Identity

Filmi ilmumise aasta oli 2003 ja pikkus 1h 30 minutit

Kas selliste filmide kohta öeldaksegi "tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos"? 11 võõrast, keda esmapilgul ei ühenda miski, jäävad tugeva tormi tõttu lõksu vanasse motelli Nevadas. Limusiinijuht, kes sõidutab telenäitlejannat, perekond arstiabi vajava emaga, politseinik vangiga, abielupaar, prostituut ning motelli omanik. Nad arvavad, et nende ainsaks seal viibimise põhjuseks on tormi üle elamine, kuid lugu kisub veidraks, kui vang kaob, inimesed ükshaaval surema hakkavad ning iga laiba juures ilmub välja üks numbritoa võti. Samal ajal peaks üks mees minema surma, kuid viimasel hetkel avastatakse tõendid, mis võivad määrata ta süüdimatuks. 

Ma kordan end nüüd ja ütlen, et oli jah tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos. Teate küll, inimesed, keda esmapilgul ei ühenda miski, satuvad samal ajal samasse kohta ja hakkavad surema nagu Agatha Christie romaanis. Mul läks tegelikult natuke aega enne, kui ma selle seose peale tulin. Umbes paar minutit hiljem ütles ka tegelane filmist, et äkki oleme sattunud situatsiooni sellest raamatust, kus võõrad inimesed saarel surema hakkavad. Kuigi ma filmi vaatamise järel googeldasin ja sain teada, et film tõesti on tehtud raamatui ainetel, ei hakka ma tegema võrdlust raamatu ja filmi vahel, sest film oli ikka kõvasti moonutatud ja väljend "raamatust inspireeritud" läheb siin küll asja ette. 

Lugu ise oli huvitav ja lõpp üllatas mindki. Olin ometigi teadlik, millises suunas areneb filmi tegevus, kuid pean filmi kasuks ütlema, et nad olid suutnud algallikat väga pädevalt ära kasutada ning loo ümber tegemisel jäi lõpplahendus ikkagi ootamatuks. Tõesti, kogu filmi vältel oli raske aimata, kes on süüdi, sest kohe kui arvasid, et tead, kes on süüdi, ilmnes uut infot. Mõned asjad tunduvad küll alguses suhteliselt suvaliselt sisse topitud, kuid vähemalt ei jäänud selliseid suuri vastamata küsimusi. Plot oli kiiresti arenev ja ma olin äraütlemata rõõmus, et tegelaste vahelise seose teada saamiseks ei pidanud pool elu ootama, vaid nutikama peaga sai selle välja mõelda juba esimese paari minuti järel (mida ma ei teinud).. või sai ka oodata, kuidas umbes tund pärast filmi algust sulle see ette söödetakse. 

Näitlejatest rääkides, siis filmis olid nii mõnedki tuntumad näitlejad, kellest põhiline oli kindlasti John Cusack, kes mängis limusiinijuht Edi. Eks ta selline isehakanud traagilise tagalooga kangelane oli, kes päeva lõpus päeva päästa ei suutnud. Ray Liotta mängis politseinikut pigem bad cop variandis ning oli niisama tüütu ja vihane. Kõige tüütum aga oli kindlasti Rebecca De Mornay mängitud näitlejanna, sest ta mängis täpselt sellist inimest, kellega pole päriselus samuti mõtet tegemist teha ning selliste vaatamine filmides tekitab mul samuti tahtmise pooleli jätta.  

Babadook

2014

Essie Davis, Noah Wiseman

Kestis 1 tund ja 33 minutit

Õudusfilm räägib niinimetatud katkisest perekonnast, kus ema kasvatab üksinda seitsme aastast poega. Nad elavad ühes natuke rääbakas majas ja tulevad vaevu ots otsaga kokku, kuid sellest hoolimata üritab ema teeselda, et kõik on normaalne ja peabki just nii olema. Samas aga kardab ta poeg voodi all elavaid koletisi ja ehitab relvi, tänu millele peetakse teda veidrikuks ka tema enda ema poolt ja ta kõrvaldatakse koolist. Nagu lapsevanemad ikka, loeb ema oma pojale õhtuti muinasjutte, kuni poeg valib ühel õhtul välja punaste kaantega raamatu „Mister Babadook“, mis ei ole ühegi teise raamatu moodi. Ta loeb küll raamatut natuke ette, kuid otsustab seejärel sellest vabaneda. Oma poja edasisest ajuvabast käitumisest häirituna otsustab ta muretseda pojale rahustid, kuid mida rahulikum on tema poeg, seda enam hakkab kannatama tema enda mentaalne tervis, kuni temagi hakkab Babadooki nägema. 

