Heathers

1988

Winona Ryder, Christian Slater

Kestis 1 tund ja 43 minutit

IMDb info järgi cult classicuks loetav film räägib keskkoolis käivast Veronicast (Winona Ryder), kes üritab meeleheitlikult sisse sulanduda. Ta hängib ringi kooli populaarseimate tüdrukutega, kelleks on 3 Heatherit ja on neile nagu tallalakkuja, neid sisimas vihates, kuni ta kohtub kooli rebeli JD'gan (Christian Slater), kes aitab tal oma viha välja elada. 

Tuletage mulle meelde, et ma igaks juhuks vaataksin edaspidi ka IMDb tutvustused läbi. Sattusin selle filmi otsa tänu Tumblris ringlevatele Winona tsitaatidele sellest filmist ja mulle näis see John Hughesi tüüpi sümpaatse noortekomöödiaga, mille huumor oli õiges kohas. Kui vale mu arvamus võis olla. Selle asemel sattusin ma mingi veidra üle võlli noortefilmi otsa, kus noorukite armastuse asemel mängib suurt rolli hoopis vihkamine ja kriminaalsus. 

Film meeldis mulle isegi, aga ma ei saaks öelda, et see oleks sümpaatne, sest selles filmis oli väga vähesel määral asju, mida saaks sümpaatseteks nimetada. See oli kuidagi nii veider film, et mul nagu polegi midagi erilist öelda peale selle, et ma olen õnnelik, et filmi laul „Teenage Suicide (Don't Do It) fiktsionaalne on, sest see on päris nõme laul.

Caddyshack

1980 

Chevy Chase, Rodney Dangerfield, Bill Murray

Kestis 98 minutit

Danny Noonanil on raskusi mõistmisega, mida ta elult tahab. Ta tahaks minna ülikooli, kuid selle tarvis on vaja raha ja raha teenimiseks töötab ta eksklusiivses golfiklubis Bushwood. Ta peab oma parimaks lootuseks saada Bushwoodi stipendium, kuid selleks peab ta avaldama muljet klubi omanikule, kohtunik Elihu Smailsile. Rahuliku koha aurat tuleb aga rikkuma rikas ärimees Al Czervik, kellel on plaanis klubi ära osta; kohtunikule see loomulikult ei meeldi ja nad lähevad raksu. Nende konflikti segatakse ka Danny ja rahumeelse olekuga, Dannyle aegajalt nõu andev, Ty Webb , kes on juhtumisi üks koha parimaid mängijaid. Väljaspool kogu seda prallet, aga on natuke veidra olemusega Carl Speckler, kes üritab vabaneda golfiväljakut rüüstavast suslikust.

Jõudsin otsusele, et olen pigem vanemate komöödiate usku.. Oh kui kõik komöödiad ometi sellised oleks. Hüsteeriliselt naljakas ja hästi kokku istuvate koomikutega, kellest tuleks kindlasti kõige enam esile tõsta Bill Murray mängitud Carl Speckler, kelle ülesanne oligi kogu filmi vältel sellest suslikust lahti saada, kes kuidagi osutus targemaks, kui Carl ise. Ja see oli lihtsalt ajuvaba, kui naljakas kogu see komejant välja kukkus! Ma olen lihtsalt iseendaga nii rahul, et ma selle otsa sattusin ja selle vaadatud sain, sest ma tunnen, et ma olin nii paljust ilma jäänud, kuni ma selle ära vaatasin. Tõesti, üks geniaalsemaid komöödiaid, mida ma näinud olen!

Moonstruck

1987

Cher, Nicholas Cage, Olympia Dukakis

Kestis 102 minutit

Loretta on naine, kes usub, et kõiges temaga juhtunus on süüdi ebaõnn. Tema esimene abikaasa suri seitsme aasta eest ja naine uskus, et ebaõnn algas sellega, et nende abielu oli algusest peale juhuslik ja ilma suurema etteplaneerimiseta. Nüüd, kui talle uuesti abieluettepanek tehakse, tahab ta, et kõik läheks õigesti. Mees aga, kellega ta abielluda kavatseb, kuid kelle vastu tal armastus puudub, sõidab kohe peale ettepaneku tegemist oma ema juurde, kes on suremas, jättes Lorettale oma venna numbri, et too nende vihavaenule lõpu teeks ja veenaks ta venda, et vend ikkagi pulma tuleks. Lorettale tundub nagu oleks see õige asi mida teha, sest äkki tema ebaõnn lõppeb siis..

Nojah, nagu näha oli ka aegu enne seda, kui Cher iluoppidele läks ja oli suisa nii andekas, et võitis ilusa naeratamise ja ripsmete vahelt vaatamisega Oscari. Okei, ma niisama nokin. Film ei olnud sugugi nii hull. Viis, kuidas Loretta ja Ronny lugu arenes, oli meeldiv, kõik arenevat õiges suunas ja reaalselt. Ma hakkasin tegelikult ka Nicholas Cage'i hetkeks teise pilguga vaatama, sest kogu selle sotsiaalmeedia naljategemisega olen hakanud ma temast kohati mööda vaatama, sest noh jah.. Aga enne kui ta selline hot-headed härrasmees oli, kellena me teda nüüd tunneme, tegi ta tõesti oma tööd hästi. Kuidagi kohatult hästi kokku istuv film. 

