Nightcrawler

2014

Jake Gyllenhaal, Rene Russo

117 minutit

[Sisaldab suurel hulgal graafilist vägivalda]

Lou Bloom on noor mees, kes meeleheitest tööd leida, tegeleb kuritegevusega, kuni satub peale grupile vabakutselistele kaamerameestele, kes teenivad raha avariidest, tulekahjudest, mõrvadest ja muudest mässudest videoklippide tegemisega. Ta imbub kiiresti öömaailma, kus iga sireen märgib midagi ja käib pidev võistlus, kes saab kiiremini teiste inimeste õnnetuse uudistele maha müüa. Algaja kohta tulevad Loult aga suurepärased videoklipid ja telekanali kiitus viib mehe nii kaugele, et ta on valmis tegema mida iganes, et saada parim kaader.

Ma olin alguses natuke ebalev selle suhtes, kas Jake Gyllenhaal sobiks filmi. Ega ma päris kogemata ka kinno ära ei eksinud ja olin isegi trailerit näinud ja puha, aga Jake Gyllenhaal postril tekitas umbusaldust, aga saalis istudes ja filmi vaadates oli naljakas mõelda, et ma üldse nii arvanud olin, sest ta sobis rolli justkui valatult. Tema tundetu ja külm pilk, mis mööda ekraani ringi rändas ja aegajalt päikeseprillide taha varjus, oli minu jaoks ilme, mida ma reaalses elus igal hetkel vältida üritaksin. 

Üsna tume film nii teemalt, kui ka visuaalselt pildilt. Eks need ööelu ja vägivald hakkavad meile kõigile ühel hetkel pähe..

It Might Get Loud

2008

Jimmy Page, Jack White, The Edge

Kestis 98 minutit

Tundub, et pigem rockmuusika austajatele ja pilli ennast mängivatele suunatud dokumentaalfilmis räägivad kolm kitarristi elektrikitarrist, selle käsitsemisest ja muust. Igaüks teeb seda läbi oma pilgu, rääkides oma esimesest pillist, lugude kirjutamisest, võimenditest, stiilist ja muust. 

Päris ausalt, ega ma muusikast suuremat ei jaga. Mulle meeldib muusikat kuulata, ma võin rääkida lauludest, bändiest ja videotest suvalisi ja ebavajalikke fakte ning soovitada sulle häid albumeid, aga pilli mängida ma ei oska ja ega ma vist suuremat viisigi ei pea. Aga ma jumaldan Jack White'i. Ja sel hetkel piisas mulle selleks, et seda filmi vaatama hakata ja kuigi mul polnud vahelduva eduga aimugi, millest nad räägivad (ma pean silmas noote ja muud säärast), nautisin ma siiski, sest iseenesest ilus ja hästi ülesehitatud film, mille puhul kulges jutt loomulikult ühest teemast teise ja istus hästi kokku.

When Harry Met Sally..

1989

Meg Ryan, Billy Crystal

96 minutit

Minu hinne: 8/10

Film jookseb ümber igikestva küsimuse, kas mehed ja naised saavad omavahel sõbrad olla, ilma, et seks vahele trügiks. Harry ja Sally sõidavad koos New Yorki ülikooli, peale mida nende teed lahku lähevad. Kumbki ei looda üksteist enam kohata, kuid saatus tahab teisiti, kui nad viis aastat hiljem sama lennuki peale juhtuvad. Peale seda lähevad nad taas laiali, kuni veel viis aastat hiljem kohtuvad nad raamatupoes ja otsustavad siiski sõpradeks saada.

Algus oli väga paljulubavalt humoorikas ja tekitas sellise ootusäreva tunde, et film lõppeb ka täpselt samamoodi, humoorikalt ja mingi nõksuga. No peaaegu. Huumor kadus poole pealt ära, nagu oleks stsenarist äkki ära unustanud, et tegemist on romantilise komöödiaga, mitte keskmise võitu draamaga. Film iseenesest halb ei olnud, aga naljakal kombel tundus, nagu jääks Harry aastatega ainult vanemaks (nii nagu peakski olema) ja Sally aina nooremaks. Näitlejate omavaheline keemia oli muidugi suurepärane ja ma pidin hiljem googeldama, ega nad päriselt tol ajal ei käinud või midagi. 