Pärast juhuslikku traileri nägemist umbes pool aastat tagasi, olin ma üsna vaimustatud ja sattusin vist esimest korda situatsiooni otsa, kus ma tõesti tahtsin õudukat vaadata. Kõik, kes mind natukenegi tunnevad, teavad, et õudukate fänn ma just ei ole, kuigi vahel tuleb tõesti ette, kus ma neid vaatan. Hoolimata suurtest lootustest antud filmi suhtes, olin ma pettunud, sest see ei olnud pooltki nii hea, kui ma traileri ja sisututvustuse järgi oodanud oleksin. Ma tegin kõik õigesti – istusin üksinda pimedas ruumis, (tegelikult koos ühe magava isikuga, kes vaikselt kogu filmi vältel hingas) kuid kartma ma ikkagi ei hakanud. Minu jaoks on õudusfilm siiski midagi sellist, mis paneb ihukarvad püsti tõusma ja külmajudinad üle selja jooksma ning antud film ei teinud kumbagi, mis võibolla oligi kõige pettumust valmistavam. 

 Näidatava pildi poolest oli film muidugi meeldiv. Selline tume ja sinaka varjundiga maja, kus kogu tegevus toimus oli isegi kergelt kohutav, sest ise ma seal olla ega elada ei julgeks. Pidevad jälitavad varjud ja pimedad nurgad olid hästi läbi mõeldud, et jätta vaatajale hirmutav atmosfäär, kuid isegi see ei jätnud piisavalt mõjuvat emotsiooni. Antud filmi juures meeldis mulle üldse kõige enam vist raamatu teostus ehk kuidas see raamat „Mister Babadook“ komplekteeritud oli. Kui keegi mulle sellise uksele oleks jätnud, oleksin ma selle kiiresti läbi sirvinud ja esimesel võimalusel vabanenud. Muu aga jättis mind mulle endalegi üllatuseks külmaks. Eks ta ole.

Sinister

2012

Ethan Hawke,  Juliet Rylance, James Ransone

Kestis 110 minutit

Tõsieluliste roimadega tegelev kirjanik Ellison Oswalt kolib perekonnaga majja, kus hiljuti poodi üles kogu perekond. Peatselt peale oma uude sisse kolimist hakkavad majas aset leidma kummalised lood. Eriti kummaliseks kisub asi siis, kui mees leiab pööningult kasti 8mm filmidega, kus majas toimunud mõrv peale filmitud on, koos terve hulga teiste roimadega, mis viitavad juba kuuekümnendatel alustanud sarimõrvarile.

Ma olen K O H U T A V A L T nõrganärviline. Ma ei mõista miks mulle see juba ükskord meelde ei jää. Ma ei saa anda head hinnangut filmile, mille vältel ma hirmust nutma hakkasin ja mille vaatamiseks ma vahepeal tule põlema panin, et mitte hirmust röökima pista ja iseendasse liigsel hulgal paranoiat tekitada? Kuna ma pole just kõige suurem õudukate fänn, ei ole ma ka just pädevaim inimene andma arvamust, kas see oli õudne või ei (sest minu jaoks on enam-vähem kõik õudne, kui seda piisavas koguses on). Ma võin öelda ja kinnitada ainult seda, et mulle meeldib Ethan Hawke, kes tegi suurepärase rolli. Samuti, lõpp oli kohati üllatav, aga võibolla ainult mulle.. 

Interstellar

2014

 Matthew McConaughey, Anne Hathaway

Kestus 169 minutit

Tulevikumaailmas (???) hakkab inimestel pikapeale otsa saama toit ja hapnik, aset võtavad pidevad ja tohutud tolmutormid ja pikemas perspektiivis pole enam inimkonna ellujäämine kindlustatud. Kamp teadlaseid ja üks endine piloot otsustatakse saata läbi "ussiaugu", et otsida maa elanikkonna püsima jäämiseks uut planeeti. Nad on teadlikud, et seal eksisteerivad kümme planeeti, mida on kümne aasta eest on juba saadetud uurima kamp teadlasi ja nüüd on nende asi kindlaks teha, milistel planeetidel on elu võimalik ja millistel mitte. 