"Oh jaa! See vanaema In The Land Of Womanist!" *väike rõõmutants*

When Harry Met Sally..

1989

Meg Ryan, Billy Crystal

96 minutit

Minu hinne: 8/10

Film jookseb ümber igikestva küsimuse, kas mehed ja naised saavad omavahel sõbrad olla, ilma, et seks vahele trügiks. Harry ja Sally sõidavad koos New Yorki ülikooli, peale mida nende teed lahku lähevad. Kumbki ei looda üksteist enam kohata, kuid saatus tahab teisiti, kui nad viis aastat hiljem sama lennuki peale juhtuvad. Peale seda lähevad nad taas laiali, kuni veel viis aastat hiljem kohtuvad nad raamatupoes ja otsustavad siiski sõpradeks saada.

Algus oli väga paljulubavalt humoorikas ja tekitas sellise ootusäreva tunde, et film lõppeb ka täpselt samamoodi, humoorikalt ja mingi nõksuga. No peaaegu. Huumor kadus poole pealt ära, nagu oleks stsenarist äkki ära unustanud, et tegemist on romantilise komöödiaga, mitte keskmise võitu draamaga. Film iseenesest halb ei olnud, aga naljakal kombel tundus, nagu jääks Harry aastatega ainult vanemaks (nii nagu peakski olema) ja Sally aina nooremaks. Näitlejate omavaheline keemia oli muidugi suurepärane ja ma pidin hiljem googeldama, ega nad päriselt tol ajal ei käinud või midagi. 

White Nights

White Nights

1985

Mikhail Baryshnikov, Gregory Hines

136 minutit

Minu hinne: 7/10

Vene baleriin, kes on viimased kaheksa aastat Venemaalt jooksus olnud, satub lennuõnnetuse tagajärjel Venemaa territooriumile. Ta võetakse seal kinni ja viiakse elama mustanahalise ameeriklase juurde, kes on Ameerikast olnud umbes samakaua jooksus. Nad ei saa küll omavahel eriti läbi, kuid neil on ühine soov - soov olla uuesti vaba. 

Kui minu arvamust küsida, siis kõlab see üsna veidralt. Ma pole kunagi balletist eriti vaimustuses olnud. Sel ajal kui kõik minuvanused väikesed tüdrukud tahtsid balleriinideks saada, tahtsin kunstnikuks saada ja kui teised minuvanused tahtsid lauljateks saada, siis mina tahtsin endiselt kunstnikuks saada, aga ballett on mulle alati meeldinud. Ma ei ütle, et ma sellest alati aru saan, aga ma naudin selle vaatamist, sest mu jaoks on see huvitav. Mulle meeldivad üldse tantsufilmid ja vahelduseks oli üllatavalt meeldiv vaadata midagi enamat, kui hip-hoppi ja kahe rivaalitseva tantsija armusuhte arenemist (sest seda siin filmis ei olnud). 

Aga tegelikult, kuigi ma ei anna sellele filmile võibolla nii kõrget hinnet, pani see film mind igatahes balletiti teise pilguga vaatama.

Ghost Busters

Ghost Busters

1984

Bill Murray, Dan Aykroyd

Minu hinne: 5/10

If there's something strange in your neighbourhood.. Who you gonna call?

Kolm teadlast lastakse ülikoolist lahti ning nad otsustavad avada oma kontori vanas tuletõrjedepoos. Nad hakkavad end kutuma Tondipüüdjateks ning võitlema linnas ringlevate poltergeistide, kummituste ja muu ebaloomulikuga, mis inimesi häirib. 

Veidram, kui oleksin oodanud. Ma ei saa öelda, et poleks meeldinud ja asi on tõenäoliselt minus (tüüpiline), aga lõpuks tüütas ära. Ei olnud enam üllatusmomenti ja naerma ka nagu ei ajanud. Kurb.

Good Morning, Vietnam!

Good Morning, Vietnam!

1987

Robin Williams, Forest Whitaker

Minu hinne: 9/10

GOOOOOD MORNING, VIETNAM!

DJ kutsutakse Vietnamisse tegema raadiosaadet. Temast saab kõigi lemmik oma huumori ja muusikavalikuga, kuid ajab närvi seersandid, kes peaksid tema eest vastutavad olema ja jälgima, et ta midagi vastuolulist ei ütleks ja keegi tegelikult teada ei saaks, milline on sõjaline seisukord Vietnamis.