Shall We Dance?

2004

Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Saradon

106 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus mees otsib oma rutiinsele elule vaheldust, kuid ei julge seda tunnistada. Igal õhtul metrooga koju sõites ja tantsusaali aknal üht kaunist naist nähes, otsustab ta end kirja panna peotantsu kursustele. 

Ma olen nii kergesti äraostetav, tegelikult ka. Ugh... :D Tants ja natuke ilusaid ja meeldivad inimesi on täiesti piisav ja ma olen äraütlemata kuri selle pärast.

Ma kartsin, et raudselt John (Gere) ja Penelope (Lopez) armuvad ära või midagi, sest see oleks nii tüüpiline olnud. Kogu see mina olen vana ja tema on noor ja ilus ning toob mulle vaheldust, noh teate küll värk. Aga noh..  

Ja ma jõudsin järeldusele, et Richard Gere on mu absoluutne (hetkel) lemmik romantiline-leading man, sest ta on alati nii võluv ja härrasmehelik, Mulle nii meeldivad sellised mehed!  Ja mulle meeldib Jennifer Lopez, aga ainult siis, kui ta mitte ameerikalik aktsent ja olemus igapidi läbi kõlab.

Ja seal lõpus oli see jube ilus Peter Gabrieli laul, aah.. 

Take This Waltz

2011

Michelle Williams, Seth Rogan, Luke Kirby

116 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus naine kohtab tööreisilt naastes lennuki peal juhuslikult ääretult meeldivat tundmatut, kellega neil kiiresti klapp tekib. Naise õnneks (või siis õnnetuseks) selgub, et mees on tema naaber ja elab vastasmajas. Mida aeg aga edasi, seda enam hakkab naine kiinduma oma naabrisse ja jõuab lõpuks selgusele, et on temasse armunud. 

Esimene film, kus Seth Rogan mind oksendamiseni närvi ei ajanud. Jess! 

Film ise oli ilus. Kuidagi lihtne samal ajal, aga seejuures jäädes väga reaalseks, sest selliseid asju ju ometigi juhtub igapäevaselt ja päris sagedasti. Näitas ka valikute tagajärgi, et vahel ei olegi õigena tunduvad valikud nii väga õiged ja isegi kui öeldakse, et kuulata tuleb südame häält, ei pruugi see alati just kõige targem tegu olla, sest mõnikord on kahetsus hullem, kui südamevalu. 

Rebel Without a Cause

1955

James Dean, Natalie Wood, Sal Mineo

111 minutit

Minu hinne: 8/10

Ultimate teenager movie? Maybe..

Jim Stark kolib vanematega uute linna, kuna oli eelmises linnas pahandustesse sattunud. Ta loodab sisimas, et sel korral läheb kõik paremini ja tal õnnestub sõpru leida, aga sõprade asemel leiab ta hoopis oma mässumeelsuse tõttu vaenlased, kellega ta juba esimesel päeval peab noavõitlust ja kihutab iseeenda tõestamiseks kaljuserval.

Meeldiv. Räägib igikestvast teemast - noorte mässumeelsusest ja mitte sissesulandumisest, millega ka filmi peategelasel probleeme on. Film ometigi tehti ju eesmärgiga näidata noorte iseloomu ja üle viiekümne aasta on möödas, kuid ma kasutasin ka sõna igikestev, väljendamaks seda, et filmi sisu on endiselt aktuaalne ja näitab ängistunud noori just sellises valguses, nagu nad on. Peategelane tundub küll igati macho, kuid temagi sees on hirmunud poisike. (Tõsiselt ka või? Kas ma just kasutasin sellist lauset?)

Ja kasutades nüüd teiste inimeste sõnu, siis James Dean oli see, kes tõi maailmani tüüpilise teismelise stereotüübi. Oma valge särgi, siniste teksade ja kurbliku pilguga oli just tema see, kellest võetakse tänapäevalgi šnitti teismeliste kujutamisel ja nüüd olen ma lihtsalt tõsiselt kurb, et ta nii noorelt suri.. 

