film: Inferno

2016
Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster
Film kestis 2 tundi ja 1 minut

Kui sul on iga päev kella seitsmest hommikul õhtuni välja tegevustega täidetud, on üsna raske mahutada oma ajakavasse kinnominekut, kuid õnneks õnnestus mul üks õhtu veeta just kinos. Kui aus olla, käisin ma "Infernot" vaatamas üle nädala aja tagasi ja suisa esilinastusel, kuid mul ei olnud mahti (loe: samuti selget arvamust), et midagi kirja panna.

Dan Browni romaanisarja neljanda osa põhjal vändatud linateos algab sellega, et Robert Langdon (Tom Hanks) ärkab üles Itaalia haiglas, mis on kaugel kohast, mida ta viimasena mäletab. Peale selle kummitavad teda veidrad justkui mälestused katkust ja surmast, mis ei lase tal korralikult mõelda. Asi kisub veel veidramaks, kui ta avastab oma mantlitaskust ohtlike ainete säilitamiseks mõeldud anuma, mille seest leiab ta kõrgtehnoloogilise vidina, millest omakorda leiab ta Põrgu kaardi, mis on alternatiivne versioon Botticelli "Põrgu kaardist". Peale selle ajavad teda taga üks salajane organisatsioon ja kogu riigi politsei ning tal endal on lihtsalt üks suur mäluauk.

Kõik, kes mind teavad, teavad, kui väga mulle meeldivad müsteeriumid ja Tom Hanks. Kahjuks ei saa ma öelda, et "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" kuuluvad just mu lemmikfilmide hulka, mitte et neil midagi otseselt viga oleks. Ka Inferno on sama masti, mis sellele eelnenud filmid -  ka selles filmis on esindatud kõva müsteerium, mida doktor Langdon ja tema veetlev abiline lahendama asuvad, kuid tahestahtmata oli lahendamise pool pingeliselt.. nõrk. Liiga palju actionit, liiga vähe olulist sisu. Film on kiiresti arenev, kuid isegi mina, kes ma olen lugenud Dan Browni "Infernost" ära ainult tublid kolmkümmend lehekülge, võin öelda, et põnevus oleks justkui välja imetud.

Kõige enam meeldiski mulle tegelikult filmi algus, eriti need esteetiliselt rõvedad nägemused, mida Langdon nägi, sest minu arust andsid just need filmile sellise mõnusalt põneva ja õudse varjundi, andsid aimu filmi üldisest sisust. Üks asi, mida ma aga üldse ei seedinud, oli see, et "Infernos" oli väga vähe ajaloolist tausta, ainult nipet-näpet siin ja seal, kuid mitte midagi tõeliselt huvitavat, nagu ma "Da Vinci koodist" näiteks mäletan.

Tõeline küsimus on aga see, et kui palju raamatuid ja filme suudavad nad sarnase süžeega samast doktorist veel toota. Kisub juba natuke ühekülgseks, seda enam, kui kõik järgmised peaksid sarnaselt "Infernole" kiirustatud actionfilmid ilma "Da Vinci koodi" fenomenita olema.

Heathers

1988

Winona Ryder, Christian Slater

Kestis 1 tund ja 43 minutit

IMDb info järgi cult classicuks loetav film räägib keskkoolis käivast Veronicast (Winona Ryder), kes üritab meeleheitlikult sisse sulanduda. Ta hängib ringi kooli populaarseimate tüdrukutega, kelleks on 3 Heatherit ja on neile nagu tallalakkuja, neid sisimas vihates, kuni ta kohtub kooli rebeli JD'gan (Christian Slater), kes aitab tal oma viha välja elada. 

Tuletage mulle meelde, et ma igaks juhuks vaataksin edaspidi ka IMDb tutvustused läbi. Sattusin selle filmi otsa tänu Tumblris ringlevatele Winona tsitaatidele sellest filmist ja mulle näis see John Hughesi tüüpi sümpaatse noortekomöödiaga, mille huumor oli õiges kohas. Kui vale mu arvamus võis olla. Selle asemel sattusin ma mingi veidra üle võlli noortefilmi otsa, kus noorukite armastuse asemel mängib suurt rolli hoopis vihkamine ja kriminaalsus. 

Film meeldis mulle isegi, aga ma ei saaks öelda, et see oleks sümpaatne, sest selles filmis oli väga vähesel määral asju, mida saaks sümpaatseteks nimetada. See oli kuidagi nii veider film, et mul nagu polegi midagi erilist öelda peale selle, et ma olen õnnelik, et filmi laul „Teenage Suicide (Don't Do It) fiktsionaalne on, sest see on päris nõme laul.

In The House (Dans La Maison)

2012

Fabrice Luchini, Ernst Umhauer, Kristin Scott Thomas, Emmanuelle Seigner

Kestis 1 tund ja 45 minutit

[Film on täielikult prantsuse keeles]

Ma arvasin alati, et eksamieelsed vabad päevad on mul sisustatud õppimisega, kuid selle asemel ärkan ma hommikul võimalikult hilja üles ja hakkan filme vaatama. Antud psühholoogilise thrilleri sugemetega, näidendi ainetel tehtud, film räägib prantsuse keele õpetajast Germainist (Fabrice Luchini), kes saab uue klassi. Igapäevaselt antakse talle kodutöödena mitukümmned esseed, mille lugemisest ta tüdinenud on, sest neil ei ole sisu ja ammugi on autoritel aimu kirjavahemärkidest ja keelereeglitest. Kuni noormees nimega Claude (Ernst Umhauer), hakkab talle esitama natukene iroonilise sisuga kirjandeid oma sõbra perekonnast ja sellest, kuidas ta vaikselt sinna sisse imbub. Õpetajale tunduvad kirjandid alguses veidrad, kuid mida enam ta neid loeb, seda enam hakkab teda huvitama, mis edasi saab. Ta hakkab poissi juhendama, kuidas muuta oma kirjutiste sisu sügavamaks, arendada karaktereid ja kruvida pinget, samal ajal teadmata, kas poisi kirjutised on endiselt reaalsus või hakkavad need vaikselt juba reaalsusest väljuma. 

Üle pika aja leidsin filmi, millest ma tõesti vaimustunud olen. Jumal tänatud, et Elioni NutiTV eksisteerib, sest vastasel juhul ei oleks ma kunagi selle filmi otsa sattunud ja mul on lihtsalt nii hea meel, et sattusin. Iseenesest ei olnud film isegi nii sisukas, kui ma kirjeldada üritasin ja oleks lihtne olnud film ühtlaselt voolavaks jätta ja lihtsalt läbi loo venida, kuid ma olen üdini rõõmus, et filmist tuli hoopis midagi teistsugust kui ma kirjeldust lugedes eeldasin. Häiriv ja sensuaalne, kuid mitte üleliia, et tobedaks muutuda. Autor on hästi ära tabanud, kuhu maale tuleks pinget üleval hoida, et film ei muutuks ükskülgseks ja igavaks. Parim loo juures oli muidugi see, et ma ei osanud kordagi ära oletada, mis järgmisena juhtub või milline keerdkäik nüüd lahti rullub. Pigem arg, kuid hirmutav muusika õigetes kohtades ja varjude mäng ning muud polnudki tarvis, et luua kõhe õhkkond, mis rõhutas hästi poisi kirjandite sisulist arengut, ja hoida film põnev lõpuni välja. Mulle meeldis ka kirjandite ette lugemiseks leitud moodus, kus segunes poisi enda pealelugemine stseenidega nii päris kui ka oletatavast reaalsusest. Oh jah..

Gone Girl

2014

Ben Affleck, Rosamund Pike, Neil Patrick Harris

149 minutit

Minu hinne: 10/10

Peale seda, kui Nick Dunne'i abikaasa kaob, saab temast peamine kahtlusalune. Välja kooruma hakkavad juhtlõngad, mis heidavad talle aina tumedamat valgust.

Ma ei tea, kas ma saan öelda, et ma olin skeptiline arvestades fakti, et ma olin selle filmi kohta nii eesti kui ka maailma filmiblogidest nii positiivseid arvustusi lugenud, et ma lihtsalt tundsin, et ma pean seda nägema. Aga kuna Kristo oli kinno minemas ja meil oli juba ammu idee, et võiks kinno minna, siis moosisin ma ta ühe komöödia juurest eemale ja veensin teda, et vot see on see film, mida me kindlasti vaatama peame minema. Ma olen rõõmus, et ta ei pettunud. Ja ma olen veel rõõmsam, et mina ei pettunud. Kristo sõnu kasutades, siis pole ma nii head filmi ammu näinud.

Okei, filmist rääkides alustan ma sellega, et see film oli lihtsalt.. wow. Nagu, ma üritan end mitte teiste arvamustest mõjutada ja võimalusel ise enne kogeda, kui arvamust avaldama hakkan, aga ma uskusin juba eelarvamusena, et tegemist on suurepärase filmiga, kuigi võibolla natuke ülekiidetud ja nüüd pean ma siiski lihtsalt üldise vooluga kaasa minema ja filmi taevani kiitma. Raske on midagi sellist öelda, mida keegi juba varem öelnud ei oleks, et seda filmi kiita.

100% elaks uuesti kaasa ja naudiks täiest hingest! Ja Trent Reznori soundtrack!!!!!!

Edit: Ugh ma vihkan kinos käikude juures seda, kui alguses näidatakse trailereid ja sa leiad miljard (okei, mitte nii palju) uusi filme, mida vaadata.

