film: Legend

2015

Tom Hardy, Emily Browning, Taron Egerton

Film kestis 2 tundi ja 12 minutit

On kaks asja, mis kellelegi enam üllatusena ei peaks tulema - mulle ei meeldi õudukad ja mulle meeldib kriminaalsus.

Kuuekümnendad aastad. Ühes Londoni osas on pead tõstnud identsetest kaksikutest gangsterid Ronald ja Reginald Kray (mõlema osas Tom Hardy), kes tahavad enda võimule allutada kogu Londoni. Nad on küll välimuselt täiesti identsed, kuid täiesti erinevad - Ronnie on vägivaldne ja problemaatiline, Reggie veidi rahulikum ja ajendatud armastusest ning koos tahavad nad juhtida pereäri, mida pidevalt pingestab Ronnie ebastabiilsus.

Vägivaldne, kuid sisult mitte millegi erilisega silmapaistev film, mille ainsaks eriliseks tegevaks faktoriks oli Tom Hardy. Ma ilmselt poleks seda filmi niipea vaatama hakanud, kui see mulle juhuslikult meelde poleks tulnud, Tom Hardy poleks peaosas olnud, ja mul poleks vaatamiseks seltsilist olnud. Paraku oli tõesti nii, et film tekitas tüdimust mitte ühel, vaid suisa mitmel põhjusel ja oli lisaks veel pikk ja ebamugav.

Minu jaoks puudus filmil see püsiv joon, üks lugu, mis kuhugi välja viiks. Kaootiliselt kokku pakitud, liiga kiiresti vahelduv. Õigemini ma parandan end, filmil oli püsiv joon ja selleks olid kaksikud, kuid filmil puudus ümbritsev ja kuhugi väljaviiv lugu, sest ainus mida kogu filmi jooksul näha sai, olid kaksikud ise. Tutvustamata jäid nende konkurendid, sõbrad, vanemad, isegi Reggie love-interesti oli tutvustatud vaid minimaalselt - kust ta tuli ja kuhu läks. Kahe tunni sisse oleks mahtunud nagu ainult üks viiv kaksikute elust, ei midagi muud. Praktiliselt oli film nagu veider perepilt, millelt saad sa teada nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku.

Ilmselt said nad ise ka aru, et gangster-filmina on linateos puudulik ja üritasid seda korvata huumoriga, mis õnneks oli õigesti ajastatud ja polnud üleliia kohatu, andis filmile isegi natuke juurde.

Ma üldiselt ei salli filmide juures läbivaid jutustusi, kui need pole just Morgan Freemani poolt sisse loetud ja minu kahjuks algas film kohe Emily Browningu jutustamisega "tema armast Reggiest", kes siiski ei osutunud nii armsaks midagi. Ma oleksin võinud selle jutustuse üle elada, kui jutustajaks poleks olnud Emily Browning, sest minule hakkab tema kuulamine kõrvale ja  ma ei suuda tulla ühegi näitleja peale, kes oleks nii tuim kui tema on. (Jaa, ma tean küll, et väidetakse nagu Kristen Stewart oleks kõige tuimem näitleja üldse, aga ausalt, ta ei ole) Kena näolapp küll, aga väga halvasti valitud rollitäide.

Seeeest säras Tom Hardy kõigi ülejäänud tegelaste eest ka, mängides nii Ronnie kui Reggie Krayd. See oli lausa hämmastav, kuidas ta suutis mängida nii totaalseid erinevaid isiksusi ja seda veel usutavalt. Film on ka ilmselt nime saanud pigem Hardy näitlejatöö, kui filmi sisu järgi.

raamat: Lars Kepler "Stalker"

Päris ausalt olen ma see inimene, kes suudab igas vestluses teha juttu mõnest mõrvarist, mõrvast või juurdlusest, mille kohta ma olen lugenud raamatust või näinud "Kurjuse kannul" episoodist. Enamasti on see tänu mu suurele sümpaatiale Skandinaavia noiri, ning Lars Kepleri (pseudonüüm), kes minus selle sümpaatia tekitas, vastu.. Samuti, armastus "Kurjuse kannul" vastu.

 

"Stalker" jätkub aasta pärast seda, kus "Uneliivamees" lõppes. Joona Linna on kadunud ning kõik eeldavad, et ta on surnud, sest viimane juhtnöör tema kohta pärineb kodutult, kes nägi teda ennast uputamas. Joona kohale on asunud uurija Margot Silverman, kelle õlule on jäänud veider juhtum - YouTube'i pannakse üles video, kus mõni naine tegeleb täiesti igapäevaste asjadega ning natuke aega pärast video ülespanemist mõrvatakse too sama naine jõhkralt. Teise ohvri mehe mälestuste lahti harutamiseks palgatakse taas hüpnotisöör Erik Maria Bark kuni ootamatult avastatakse seos kõigi mõrvatute ning hüpnotisööri vahel.

 

Mind endiselt hämmastab, kui põnevalt on siiani olnud kõik Joona Linna sarja raamatud üles ehitatud. Kuigi ma pean nentima, et "Stalker" ei kuulu just mu lemmikute hulka, sest see polnud minu arust pooltki nii jõhker, kui mulle meeldinud oleks, siis püsis üldine põnevus vahelduvalt lõpuni välja. Kui aus olla, siis oli lugu ka natuke nõrgem kui "Hüpnotisööris" või "Uneliivamehes", sest olid omad haripunktid ja üldmulje raamatust jäi pigem põnev, kuid ma ei saa öelda, et ma oleks lugemist nautinud pooltki nii palju, kui ma nautisin näiteks "Uneliivameest". Natuke kulunud tunne tekkis, kuigi ma ei leia, et "Stalker" oleks eelnevate raamatutega üleliia sarnane olnud.

 

Üks asi, mis siiski enamasti kõigi krimiromaanide juures kipub häirima, on (ootamatu) armastusloo sisse toomine. Mind näiteks lihtsalt häirib, kui uurimine, mõrvad jms käib vaheldumisi kellegi armatsemise või armastamisega, sest see kipub üldist kriitilist ja põnevat atmosfääri ära rikkuma. Ei muserda see ääri-veeri isiklike suhete mainimine, kuid tõesti ei meeldi, kui mitu peatükki on pühendatud tervenisti kellegi armuloole.

Kaanepildist rääkides, siis ilmselt oli see kõikide Joona Linna sarja raamatute peale mu kõige vähem lemmikum, sest see näeb natuke välja, nagu oleks selle kokku pannud 12-aastane laps mängukoopas, kuigi tuleb nentida, et teose sisu annab see küll päris kenasti edasi.

film: Trumbo

2015

Bryan Cranston, Helen Mirren, Louis C.K.

Film kestis 2 tundi ja 4 minutit

II maailmasõja järgne Hollywood. Dalton Trumbo (Bryan Cranston) on üks Hollywoody nõutumaid ja rahastatumaid stsenariste, kuid ta on poliitilise vaatena võtnud omaks kommunismi, mis tehniliselt ei ole karistatav, kuid kõrgematele võimudele on see pinnuks silmas. Enne kui ta arugi saab, süüdistatakse teda riigivastases vandenõus ning ta mõistetakse süüdi riigireetmises, millega kaasneb vanglakaristus ja "musta nimekirja" sattumine, mis tema jaoks tähendab oma nime alt avaldamise keeldu ja karistust kõigile, kes temaga koostööd teevad. Kuid Trumbo ei kavatse sellega leppida ja mõtleb välja kavala skeemi, mis laseb tal avaldada stsenaariume ning teistel loorberitel puhata. 

Kui ma peaksin seda filmi millegagi võrdlema, kõrvutaks ma selle lapsepõlves mängitud mänguga, mille eesmärgiks oli mitte puudutada põrandal voolavat laavat. Filmi alguses oli see mäng kiire, toimus pidev hüplemine ja lõpu poole, kui esemed ruumis olid muutunud harvemaks, hakkasid sammud pikemat aega ja paremat tasakaalu nõudma. Siiski, tegemist oli tegelikult väga sügavmõttelise biograafilise draamaga, mis ei puudutanud ainult Trumbot kui kirjanikku, vaid ka Hollywoodi kui osa poliitilisest süsteemist - linateos ei keskendunud ainult Trumbo saladusele, mis lubas tal aktiivset kirjatööd jätkata, vaid näitas mingil määral seda tumedamat tahku Hollywoodist, mida sageli ei näidata, millele ei rõhuta. 

Mulle siiski näis, et film oli pisut liiga komejandine. Üheks linateose põhiteemaks võib kindlasti lugeda (sõna)vabaduse ja selle piiramise, kuid mul ei õnnestunud seda osa filmist tõsiselt just eriti sageli võtta, sest ühel hetkel virutati sulle näkku, millist ebaõiglust võib esineda nii kaunina kujutatavas süsteemis, kui sinu vaade ei ühti kellegi teise omaga, kuid järgmisel hetkel kujutatakse ajastut jällegi nagu veidrat ja kurblikku karikatuuri, mille keskmes on negatiivsusest ja egoismist õhkuv mees, et mitte öelda sitapea.

Muidugi, mul pole mingit tahtmist eitada, et Bryan Cranston Trumbona poleks oma rollis hea olnud. Ta oli valmis kõigega maksma, et tõestada oma väärtust ja võidelda selle eest, et ta ei peaks enam oma kirjatööd varjama ning seejuures paistis tema enesekesksus lausa imetlust vääriv. Ka igast tema repliigist õhkus seda, et ta teab täpselt kui hea kirjanik ta on, kuid mulle jäi selgusetuks, kas ülejäänud dialoogi juures võis olla puuduseks mitte nii hiilgav edastus või oli lihtsalt teadlikult natuke tagasi hoitud, et Cranston eriti särada saaks.

film: The Program

2015
Ben Foster, Chris O'Dowd, Lee Pace
Film kestis 1 tund ja 43 minutit

Ma pole küll suuremasi spordifänn ja sporti vaatamas või tegemas võib mind näha vaid siis, kui täiskuu taevas on, kuid mul on veider soft-spot spordifilmide osas. Ei ole erandiks ka "The Program". Lance Armstrong - nagu postergi ütleb - tšempion ja kangelane, jäädvustas end spordiajalukku, esmalt positiivselt, kuni ühel hetkel sai see unenägu otsa.

Kui Lance Armstrong (Ben Foster) 1993 aastal areenile tõusis, ennustas spordireporter David Walsh (Chris O'Dowd) talle hiilgavat tulevikku.. Seda hetkeni, kuni Lance'i tabas vähk. Üllatuslikult naases sportlane aga 1999 aastal ning võitis oma esimese Tour de France'i. Mitte keegi ei kahelnud temas, välja arvata David Walsh, kes trotsides kõike, võttis oma hingemissiooniks paljastada pettus, see salapärane programm, millega Lance Armstrong tegeles. 

Film on tempokas draama ning põhilugu keerlebki ümber geniaalse programmi, mille Lance, tema tolleaegne arst ja tiim olid välja arendanud, et petta ära kõik dopinguproovid. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui läbimõeldult oli välja arendatud tiimisisene dopinguvõtmine ja kui kaua nad suutsid seda edasi ajada ilma, et selle kohta midagi täpsemat peale kuulujuttude selguks. Minu pettumuseks jõuti tegeliku paljastamise protsessini millalgi filmi teises pooles ning kuidagi järsku ja lühidalt. Muidugi oli teada, et Lance jääb vahele, kuid mina oleks seda vahelejäämise protsessi natuke süvenenumalt näha tahtnud, seda valet teame me kõik niikuinii. 

