Kolmapäev, 3. juuni 2015

In The House (Dans La Maison)

2012
Fabrice Luchini, Ernst Umhauer, Kristin Scott Thomas, Emmanuelle Seigner
Kestis 1 tund ja 45 minutit
[Film on täielikult prantsuse keeles]

Ma arvasin alati, et eksamieelsed vabad päevad on mul sisustatud õppimisega, kuid selle asemel ärkan ma hommikul võimalikult hilja üles ja hakkan filme vaatama. Antud psühholoogilise thrilleri sugemetega, näidendi ainetel tehtud, film räägib prantsuse keele õpetajast Germainist (Fabrice Luchini), kes saab uue klassi. Igapäevaselt antakse talle kodutöödena mitukümmned esseed, mille lugemisest ta tüdinenud on, sest neil ei ole sisu ja ammugi on autoritel aimu kirjavahemärkidest ja keelereeglitest. Kuni noormees nimega Claude (Ernst Umhauer), hakkab talle esitama natukene iroonilise sisuga kirjandeid oma sõbra perekonnast ja sellest, kuidas ta vaikselt sinna sisse imbub. Õpetajale tunduvad kirjandid alguses veidrad, kuid mida enam ta neid loeb, seda enam hakkab teda huvitama, mis edasi saab. Ta hakkab poissi juhendama, kuidas muuta oma kirjutiste sisu sügavamaks, arendada karaktereid ja kruvida pinget, samal ajal teadmata, kas poisi kirjutised on endiselt reaalsus või hakkavad need vaikselt juba reaalsusest väljuma. 
Üle pika aja leidsin filmi, millest ma tõesti vaimustunud olen. Jumal tänatud, et Elioni NutiTV eksisteerib, sest vastasel juhul ei oleks ma kunagi selle filmi otsa sattunud ja mul on lihtsalt nii hea meel, et sattusin. Iseenesest ei olnud film isegi nii sisukas, kui ma kirjeldada üritasin ja oleks lihtne olnud film ühtlaselt voolavaks jätta ja lihtsalt läbi loo venida, kuid ma olen üdini rõõmus, et filmist tuli hoopis midagi teistsugust kui ma kirjeldust lugedes eeldasin. Häiriv ja sensuaalne, kuid mitte üleliia, et tobedaks muutuda. Autor on hästi ära tabanud, kuhu maale tuleks pinget üleval hoida, et film ei muutuks ükskülgseks ja igavaks. Parim loo juures oli muidugi see, et ma ei osanud kordagi ära oletada, mis järgmisena juhtub või milline keerdkäik nüüd lahti rullub. Pigem arg, kuid hirmutav muusika õigetes kohtades ja varjude mäng ning muud polnudki tarvis, et luua kõhe õhkkond, mis rõhutas hästi poisi kirjandite sisulist arengut, ja hoida film põnev lõpuni välja. Mulle meeldis ka kirjandite ette lugemiseks leitud moodus, kus segunes poisi enda pealelugemine stseenidega nii päris kui ka oletatavast reaalsusest. Oh jah..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar