A Man With No Name trilogy - The Good, The Bad and The Ugly

The Good, The Bad and The Ugly (originaalpealkiri Il buono, il brutto, il cattivo)

1966

Clint Eastwood, Lee Van Cleef, Eli Wallach

Minu hinne: 10/10

Phew! Phew! Phew! 

Nimetu (hea) sõlmib kokkuleppe tagaotsitava Tucoga (inetu), kelle eest on välja pandud suur autasu. Kokkuleppe kohaselt annab Nimetu tagaotsitava ühes linnas üles, saab tema eest autasu ning poomishetkel laseb nööri läbi. Seejärel jagavad nad raha pooleks ja põgenevad. Parasjagu põgenedes, usaldab üks mees hetk enne oma suremist Nimetule ja Tucole peidetud kodusõjatööliste palgaraha asukoha, millest saab haisu ninna ka vangalülem (paha), kes samuti seda raha himustama hakkab. 

Vaieldamatult kõige parem kolmest filmist ja üle tunni pikem esimesest filmist ning nelikümmend minutit pikem teisest filmist, aga igati oma kolme tundi väärt. Arvestades seda, et ma pole eriti pikkade filmide fänn ja ma oleks pidanud vetsus enne filmi vaatamist ära käima, vaatasin ma filmi otsast lõpuni läbi, sest ma lihtsalt ei raatsinud seda vahepeal pausile panna. Pinge oli peaaegu kogu aeg laes. Algus tundus küll venivat, kuid ma hoidsin endiselt kogu aeg igaks juhuks hinge kinni, sest ma ei saanud kindel olla, mis järgmisena juhtub.

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

1964

Peter Sellers, George C. Scott, Slim Pickens

Minu hinne: 8/10

Kes oleks arvanud, et sõda ja komöödia võivad käsikäes käia?

Paranoiline kindral Jack D. Ripper annab välja signaali Ameerika Ühendriikide sõjaväe lennukitel lasta Venemaa territooriumil alla tuumapommid, sest usub, et Ameerika veevarud on mürgitatud vene võimu poolt. Ümarlaua ümber kokku kogutud poliitikud hakkavad nüüd otsima võimalust seda takistada.

Fun fact: Peter Sellers mängis filmis kolme rolli - kapten Lionel Mandrakest, president Merikn Muffleyt ja dr.Strangelove'i, kellel oli mingi väga imelik viga küljes. 

Aga ma tahan öelda, et Stanley Kubrick pole mulle kunagi komöödiaga seostunud. Nagu, kui keegi mainiks mulle Stanley Kubrickut, siis ei tuleks mulle tõenäoliselt surivoodil ka veel pähe, et ta võiks komöödiaid ka teha, sest sest esiteks ei kõla ta nimi minu jaoks nagu komöödiategija ja teiseks tuleb mulle liiga kiiresti Kellavärgiga Apelsin või Hiilgus meelde. 

Ma ei tea, minu jaoks oli see naljakas, aga mu vend ei saanud küll aru, mida ma naeran. Ju on suhteline värk.

Mainin ära, et film on mustvalge ja tehtud kuuekümnendatel, seega eriefektid võivad kohati tunduda veidrad, aga see annab asjale vaid särtsu juurde. 

A Man With No Name trilogy - For A Few More Dollars

For A Few More Dollars (originaalpealkiri Per qualche dollaro in più)

1965

Clint Eastwood, Gian Maria Volonté, Lee Van Cleef

Minu hinne: 9/10

Phew! Phew! Where life had no value, death, sometimes, had its price. That is why the bounty killers appeared.

Nimeta mehe seiklused jätkuvad, kui ta hakkab pearahakütiks ning asub jahtima tagaotsitud meest nimega El Indio ja tema kaaslasi. Oma tagaajamise käigus kohtub ta Kolonel Douglas Mortimeriga, kellel on sama eesmärk, mis tal ning kellega ta käed lööb ja El Indio tabamise järel preemia pooleks teha lubab. 

Lugu oli natuke keerulisem, kui esimese filmi oma, kuid ikka ja jälle oli asjasse segatud naine, võibolla natuke teisiti, kui tavaliselt, aga kõik keerles ja tiirles ümber ühe naise. Tüüpiline. Tulistamistseene oli natuke vähem, kuid võibolla mulle ainult tundus, kuna film oli ligi nelikümmend minutit pikem kui eelmine osa ja need olid vist natuke rohkem jaotunud ning samuti olid tulistamised rohkem kaalutletud, alustades Koloneli ja Nimetu esimese kohtumisega kuni lõpuni välja. Ma ei loendanud.

Ja ma ei saa endiselt üle, kui kena ikka Eastwood on.. ja see pööratud nahast vest hakkab mulle aina enam meeldima. Peaks kellegiga läbi rääkima, et mul läheks ka sellist oma garderoobi vaja.. 

A Man With No Name trilogy - A Fistful Of Dollars

A Fistful Of Dollars (originaalpealkiri Per un pugno di dollari)

1964

Clint Eastwood, Marianne Koch, Gian Maria Volonté

Minu hinne: 8/10

 

Phew! 

Nimeta, kuid surmav mees saabub Mehhiko lähedale linna nimega San Miguel, mida valitsevad kaks rivaalitsevat perekonda, The Baxters ja The Rojos. Kellamees ütleb talle kohe linna saabudes, et ta kas sureb või saab rikkaks, kuid selle asemel et kumbagi teha, mõtleb ta välja plaani, kuidas perekonnad omavahel lootusetult tülli ajada. 

Kes oleks arvanud, et mulle vesternid meeldivad, eh? Ma olin selle triloogiaga alustamist nii pikalt edasi lükanud, kuid nüüd kui ma lasin sõbrannal loosi tõmmata ja selle filmi peale sattus, mõtlesin, et tühja kah, ainus millest kahju võib hakata, on aeg ja seda ka ainult juhul, kui see mulle ei meeldi. Aga teate, ma üldse ei kahetse vaatamist ja ainus, mida ma kahetsema peaks, on see, et ma selle vaatamist nii pikalt edasi lükkasin. Väga rumal minust. 

Kokkuvõttes on see film lihtsalt palju paugutamist, lähivõtteid, üks ja sama heliriba, mida pidevalt korrutatakse ja mida iga inimene vähemalt korra elus kuulnud on ja mis sellele filmile nii palju ilmet annab, poncho ja veel paugutamist. Ma ei liialda. Aga mulle meeldib ja ma ei tea, mis on faktoriks, mis mind kell veerand kolm öösel uneajast hoolimata sunnib edasi vaatama. Kui pauku kardad, ära vaata. Nii lihtne see ongi. 

Ja kes oleks arvanud, et noor Clint Eastwood nii kena välja näeb. Mitte, et ta vanast peast kole oleks.. 

Psycho

Psycho
1960
Anthony Perkins, Janet Leigh

Minu hinne: 8/10

Üks kõige šokeerivamaid filme läbi aegade. Ja kui ei usu, siis palun arvestame fakti, et selle filmi valmimisest on möödas 54 aastat ja selle ajaga on palju muutunud. Aga minu arvates oli see endiselt üsna šokeeriv, vahet ei ole, mis aeg on. 

Lugu naisest, kes võtab oma ülemuse kliendi juttu liiga tõsiselt ja varastab 40 000 dollarit (mis sel ajal oli üüratu summa, võrreldes tänasega) ja põgeneb linnast, et kallimaga uut elu alustada. Vihma tõttu peatub ta aga ühes motellis ja kohtub oma ema võimu all oleva Normaniga, kes tundub üks väga meeldiv noor härrasmees olevat.

Ma olin väga kindel, et see film ei kohuta mind grammigi, sest ma teadsin, milline on plot-line ja enam vähem oli mul aimu, millega film lõppeb, kuid üllataval kombel pani see mind päris paljudes kohtades hinge kinni hoidma ja see oli hea. Ma pole üldiselt eriline thrillerite fänn, aga kui asi puudutab kellegi psühholoogilist seisundit, olen hoobilt kaasa haaratud. Ja see film suutis mind suurepäraselt kaasa haarata.

Oma sünguses täitsa nauditav. Võibolla on see ka lihtsalt minu arvamus, aga mustvalge muudab selle veel kordades sügemaks?