Tegemist oli siiski korraliku ja vaadatava biograafilise draamaga, mida ilmestas hea näitlejatöö Ben Fosterilt ja Chris O'Dowdilt. Ben Foster tõesti oli nagu antikangelane põnevusfilmis - Lance Armstrong oli algusest peale üsna ebameeldiv egomaniakk, kes ei hoolinud vahenditest. Ta lihtsalt tahtis olla parim, olla võitja. Chris O'Dowd oli küll järjepidev ajakirjanik, kuid tema osa tundus olevat absurdselt väike. Samuti oli ta väga.. harjumatu. Ma olen viimasel ajal nii palju "IT-crowdi" vaadanud, et ma ei suutnud esimestel minutitel naermisest hoiduda, kuid siis ma sain aru, et ta ei teegi seekord nalja. Kurb on lihtsalt see, et ainult vaadatavusest ei piisa, sest film oleks vajanud juurde ka teatavat wow-efekti. Ma tean, et ma soovitan seda filmi näiteks oma vanaemale, sest ta on spordivaataja ja talle meeldivad sellised filmid, kuid ma tean, et ma ei räägi talle seda enam ülejärgmisel nädalal, sest selle filmi juures ei ole midagi sellist, millest rääkida ja ma lihtsalt unustan ära, et ma seda vaatasin. Selle koha pealt oli kahjuks tegemist suhteliselt eripäratu filmiga. See oli lihtsalt üks lugu.

film: Inferno

2016
Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster
Film kestis 2 tundi ja 1 minut

Kui sul on iga päev kella seitsmest hommikul õhtuni välja tegevustega täidetud, on üsna raske mahutada oma ajakavasse kinnominekut, kuid õnneks õnnestus mul üks õhtu veeta just kinos. Kui aus olla, käisin ma "Infernot" vaatamas üle nädala aja tagasi ja suisa esilinastusel, kuid mul ei olnud mahti (loe: samuti selget arvamust), et midagi kirja panna.

Dan Browni romaanisarja neljanda osa põhjal vändatud linateos algab sellega, et Robert Langdon (Tom Hanks) ärkab üles Itaalia haiglas, mis on kaugel kohast, mida ta viimasena mäletab. Peale selle kummitavad teda veidrad justkui mälestused katkust ja surmast, mis ei lase tal korralikult mõelda. Asi kisub veel veidramaks, kui ta avastab oma mantlitaskust ohtlike ainete säilitamiseks mõeldud anuma, mille seest leiab ta kõrgtehnoloogilise vidina, millest omakorda leiab ta Põrgu kaardi, mis on alternatiivne versioon Botticelli "Põrgu kaardist". Peale selle ajavad teda taga üks salajane organisatsioon ja kogu riigi politsei ning tal endal on lihtsalt üks suur mäluauk.

Kõik, kes mind teavad, teavad, kui väga mulle meeldivad müsteeriumid ja Tom Hanks. Kahjuks ei saa ma öelda, et "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" kuuluvad just mu lemmikfilmide hulka, mitte et neil midagi otseselt viga oleks. Ka Inferno on sama masti, mis sellele eelnenud filmid -  ka selles filmis on esindatud kõva müsteerium, mida doktor Langdon ja tema veetlev abiline lahendama asuvad, kuid tahestahtmata oli lahendamise pool pingeliselt.. nõrk. Liiga palju actionit, liiga vähe olulist sisu. Film on kiiresti arenev, kuid isegi mina, kes ma olen lugenud Dan Browni "Infernost" ära ainult tublid kolmkümmend lehekülge, võin öelda, et põnevus oleks justkui välja imetud.

Kõige enam meeldiski mulle tegelikult filmi algus, eriti need esteetiliselt rõvedad nägemused, mida Langdon nägi, sest minu arust andsid just need filmile sellise mõnusalt põneva ja õudse varjundi, andsid aimu filmi üldisest sisust. Üks asi, mida ma aga üldse ei seedinud, oli see, et "Infernos" oli väga vähe ajaloolist tausta, ainult nipet-näpet siin ja seal, kuid mitte midagi tõeliselt huvitavat, nagu ma "Da Vinci koodist" näiteks mäletan.