Billy Elliot

2000

Jamie Bell, Julie Walters, Gary Lewis

110 minutit

Minu hinne: 8/10

Billy Elliot on Inglismaa väikelinna poiss, kes avastab endas ootamatu kire tantsimise vastu. Kahjuks on see täielikult vastu tema isale, kes maksab ränka raha selle eest, et poiss poksitrennis käiks ja peab balleti, millest poiss sisse võetud on "pedede" alaks. Sellest hoolimata jätkab Billy just seda, milles ta hea on, tõestamaks nii iseendale, kui oma isale, et see on täpselt see, mida ta tegema peab. 

Kui on üks asi, mida ma lihtsalt üle mõistuse palju armastan, on see unistuste täitumine. Kas minu enda või kellegi teise, vahet ei ole. See on lihtsalt nii ilus, kui sa saad kõrvalt näha, kuidas inimesed võitlevad selle nimel, mida nad soovivad ja millest unistavad ja lõpuks saavutavad selle. (Võibolla ongi see põhjus, miks ma nii palju talendisaateid vaatan hah).

Ilus film võib öelda. Kohati natuke veider, aga samal ajal inimlik. Ja ma hakkan aina enam mõtlema, miks ma väiksena balleriiniks ei tahtnud saada.. No kurat. 

Metallica: Through The Never

2014

Dane DeHaan

93 minutit

Minu hinne: 8/10

Trip (nimi muide), Metallica-roadie, saadetakse bänd show ajal linna teise otsa tooma midagi. Tundub lihtne missioon, kuid sellest on asi kaugel, kui kogu reis muutub parajaks sürreaalseks seikluseks.

Sisuliselt täiesti sisutu film. Suurem rõhk on muusikal, kui story-line'il, kuigi esines palju ägedaid stseene, mis ei sisaldanud võtteid Metallica live-kontserdist ning mis, ülla-ülla, kestsid kuskil minut isegi. (kui vedas). Mul ei ole selle vastu midagi, sest alati ei peagi nii palju vaatama, kui kuulama ja kuulata on seda hea. Kui ühe või kaks korda vaatad, siis veel iseenesest on see huvitavalt lahendatud seiklus ka omamoodi ja põnev, seejärel koliks pigem albumile üle.

Suures osas tuleb hinne selle eest, et mulle meeldib Metallica, mulle meeldivad live-kontserdid ja mulle meeldib Dane DeHaan, kellel on üsna kogu aeg väga üllatunud nägu ees, aga ilus vaadata ikka. 

Star Trek: Into Darkness

2013

Chris Pine, Zachary Quinto, Benedict Cumberbatch

132 minutit

Minu hinne: 8/10

Peale seda, kui James T. Kirk järjekordselt reeglitevastaselt käitub, võetakse temalt ära kapteni tiitel ja ka tema laev. Kapteniks saab taas Pike, kes teeb Kirkist oma esimese abi. Kui aga Starfleeti kontoris toimub rünnak ja kapten Pike selle käigus sureb, võtab Kirk taas juhtimise enda hoolde, et astuda vastu üliinimlike võimetega ja supergeniaalsele Khanile. 

Ma ei oska kuidagi eelistada, ega võrrelda. See, mis eelmises osas oli puudu (alustades näiteks Spocki tunnetega jne), oli selles osas justkui olemas (alustades Spocki tunnetega jne) ja vastupidi. Aga samas minu jaoks siiski erilist edasiminekut ei toimunud. Teine osa küll, aga asi jäi kuidagi samale tasemele ja üsna üksluiseks. Visuaalsest pildist ma ei räägi, eelmisest postitusestki sai aru, et film oli visuaalselt üsna vaimustav (vähemalt minu jaoks), aga kui rääkida plotist ja tegelastest, siis ainus edasiminek selle filmi osas oli minu jaoks pahalane ehk Khan. Bones ka.. Bonesil oli palju rohkem ekraaniaega, kuigi mulle tundub, et selle venelase ekraanil oleku aeg jäi selle võrra lühemaks. Bones meeldis mulle. 