Inception

Inception

2010 

Leonardo DiCaprio, Joseph Gordon-Levitt, Ellen Page

148 minutit

Minu hinne: 10/10

See film oli reaalselt nii intense, et mul silmas mingi kaks või kolm veresoont lõhkenud. 

Dom Cobb tegeleb inimeste alateadvutest magamise ajal endale vajalikku informatsiooni leidmisega ning see on teinud temast rahvusvaheliselt tagaotsitava kurjategija, kellele antakse nüüd võimalus lunastuseks. Selle jaoks peab ta aga hakkama saama võimatuga - algusega. Ta peab tegema midagi vastupidist sellele, mis ta tavaliselt teeb - ta peab idee varastamise asemele idee alateadvusesse istutama.

Ma ei oska hetkel midagi muud küll öelda, kui esitada endale küsimus, miks mulle Tom Hardy varem ei meeldinud ja seejärel vaikselt hulluks minna, sest mu unega on jälle väikesed probleemid ja sellele filmile mõtlemine hakkab neid probleeme vist ainult vaikselt suurendama..

Citizen Kane

Citizen Kane (eesti keeles Kodanik Kane)

1941

Orson Welles (kes oli ka režisöör ja käsikirja autor), Joseph Cotten, Dorothy Comingore

Minu hinne: 9/10

Kuna ma mustvalgete filmidega oma õhtut juba alustasin, siis lõpetasin ka.  Orson Wellesi esimene linateos, mille ta ise kirjutas, mille ta ise produtseeris, millele režisöör oli ja milles ta ise peaosa mängis. Woah!

Üheks läbi aegade parimaks filmiks tituleeritud film räägib mehest, kellel oli kõik olemas, kuid samal ajal mittemidagi.

Charles Foster Kane oli meediatsaar, kelle viimased sõnad enne surma oli "rosebud". Ajakirjanik, kes tahtis temast mälestusjäädvustuse teha, otsustas välja uurida, mida too Kane'i viimane sõna tähendas. Ta käis läbi hulga inimesi, kellega Kane oli elu jooksul lähedane olnud, kuid lõpuks joonistub välja vaid pilt auahnest mehest, kes aastatega aina üksikumaks muutus ja kelle pealispinda vaid tunti.

Peale Kodanik Kane'ga lõpule jõudmist, alandasin ma punkti võrra Psycho hinnet, sest kuigi Psycho oli hea film ja ma oleksin valmis seda iga kell uuesti vaatama, kui keegi pakuks, jõudsin ma järeldusele, et mingil teataval põhjusel nautisin ma Kodanik Kane'i rohkem, kui Psychot. Ma ei oska isegi täpselt öelda, milles asi oli. Võibolla on mul Kane'st lihtsalt kahju. Kuigi ma arvan, et ma siiski naudin head draamat lihtsalt natuke rohkem, kui kellegi psühholoogilise seisundi üle juurdlemist ja ootamist, kes järgmisena surema hakkab.

Aga hea film, pole midagi halba öelda. Kui sul just mingit sügavat vimma ei ole mustvalgete ja kahetunniste filmide vastu, mis kellegi elu kajastavad, siis igal juhul tasub ära vaadata, sest kahetseda pole küll midagi.

Psycho

Psycho
1960
Anthony Perkins, Janet Leigh

Minu hinne: 8/10

Üks kõige šokeerivamaid filme läbi aegade. Ja kui ei usu, siis palun arvestame fakti, et selle filmi valmimisest on möödas 54 aastat ja selle ajaga on palju muutunud. Aga minu arvates oli see endiselt üsna šokeeriv, vahet ei ole, mis aeg on. 

Lugu naisest, kes võtab oma ülemuse kliendi juttu liiga tõsiselt ja varastab 40 000 dollarit (mis sel ajal oli üüratu summa, võrreldes tänasega) ja põgeneb linnast, et kallimaga uut elu alustada. Vihma tõttu peatub ta aga ühes motellis ja kohtub oma ema võimu all oleva Normaniga, kes tundub üks väga meeldiv noor härrasmees olevat.

Ma olin väga kindel, et see film ei kohuta mind grammigi, sest ma teadsin, milline on plot-line ja enam vähem oli mul aimu, millega film lõppeb, kuid üllataval kombel pani see mind päris paljudes kohtades hinge kinni hoidma ja see oli hea. Ma pole üldiselt eriline thrillerite fänn, aga kui asi puudutab kellegi psühholoogilist seisundit, olen hoobilt kaasa haaratud. Ja see film suutis mind suurepäraselt kaasa haarata.

Oma sünguses täitsa nauditav. Võibolla on see ka lihtsalt minu arvamus, aga mustvalge muudab selle veel kordades sügemaks?