Tõeline küsimus on aga see, et kui palju raamatuid ja filme suudavad nad sarnase süžeega samast doktorist veel toota. Kisub juba natuke ühekülgseks, seda enam, kui kõik järgmised peaksid sarnaselt "Infernole" kiirustatud actionfilmid ilma "Da Vinci koodi" fenomenita olema.

raamat: Juan Gabriel Vasquez "Asjade kukkumise hääl"

Minu senine kokkupuude Lõuna-Ameerika kirjandusega on olnud väga.. põgus. Mäletan kunagi "Sada aastat üksildust" kaasa haaramisega raamatukogust, kuid selle lugemiseni ma ei jõudnudki. Võtsin siis uuesti kätte ühe Colombia kirjaniku ja tema 2011, aastal auhindu noppinud romaani. 

Raamatu sisu keerles ümber noore õpetaja Antonio, kes avastab end ootamatult situatsioonist, kus ta on saanud kuuli kerre ning tema kõrval lamab surnult tuttav, kellega ta piljardit mängis. Pärast seda möödub mitu aastat, Antonio kaotab kontrolli oma elu üle ning teda painavad küsimused mõrvatud tuttavast, millele keegi vastata ei oska, kuni ühel hetkel ilmub tema ellu inimene, kes teab asju tema tuttava minevikust. Paralleelselt Antonio hingeelule, annab raamat ka ülevaate kaheksakümnendate ja üheksakümnendate ebaturvalisest elust Colombiast ja Pablo Escobari järgsest maailmast.

Kui aus olla, oli tegemist küll sisult huvitava, kuid minu jaoks stiililt liialt kuiva raamatuga, mis kurnas lugemisel rohkem, kui pakkus lõõgastust. Kuigi Antonio hingeelu oli igati meelikõitev ning tema kurvameelse varjundiga mõtted ka üsna huvitavad, nagu ka Colombia ajalooline taust, jäi raamat, eelkõige "esiplaanil" toimuva pärast, minu jaoks puudulikuks. 

Raamatu algus oli iseeneses hea. Nimelt algas raamat Pablo Escobari loomaaiast põgenenud jõehobuga ning Antonio meenutustega, kuidas ta kohtas oma piljardikaaslasest võõrast ning väikese sissejuhatusega sellesse, millest raamatus juttu hakkab tulema. Võiks öelda, et algus oli raamatu tugevaim külg, sest naelutas lugema ning tekitas tungiva vajaduse teada saada, mis edasi juhtub. Kahjuks kadus see ekstaas umbes kolmekümnendal-neljakümnendal lehel (raamat ise oli veidi üle 200 lehekülje pikk), kus alguses huvitavana tundunud stiil ja lugu muutusid kuivaks, võiks isegi öelda, et üksluiseks ning muutsid lugemise pingutuseks ja lihtsalt sooviks looga kiiresti ühele poole saada. 

Omamoodi veider on aga see, et ma tunnen teatavat kergendust, et selle raamatu läbi lugesin, kuid ma ei oska täpselt anda seletust tunnetele, mis mind valdavad. Tundub, nagu oleksin omandanud midagi uut ja suhteliselt ebavajalikku, millele ma kasutust ei oska anda, Eks ta ole, üsna raske on igapäevasesse vestlusesse sisse sobitada lühikokkuvõtet Pablo Escobari eluloost ja Colombias tegutsevatest maailmaparandaja-klubidest.

raamat: Gillian Flynn "Paha paik"

Mulle näis, et minu viimasel ajal vägagi intensiivselt üles kerkinud soov pidevalt mõrvamüsteeriume ja krimiromaane lugeda, vajab ajutiseks rahulduseks just täpselt midagi sellist, nagu "Paha paik". Küsimus on selles, kas see vajadus sai rahuldatud?