Star Trek

2009

Chris Pine, Zachary Quinto, Eric Bana

127 minutit

Minu hinne: 8/10

Päeval, mil James T. Kirk sünnib, sureb ta isa salapärase Nero käe läbi, kes otsib kedagi Spocki, kuid samal ajal päästes selle käigus üle 800 inimese. 25 aastat hiljem on James suureks kasvanud ja paras segaduse külvaja, kuid sellegi poolest oodatakse temalt suuri tegusid. Ta liitub Starfleeti meeskonnaga, kus ta suudab välja vihastada intelligentse ja oma päritolu pärast diskrimineeritud Spocki. 

Natuke segane, aga visuaalselt täiesti hämmastav. Ma olen lummatud. Kogu see valguslaikude ja muuga salapära ja sügavuse tekitamine on lihtsalt vaimustav. (Mängime mängu kui palju sünonüüme ma veel hämmastavale suudan leida) 

Film ise oli ka põnev. Pakkus kaasaelamisrõõmu ja kerget pinget, mid hoidis tähelepanu endal, kui ma just valguslaikude imetlemisega ei tegelenud. Ma pole Star Trekiga iseenesest kursis, ma teadsin, kes või mis on Spock, ausalt, aga see oli ka minu ainus kokkupuude. Võibolla see film ei anna just seda õiget ettekujutust sellest kõigest, ega mina tea, aga isegi kui muud siit filmist juurde ei saa, siis filmielamuse ikka saab. 

Chris Pine eriti ei meeldi, aga Zachary Quinto oli imeline.. nagu alati.. minu jaoks.

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

1964

Peter Sellers, George C. Scott, Slim Pickens

Minu hinne: 8/10

Kes oleks arvanud, et sõda ja komöödia võivad käsikäes käia?

Paranoiline kindral Jack D. Ripper annab välja signaali Ameerika Ühendriikide sõjaväe lennukitel lasta Venemaa territooriumil alla tuumapommid, sest usub, et Ameerika veevarud on mürgitatud vene võimu poolt. Ümarlaua ümber kokku kogutud poliitikud hakkavad nüüd otsima võimalust seda takistada.

Fun fact: Peter Sellers mängis filmis kolme rolli - kapten Lionel Mandrakest, president Merikn Muffleyt ja dr.Strangelove'i, kellel oli mingi väga imelik viga küljes. 

Aga ma tahan öelda, et Stanley Kubrick pole mulle kunagi komöödiaga seostunud. Nagu, kui keegi mainiks mulle Stanley Kubrickut, siis ei tuleks mulle tõenäoliselt surivoodil ka veel pähe, et ta võiks komöödiaid ka teha, sest sest esiteks ei kõla ta nimi minu jaoks nagu komöödiategija ja teiseks tuleb mulle liiga kiiresti Kellavärgiga Apelsin või Hiilgus meelde. 

Ma ei tea, minu jaoks oli see naljakas, aga mu vend ei saanud küll aru, mida ma naeran. Ju on suhteline värk.

Mainin ära, et film on mustvalge ja tehtud kuuekümnendatel, seega eriefektid võivad kohati tunduda veidrad, aga see annab asjale vaid särtsu juurde. 

A Man With No Name trilogy - A Fistful Of Dollars

A Fistful Of Dollars (originaalpealkiri Per un pugno di dollari)

1964

Clint Eastwood, Marianne Koch, Gian Maria Volonté

Minu hinne: 8/10

 

Phew! 

Nimeta, kuid surmav mees saabub Mehhiko lähedale linna nimega San Miguel, mida valitsevad kaks rivaalitsevat perekonda, The Baxters ja The Rojos. Kellamees ütleb talle kohe linna saabudes, et ta kas sureb või saab rikkaks, kuid selle asemel et kumbagi teha, mõtleb ta välja plaani, kuidas perekonnad omavahel lootusetult tülli ajada. 