Mu kinokülastus leidis aset nädal tagasi ja ausalt öeldes pole ma siiani päris kindel, mida ma seal kahe tunni jooksul nägin. Ühel hetkel kadus lihtsalt see suutlikus infot läbi töödelda ja noh nii ta läks. Infot hakkas sisse tulema rohkem, kui läbi töödelda oli võimalik ja kogu info edastati kuidagi segastel viisidel. Oleks nagu elu 16-aastasena otsast alustanud, teadmata täpselt mida nad nüüd minult ootavad. Film iseenesest halb ei olnud, aga ütleks nii, et on olen näinud ka filme, mis on eepilised ja selle juures siiski arusaadavamad, mitte suur hunnik visuaalselt kaunist segadudust. Võibolla oleks siiski pidanud Nullpunkti vaatama minema.. 

Anna (Mindscape)

2013

Mark Strong, Taissa Farmiga

99 minutit

Minu hinne: 4/10

John Washington on mees, kellel on haruldane võime siseneda inimeste mälestustesse. Paraku aga on ta isiklikud mälestused ta elu pea peale keeranud, kuni ta otsustab end kokku võtta ja uuesti tööd tegema hakata. Tema juhtumiks saab 16-aastane tüdruk Anna, kes on juba lapsest saati olnud teistsugune, nii öelda erakordne, ja kes nüüd korraldab näljastreiki oma vanemate vastu. John peab välja selgitama, mis on selle põhjuseks, kuid asi võtab hoopis sügavamad pöörded.

Kaootiline ja ausalt öeldes täiesti jama. Liiga palju lahtiseid otsi, mis olid lõpuks kokku lükatud kuidagi liiga lihtsasse ja kohati ilmselgesse lõppu, mis asja kuidagi eriti tobedaks muutis. Pidavat olema omajagu hirmutav ja kõhedusttekitav, aga lõppude lõpuks oli kõige hirmutavam asi kogu filmi jooksul see Lundgren oma vuntsiga.

Peaosas oli see tüdruk, kes American Horror Story esimeses ning kolmandas hooajaski mängis ja mulle hakkab vaikselt tunduma, et ta ainult depressiivsete ja hullumeelsete rollide poole üritabki püüelda. Natuke edutult, aga ta näeb välja nagu kümme, seega ma oletan, et tal on veel aega. 

Gone Girl

2014

Ben Affleck, Rosamund Pike, Neil Patrick Harris

149 minutit

Minu hinne: 10/10

Peale seda, kui Nick Dunne'i abikaasa kaob, saab temast peamine kahtlusalune. Välja kooruma hakkavad juhtlõngad, mis heidavad talle aina tumedamat valgust.

Ma ei tea, kas ma saan öelda, et ma olin skeptiline arvestades fakti, et ma olin selle filmi kohta nii eesti kui ka maailma filmiblogidest nii positiivseid arvustusi lugenud, et ma lihtsalt tundsin, et ma pean seda nägema. Aga kuna Kristo oli kinno minemas ja meil oli juba ammu idee, et võiks kinno minna, siis moosisin ma ta ühe komöödia juurest eemale ja veensin teda, et vot see on see film, mida me kindlasti vaatama peame minema. Ma olen rõõmus, et ta ei pettunud. Ja ma olen veel rõõmsam, et mina ei pettunud. Kristo sõnu kasutades, siis pole ma nii head filmi ammu näinud.

Okei, filmist rääkides alustan ma sellega, et see film oli lihtsalt.. wow. Nagu, ma üritan end mitte teiste arvamustest mõjutada ja võimalusel ise enne kogeda, kui arvamust avaldama hakkan, aga ma uskusin juba eelarvamusena, et tegemist on suurepärase filmiga, kuigi võibolla natuke ülekiidetud ja nüüd pean ma siiski lihtsalt üldise vooluga kaasa minema ja filmi taevani kiitma. Raske on midagi sellist öelda, mida keegi juba varem öelnud ei oleks, et seda filmi kiita.

100% elaks uuesti kaasa ja naudiks täiest hingest! Ja Trent Reznori soundtrack!!!!!!

Edit: Ugh ma vihkan kinos käikude juures seda, kui alguses näidatakse trailereid ja sa leiad miljard (okei, mitte nii palju) uusi filme, mida vaadata.

The Number 23

2007

Jim Carrey, Virginia Madsen, Logan Lerman

101 minutit

Minu hinne: 6/10

Walter Sparrow on täiesti tüüpilise eluga loomapüüdja, kellel on ilus naine ja tubli poeg. Ühel päeval ta saab hammustada koeralt, mis tema arvates oli saatus ning suunas aina ühest sündmusest teiseni, alustades sellega, et tema kätte satub raamat ja talle tundub, et see raamat on justkui tema elust kirjutatud. Asi muutub tema jaoks vaid hullemaks, sest mida edasi ta loeb, seda suurema tähenduse ja rolli omandab number 23.. ning esile kerkib aina rohkem sarnasusi.

