parimas väljendis.

Lõpetuseks kosititan teid ühe lauluga filmi soundtrackis, millest mul küllalt ei taha saada. Chef Soundtrack: Hot 8 Brass Band - Sexual Healing

Australia

2008
Hugh Jackman, Nicole Kidman
165 minutit

Minu hinne: 6/10

Teise maailmasõja eelne aeg, Austraalia. Mrs. Ashley reisib Inglismaalt Austraaliasse, et saada aimu oma mehe tegemistest. Kuigi ta mees pidi talle järgi tulema, ootab teda sadamas hoopiski keegi metslane Drover, kes peab ta sõidutama Faraway Downsi, tema abikaasa farmi. Kohale jõudes leiab ta aga oma mehe surivoodilt viimaseid hingetõmbeid tegemast. 

Koletu pikk ja kohati liiga igav ja veniv. Ma pole kindel, kas ta iluski oli, sest võibolla mulle vaid tundus, aga oli päris selgelt näha, et ratsutamine ja muu on filmitud tollel rohelisel ekraanil ja üritatud võimalikult tõepäraselt inimeste ette tuua. 

Austraalia teine enimteeninud film läbi aegade.. Eks ta ole.

The Number 23

2007

Jim Carrey, Virginia Madsen, Logan Lerman

101 minutit

Minu hinne: 6/10

Walter Sparrow on täiesti tüüpilise eluga loomapüüdja, kellel on ilus naine ja tubli poeg. Ühel päeval ta saab hammustada koeralt, mis tema arvates oli saatus ning suunas aina ühest sündmusest teiseni, alustades sellega, et tema kätte satub raamat ja talle tundub, et see raamat on justkui tema elust kirjutatud. Asi muutub tema jaoks vaid hullemaks, sest mida edasi ta loeb, seda suurema tähenduse ja rolli omandab number 23.. ning esile kerkib aina rohkem sarnasusi.

Jim Carreyt on nii võimatu minu jaoks vaadata tõsiseid rolle mängimas. See on umbes nagu Mark Hoppust näha ilma selle tobeda naeratuseta, mis tal kogu aeg ees on. Aga kui Mark Hoppusega harjub ära, siis ma arvan, et selles filmis nähtava Jim Carreyga ei harju ma kunagi ära. Ta võib teha surmtõsise näoga kõige haigemat huumorit üldse, aga minu jaoks ta draama/thrilleri žanrisse ei istu.

Ma andsin sellele filmile üldse kuidagi kõrge hinde, sest kuigi algus oli päris vaadatav, siis mida film edasi, seda ma ei leiagi õiget sõna.. enam ta oma feelingu ära kaotas ja see läks natuke hüsteeriliseks ja kogu kupatus langes kuskile.. hauda näiteks. Ja lõpp oli kuidagi eriti pettumust valmistav. Nad oleksid nagu üritanud filmi sellest traagikast päästa, tuues lõppu "positiivseid" noote. Noh, minu puhul ei mõjunud. Suutsin alguse poole juba natuke paranoiliseks muutuda, aga noh, tühja kah. Numbrid on siiski numbrid.

Monsters University

Monsters University

2013

Billy Crystal, John Goodman

104 minutit

Minu hinne: 6/10

Eellugu Kollide Kompaniile. 

Peale seda kui väike Mike külastab klassiga Kollide Kompaniid ja üks vana kollitaja annab talle nõu minna suurena Kollide Ülikooli, saab sellest Mike'i unistus. Kui ta ühel päeval aga sinna jõuab, ei ole see üldse selline, nagu ta kogu elu lootis. 

Kollide Kompanii ei ole kunagi mu lemmik Pixari poolt loodud animatsioon olnud ja  mulle endalegi üllatuseks oli eellugu minu jaoks põnevam, kui Kollide Kompanii ise. You know, need kollid pole mulle kunagi eriti istunud. Telekast vaadates valisin ma igatahes parema meelega mõne täiesti suvalise saate või filmi, kui hakkasin veel korra Mike'le ja Sullyle kaasa elama. 

Sellegi poolest oli huumor selles filmis etem ja animatsioon oli rohkem edasi arenenud võrreldes 2001. aastal tehtud Kollide Kompaniiga, aga paraku kogu lugu oli ülikoolist rääkivatele filmidele omane, vahet ei ole, et tegemist on koletistega. Populaarsete kollide omavaheline rebimine nohikutega ei pakkunud enam üldse pinget. Kogu see enda teistele tõestamise värk oli liiga tavaline. Sest mis vahet sel on, kas sa tõestad ennast teistele, kui sa iseendale end ei tõesta? 

After The Dark (The Philosophers)

After The Dark (tuntud pigem kui The Philosophers)

2013

James D'Arcy, Sophie Lowe, Daryl Sabara

107 minutit

Minu hinne: 6/10

Suur osa filmist on nagu.. mida kuradit? 