Veensin venda poolteist tundi, et see on hea film ja ma olin juba kolmveerand filmi ära vaadanud ja ta oli mind kuskil tund ja natuke peale naermas kuulnud, kui ta otsustas, et tahab ka vaadata ja me hakkasime otsast peale. See ei muutnud filmi aga üldse ebanaljakamaks, sest mina naersin ikka, aga ju mul on siis vennaga liiga erinev huumorisoon, et tema selle üle naernud oleks. Ma ei tea kas need, kes on seda filmi näinud, teavad, et Robin Williams mõtles kogu oma dialoogi kohapeal välja, nagu wow!? 

Aga ausalt öeldes polnud see film lihtsalt komöödia, mis näitas seda, kui suurepärane koomik Robin Williams oli, vaid seda, milline tume periood tegelikult Vietnami sõda oli. 

Mis teema mul nende sõjakomöödiatega on, ma aru ei saa..

Ferris Bueller's Day Off

Ferris Bueller's Day Off

1986

Matthew Broderick, Jennifer Grey, Alan Ruck

Minu hinne: 9/10

"Life moves pretty fast. If you don't stop and look around once in a while, you could miss it."

Ferris Bueller otsustab võtta koolist vaba päeva, et põrutada oma pruudi ja parima sõbraga Chicagosse, ning teeskleb oma vanemate eest haigust. Vanemad lähevad küll õnge, kuid koolidirektor Ed Rooney usub, et Ferris tegeleb pettusega ning võtab eesmärgiks Ferris paljastada. 

Ma võibolla liialdan, aga see on üks parimaid komöödiaid, mida ma oma elus näinud olen, sest ma vaatan seda mitmendat korda ja ma pidin tõepoolest vaeva nägema, et vaikselt naerda ja mitte oma vanemaid üles äratada. Ma tõesti ei taha spoilida, aga mu lemmikkoht filmist oli siiski Charlie Sheeni cameo politseijaoskonnas. See oli lihtsalt üle kõige. Ja "Twist And Shout" oli ka nagu woah endiselt. Ma ei ole küll biitlite fänn, aga iga natukese aja tagant on nad toredad küll.  

Ja kui te kunagi leiate filmi, milles on paremad 4th-wall-breakid, siis andke mulle ka teada, sest ma isiklikult tahaksin seda näha.

Ja oh, kuidas mulle Jennifer Grey meeldib.. 

Pretty In Pink

Pretty In Pink

1986

Molly Ringwald, Jon Cryer, Andrew McCarthy

Minu hinne: 5/10

Elagu kaheksakümnendate noortekad!

Mitte-nii-populaarne tüdruk Andie satub rikka playboy huviorbiiti, kuid samal ajal tiirleb tema ümber temasse ammu armunud olev lapsepõlvesõber ja nüüd peab ta nende vahel valima.

Suutis mind üllatada. Palju sa viimase aja noortekates ikka mokk töllakil lõpplahendust analüüsima jääd. Mina igatahes eeldasin hoopis midagi muud filmi lõpust, kui John Hughes pakkuda suvatses ja see oli hea. Siiski, mitte piisavalt.. Sest ma lootsin tulihingeliselt, et ta valib teise variandi, aga kuradi Andie.. (Jälle, asi on minus..)

Molly Ringwald häiris esimest korda kõigi nende filmide jooksul, milles ma teda mängimas olen näinud. Ta tegelane oli nii tüütu ja ülbitsev ja miks ta lihtsalt ei võinud leppida heaga, mis tal juba olemas oli ja pidi küünitama millegi "parema" järgi ja siis "murtud südamega" jääma. Ugh. Ei mõista.

Ja kes oleks arvanud, et Jon Cryer noorena nii kena ja nunnu võis olla.. Tema muusikaline etteaste oli filmi kõrgpunkt. Siiski, Sixteen Candles ja Ferris Bueller's Day Off olid etemad.

Dead Poets Society

Dead Poets Society

1989

Robin Williams, Ethan Hawke, Robert Sean Leonard

Minu hinne: 10/10

O captain, my captain! Paistab, et annan välja tänase teise kümne, seda kümmet igati väärivale filmile.

Film räägib inglisekeele õpetajast, kes inspireerib oma õpilasi lugu pidama luulest ja "püüdma päeva". Filmi poster ütleb "He was their inspiration. He made their lives extraordinary." Tegi küll jah. 

Enne kui ma filmiga alustasin, mõtlesin ma juba ette ära, et üle kaheksa vaevalt panen. Olin selle vaatamist niigi nii pikalt edasi lükanud, aga nüüd Ellu sundis mind seda vaatama ja kuna mu Bourne'i Identiteedi vaatamine läks aia taha, siis nii ta läks. 

Algus venis minu jaoks natuke, aga võibolla on asi selles, et ma olen jõudnud kiirete algustega juba harjuma hakata, sest viimasel ajal filmid algavad minu jaoks nagu hop, ja kohe juhtub midagi. Aga see ei häirinud mind isegi, et nad viivitasid. Vähemalt hakkas midagi toimuma.

Aga mõni isehakanud poeet võiks minu ka ükskord ära võluda ja mulle luulet kirjutada, oleks päris kena..