Jim Carreyt on nii võimatu minu jaoks vaadata tõsiseid rolle mängimas. See on umbes nagu Mark Hoppust näha ilma selle tobeda naeratuseta, mis tal kogu aeg ees on. Aga kui Mark Hoppusega harjub ära, siis ma arvan, et selles filmis nähtava Jim Carreyga ei harju ma kunagi ära. Ta võib teha surmtõsise näoga kõige haigemat huumorit üldse, aga minu jaoks ta draama/thrilleri žanrisse ei istu.

Ma andsin sellele filmile üldse kuidagi kõrge hinde, sest kuigi algus oli päris vaadatav, siis mida film edasi, seda ma ei leiagi õiget sõna.. enam ta oma feelingu ära kaotas ja see läks natuke hüsteeriliseks ja kogu kupatus langes kuskile.. hauda näiteks. Ja lõpp oli kuidagi eriti pettumust valmistav. Nad oleksid nagu üritanud filmi sellest traagikast päästa, tuues lõppu "positiivseid" noote. Noh, minu puhul ei mõjunud. Suutsin alguse poole juba natuke paranoiliseks muutuda, aga noh, tühja kah. Numbrid on siiski numbrid.

Inception

Inception

2010 

Leonardo DiCaprio, Joseph Gordon-Levitt, Ellen Page

148 minutit

Minu hinne: 10/10

See film oli reaalselt nii intense, et mul silmas mingi kaks või kolm veresoont lõhkenud. 

Dom Cobb tegeleb inimeste alateadvutest magamise ajal endale vajalikku informatsiooni leidmisega ning see on teinud temast rahvusvaheliselt tagaotsitava kurjategija, kellele antakse nüüd võimalus lunastuseks. Selle jaoks peab ta aga hakkama saama võimatuga - algusega. Ta peab tegema midagi vastupidist sellele, mis ta tavaliselt teeb - ta peab idee varastamise asemele idee alateadvusesse istutama.

Ma ei oska hetkel midagi muud küll öelda, kui esitada endale küsimus, miks mulle Tom Hardy varem ei meeldinud ja seejärel vaikselt hulluks minna, sest mu unega on jälle väikesed probleemid ja sellele filmile mõtlemine hakkab neid probleeme vist ainult vaikselt suurendama..

After The Dark (The Philosophers)

After The Dark (tuntud pigem kui The Philosophers)

2013

James D'Arcy, Sophie Lowe, Daryl Sabara

107 minutit

Minu hinne: 6/10

Suur osa filmist on nagu.. mida kuradit? 

Jakarta filosoofia õpetaja annab viimasel koolipäeval oma 20 lõpetavale õpilasele ülesande, mis seisneb selles, et nad on tuumaapokalüpsises viimased ellujääjad ja nad peavad valima enda seast kümme, kes saavad võimaluse aasta jagu edasi elada ja inimrassi taastada.

Kuna Ranno vaatas minuga koos, siis me otsustasime mängida meie igapäevast mängu "paku mis järgmise minuti jooksul filmis juhtub" ja ma olin üsna üllatunud, et me päris suurel hulgal kordadel mööda panime, sest film tundus üsna ilmselge. Aga vahet ei ole, kui ilmselge see film tundus, mida kuradit küsimus kerkis ikka pidevalt esile. Ma ei mõtle "Velvet Goldmine'i" tüüpi mida kuradit, aga lihtsalt reaalne mida kuradit, sest see film oli reaalselt ka ikka haigem ajun**s. Esiteks, kes üldse annab oma õpilastele sellise ülesande? Nagu, vahet ei ole kui arenenud su õpilased on, sa oled vaimselt haige. Mida reaalset vi**u, filosoofiaõpetaja? 

Ma ei ütle, et see oleks sitt film, sest ma arvan, et ta ei ole, aga ma vist ei ole nii pea ühekski psühholoogiliseks ajude keppimiseks valmis, sest ma mõtlen tõenäoliselt mingi nädala aega jutti nüüd, mida mina nende asemel teinud oleks.. Või noh, alustuseks oleks ma kohe sellele õpetajale vist kuuli pähe lasknud, vahet ei ole kui rahumeelne inimene ma tegelikult olen.. 

Tänu sellele filmile jõudis mulle vähemalt kohale, miks mind suur osa Harry Potteri filme häirib.. Sest Bonnie Wright. Ärge küsige, miks.