Kes oleks arvanud, et mulle vesternid meeldivad, eh? Ma olin selle triloogiaga alustamist nii pikalt edasi lükanud, kuid nüüd kui ma lasin sõbrannal loosi tõmmata ja selle filmi peale sattus, mõtlesin, et tühja kah, ainus millest kahju võib hakata, on aeg ja seda ka ainult juhul, kui see mulle ei meeldi. Aga teate, ma üldse ei kahetse vaatamist ja ainus, mida ma kahetsema peaks, on see, et ma selle vaatamist nii pikalt edasi lükkasin. Väga rumal minust. 

Kokkuvõttes on see film lihtsalt palju paugutamist, lähivõtteid, üks ja sama heliriba, mida pidevalt korrutatakse ja mida iga inimene vähemalt korra elus kuulnud on ja mis sellele filmile nii palju ilmet annab, poncho ja veel paugutamist. Ma ei liialda. Aga mulle meeldib ja ma ei tea, mis on faktoriks, mis mind kell veerand kolm öösel uneajast hoolimata sunnib edasi vaatama. Kui pauku kardad, ära vaata. Nii lihtne see ongi. 

Ja kes oleks arvanud, et noor Clint Eastwood nii kena välja näeb. Mitte, et ta vanast peast kole oleks.. 

Captain America: The Winter Soldier

Captain America: The Winter Soldier
2014
Chris Evans, Scarlett Johansson, Sebastian Stan

Minu hinne: 8/10

Kolmest filmist meeldis see mulle kindlasti kõige rohkem.

Kapten Ameerikal on moodsas maailmas hakkama saamisega raskusi. Peale seda, kui agent Furyt ründab keegi kahtlane kuju, asub Kapten koos Musta Lese nime all tuntud Natasha Romanoffiga taga ajama salapärast Talvesõdalast, kellest on viimased viiskümmend aastat kuuldud vaid legende.

Kolmest filmist kindlasti kõige paremad võitlustseenid, pinge oli alati kõrgemal ja kruvitud ning huumor dialoogis oli hästi kirjutatud. Päris mitmel korral sain naerda, aga klišeesid oli jube palju. Ma ei väida, et see ei olnud hea film, aga mitte midagi sellist, mida varem poleks olnud, kuid minu jaoks oli film piisavalt hea, et välja teenida parem hinne, kui Kapten Ameerika esimene osa ja Tasujad.

Kapteni uus sõber Falcon meeldis, aga Talvesõdalane ise meeldis veel rohkem.

Psycho

Psycho
1960
Anthony Perkins, Janet Leigh

Minu hinne: 8/10

Üks kõige šokeerivamaid filme läbi aegade. Ja kui ei usu, siis palun arvestame fakti, et selle filmi valmimisest on möödas 54 aastat ja selle ajaga on palju muutunud. Aga minu arvates oli see endiselt üsna šokeeriv, vahet ei ole, mis aeg on. 

Lugu naisest, kes võtab oma ülemuse kliendi juttu liiga tõsiselt ja varastab 40 000 dollarit (mis sel ajal oli üüratu summa, võrreldes tänasega) ja põgeneb linnast, et kallimaga uut elu alustada. Vihma tõttu peatub ta aga ühes motellis ja kohtub oma ema võimu all oleva Normaniga, kes tundub üks väga meeldiv noor härrasmees olevat.

Ma olin väga kindel, et see film ei kohuta mind grammigi, sest ma teadsin, milline on plot-line ja enam vähem oli mul aimu, millega film lõppeb, kuid üllataval kombel pani see mind päris paljudes kohtades hinge kinni hoidma ja see oli hea. Ma pole üldiselt eriline thrillerite fänn, aga kui asi puudutab kellegi psühholoogilist seisundit, olen hoobilt kaasa haaratud. Ja see film suutis mind suurepäraselt kaasa haarata.

Oma sünguses täitsa nauditav. Võibolla on see ka lihtsalt minu arvamus, aga mustvalge muudab selle veel kordades sügemaks?