Jakarta filosoofia õpetaja annab viimasel koolipäeval oma 20 lõpetavale õpilasele ülesande, mis seisneb selles, et nad on tuumaapokalüpsises viimased ellujääjad ja nad peavad valima enda seast kümme, kes saavad võimaluse aasta jagu edasi elada ja inimrassi taastada.

Kuna Ranno vaatas minuga koos, siis me otsustasime mängida meie igapäevast mängu "paku mis järgmise minuti jooksul filmis juhtub" ja ma olin üsna üllatunud, et me päris suurel hulgal kordadel mööda panime, sest film tundus üsna ilmselge. Aga vahet ei ole, kui ilmselge see film tundus, mida kuradit küsimus kerkis ikka pidevalt esile. Ma ei mõtle "Velvet Goldmine'i" tüüpi mida kuradit, aga lihtsalt reaalne mida kuradit, sest see film oli reaalselt ka ikka haigem ajun**s. Esiteks, kes üldse annab oma õpilastele sellise ülesande? Nagu, vahet ei ole kui arenenud su õpilased on, sa oled vaimselt haige. Mida reaalset vi**u, filosoofiaõpetaja? 

Ma ei ütle, et see oleks sitt film, sest ma arvan, et ta ei ole, aga ma vist ei ole nii pea ühekski psühholoogiliseks ajude keppimiseks valmis, sest ma mõtlen tõenäoliselt mingi nädala aega jutti nüüd, mida mina nende asemel teinud oleks.. Või noh, alustuseks oleks ma kohe sellele õpetajale vist kuuli pähe lasknud, vahet ei ole kui rahumeelne inimene ma tegelikult olen.. 

Tänu sellele filmile jõudis mulle vähemalt kohale, miks mind suur osa Harry Potteri filme häirib.. Sest Bonnie Wright. Ärge küsige, miks.

Emperor's New Groove

Emperor's New Groove

2000

David Spade, John Goodman

Minu hinne: 6/10

Kui mind vähegi tunda, siis peaks teadma, et ma armastan multikate vaatamist. 

Ülbe keiser Kuzco muudetakse oma endise käsilase Yzma poolt laamaks ja seda selleks, et saada troon. Yzma käsilane Kronk peaks Kuzcost lõplikult lahti saama, kuid eksituse tõttu satub Kuzco hoopis ühe vaese talumehe vankrile, kellele ta sel samal hommikul sitta oli keeranud.

Tüüpiline halvast saab hea lugu, suurepäraste laulude saatel. Ma liigitasin selle lisaks animatsioonile komöödia alla, sest ma sain päris mitmel korral naerda selle natuke isemoodi huumori peale. 

Ma jõudsin ka järeldusele, et mulle meeldib see maalitud taust ja väljajoonistunud tegelased lahendus (animatsioon) natu-natukene rohkem, kui see lahendus, kus kõik on ühtlaselt välja joonistunud ja tegelased on ilma kindlamate piirjoonteta ((3D) computer-animation), kuigi sellel pole ka viga ja nüüd vist põhiliselt ongi multikad sellised, aga igal juhul naudin ma vahelduseks lihtsat animatsiooni hea meelega.

The Fault In Our Stars

The Fault In Our Stars

2014

Shailene Woodley, Ansel Elgrot, Nat Wolff

Minu hinne: 6/10

Meeldis ja ei meeldinud ka.

John Green'i raamatul põhinev film jutustab loo Hazel Grace'st, kes oli 16-aastane kilpnäärmevähki põdev tüdruk, kelle ema otsustas ühel päeval, et ta on depressioonis ja saatis ta vähihaigete tugigruppi, mida ta eriti ei nautinud, kuni päevani, mil sinna saabus Augustus Waters. Noored armusid.

Ma ütlesin, et mulle meeldis ja mulle ei meelinud ka, sest film oli iseenesest hea. Naerda sai, ma pean ausalt tunnistama, et ma isegi nutsin ja filmid, mis mind nutma suudavad ajada, on tavaliselt väga head filmid, aga minu jaoks on see film ülekiidetud. Inimesed, kes ütlevad, et see on parim film maailmas, on ilmselgelt vähe filme näinud, sest parim film maailmas see kindlasti ei ole. Ning jah, ma olen raamatut lugenud ja minu jaoks andis raamat igatahes parema emotsiooni.

Shailene Woodley häiris. Kuna ma lugesin raamatut enne, kui film välja tuli, oli mul oma kindel ettekujutus sellest, milline peaks Hazel olema, milline peaks Augustus olema ja Shailene ei vastanud minu ootustele mitte kuidagi. Minu jaoks oleks vist Kristen Stewart ka paremini sobinud, kui Shailene. Ja isegi kui Ansel Elgrot ei olnud minu ettekujutus Augustusest, tegi ta siiski piisavalt hea rolli, et minu ettekujutuseks saada. Erinevalt Shailene'st. Elagu Ansel!

Olgu ma neetud igavene kibestunud tiinekas, kes ma lihtsalt Anseli ja Hazeli armastuse üle kade olen.