"Paha paik" räägib kolmekümnendates eluaastates Libby Dayst, kelle minevikku varjutab kole mõrvamüsteerium. Nimelt mõrvati 24 aastat tagasi tema ema ja õed, tema oli ainus ellujääja ja tema vend, Ben Day, mõisteti süüdi. Nüüd on Libby elanud kogu oma elu püüdes unustada, mis tol ööl juhtus, kuni temaga võtab ühendust üks veider klubi, mis on oma missiooniks võtnud mõrv tegelikult lahendada, sest kõik peale Libby paistavad teadvat, et Ben on tegelikult süütu. Libby kistakse tagasi öösse, mida ta nii kiivalt vältida on püüdnud ning ühel hetkel saab ta isegi aru, et kõik ei pruukinud juhtuda nii, nagu ta endale sisendanud oli. 

Kui ma ütleks, et "jap, päris hea oli", siis ma natuke nagu valetaksin endale. Noh jah, raamatul polnud vigagi, selles mõttes, et oli mõrv, oli lahendus ja lahenduseni jõuti isegi huvitavalt, aga lõpp oli nii mage ja jäi lihtsalt õhku rippuma, et juba lihtsalt selle kohutavalt igava lõpu pärast ei soovitaks ma seda eriti. Mulle tundus, et kogu loo idee oli tõestada Beni süütust ning kui lõpuks teada sai, mis tegelikult tol ööl juhtus, oleks olnud vajalik mingi seletus, mis Benist edasi sai, kuid seda ei tulnud. Selle asemel lõppes raamat Beni sisemonoloogiga lootusest uuele elule ja arutlusest selle üle, kas nüüd kord tuleb tema kord vabadust nautida, kuid ei midagi kindlat, ja kuidas Libby autos istus. Ma olen paadunud uskuja, et pole olemas halbu raamatuid, on halvasti kirjutatud raamatud. Selles olen ma veendunud, et Gillian Flynn pole sugugi halb kirjutaja, kuid lõpp oli küll nõrgasti kirjutatud.

Raamatus vaheldusid omavahel tänapäev läbi Libby vaatenurga ning minevik läbi tema ema Patty ja Beni vaatenurkade. Mulle meeldis minevikku rohkem lugeda, sest Patty depressioonist ja armastusest oma laste vastu läbi imbunud teksti oli kohe hea lugeda, kuigi see ei andnud pooltki nii palju informatsiooni, kui Beni ja Libby vaatenurgad. Ka Beni vihane mõttelend oma perekonna ja armastatu teemadel oli huvitav. Ka suurima osa mõrva lahendusest saime me teada Beni mineviku vaatenurkade kaudu, kuna tema oli tegelikult mõrvaga kõige lähemalt seotud. See-eest Libby tekst oli tüütu ning enamasti olid tema motiivid ajendatud rahast ja enese heaolust, vahendeid valimata. Seejuures käitus ta isegi 24 aasta järel nagu ta oleks ikka veel ainus kannataja ning üritas sellest igal võimalusel kasu lõigata. 

Võibolla peaks ma isiklikust eelistusest jääma ikkagi truuks skandinaavia krimikirjandusele, sest ameeriklaste poolt kirjutatud krimiromaanid pole mulle siiani suutnud jätta ühtki sügavamat jälge, mis kohe kutsuks tagasi või uuesti lugema. Ka selles romaanis tuleb see esile, sest palju sõnu, palju mõttetööd, keerukas lahendita mõrv, kuid mõrvaril pole otseseid keerukamaid motiive, mis tõmbaks tumedat varju millegi suurema peale kui isiklikud motiivid ning juhuslikkus. Minu jaoks oli vähe ka kriitilisust. Vaieldav, kuid ma ei nimetaks farmikultuuri massilist väljasuremist, farmerite lõhkilaenamist ja võlgu, millega Libby perekond silmitsi seisis, just eriti kriitiliseks torkeks ühiskonna suunal, vähemalt mitte tänasel päeval.