Anna and The King

1999

Jodie Foster, Yun Fat Show, Tom Felton

148 minutit

Minu hinne: 5/10 

Anna kutsutakse koduõpetajaks Siami keisri lastele ja armukestele. Pikapeale tekib neil vastastikune kiindumine, mille lõpuks nad saavad aru, et vist armastavad üksteist. 

Kui sa sõidad bussiga Tšehhist Poola ja sul on vaja midagi, mis hästi aega kulutaks, siis see on täpselt õige film. Mõnel teisel juhul vist ei vaataks. 

Kogu see Siami kultuur ja värk on muidugi äärmiselt tore ja võluv, aga film ise oli kuidagi ebausutav, väär ja veider. Noor ja brünett Tom Felton oli muidugi väga nunnu ja ma määrasin tema järgi umbkaudselt täpse filmiaasta ära (plaksutab iseendale). Aga see on ka kõik.

Australia

2008
Hugh Jackman, Nicole Kidman
165 minutit

Minu hinne: 6/10

Teise maailmasõja eelne aeg, Austraalia. Mrs. Ashley reisib Inglismaalt Austraaliasse, et saada aimu oma mehe tegemistest. Kuigi ta mees pidi talle järgi tulema, ootab teda sadamas hoopiski keegi metslane Drover, kes peab ta sõidutama Faraway Downsi, tema abikaasa farmi. Kohale jõudes leiab ta aga oma mehe surivoodilt viimaseid hingetõmbeid tegemast. 

Koletu pikk ja kohati liiga igav ja veniv. Ma pole kindel, kas ta iluski oli, sest võibolla mulle vaid tundus, aga oli päris selgelt näha, et ratsutamine ja muu on filmitud tollel rohelisel ekraanil ja üritatud võimalikult tõepäraselt inimeste ette tuua. 

Austraalia teine enimteeninud film läbi aegade.. Eks ta ole.

Shall We Dance?

2004

Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Saradon

106 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus mees otsib oma rutiinsele elule vaheldust, kuid ei julge seda tunnistada. Igal õhtul metrooga koju sõites ja tantsusaali aknal üht kaunist naist nähes, otsustab ta end kirja panna peotantsu kursustele. 

Ma olen nii kergesti äraostetav, tegelikult ka. Ugh... :D Tants ja natuke ilusaid ja meeldivad inimesi on täiesti piisav ja ma olen äraütlemata kuri selle pärast.

Ma kartsin, et raudselt John (Gere) ja Penelope (Lopez) armuvad ära või midagi, sest see oleks nii tüüpiline olnud. Kogu see mina olen vana ja tema on noor ja ilus ning toob mulle vaheldust, noh teate küll värk. Aga noh..  

Ja ma jõudsin järeldusele, et Richard Gere on mu absoluutne (hetkel) lemmik romantiline-leading man, sest ta on alati nii võluv ja härrasmehelik, Mulle nii meeldivad sellised mehed!  Ja mulle meeldib Jennifer Lopez, aga ainult siis, kui ta mitte ameerikalik aktsent ja olemus igapidi läbi kõlab.

Ja seal lõpus oli see jube ilus Peter Gabrieli laul, aah.. 

Anchorman: The Legend Of Ron Burgundy

2004

Will Ferrell, Paul Rudd, Steve Carell

94 minutit

Minu hinne: 7/10

Seitsmekümnendad. Kõik uudisteankrud on eranditult mehed, kes naudivad tähelepanu, eesotsas Ron Burgundyga - kõige hinnatuima ja populaarsema uudisteankruga San Diegos. Kuid kõik muutub, kui tema telekanalisse saabub tööle võluv naisterahvas, kelle suurimaks unistuseks on samuti uudisteankruks saada.

Vennad käisid mulle seni peale, kuni ma järgi andsin ja nõus seda vaatama olin, olles lõpuks ainuke, kes filmile üldse mingit tähelepanu pööras.

Naljakalt absurdne. Kutsus kohati esile natuke hüsteerilist naeru üles, sest ei saanudki kindel olla, kas naerad filmi üle, või selle üle kui absurdsed on Will Ferreli vuntsid. Kui nüüd midagi eriti naljakat välja tuua, siis Brick. Andke andeks, aga mulle tõesti meeldib idiootide üle naerda ja ma ei saa sinna midagi parata. 

Magic Mike

2012

Channing Tatum, Alex Pettyfer, Matthew McConaughey

110 minutit

Minu hinne: 5/10

Tuleviku suhtes suurte lootustega Mike töötas päeval ehitusel ja öösel oli strippar, soovides saada kokku raha, mida ta vajas, et teha algust just sellise äriga, nagu ta soovis. Ühel õhtul aga järgneb ta noor töökaaslane ehituselt talle klubisse ja satub lavale, kus temast saab suur hitt. 

Ellu soovitas ja ma mõtlesin, et millest ma ikka ilma jään, kui ära vaatan. Ajast jäin ilma. Lõpuks, see hõõrumine kõrval mängimas, hakkasin ma koerapoegi maalima. Ei käi eriti omavahel kokku, aga mul tõesti polnud tahtmist oma täit tähelepanu sellele filmile ohverdada ja ma ei pidanudki tegelikult, sest sisu on ilma selletagi selge ja muud seal peale selle.. väänlemise ja draama suurt ei olnudki. 

Liigitasin tantsufilmi alla, sest nad ju ometigi tantsisid.. Või mida?

Take This Waltz

2011

Michelle Williams, Seth Rogan, Luke Kirby

116 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus naine kohtab tööreisilt naastes lennuki peal juhuslikult ääretult meeldivat tundmatut, kellega neil kiiresti klapp tekib. Naise õnneks (või siis õnnetuseks) selgub, et mees on tema naaber ja elab vastasmajas. Mida aeg aga edasi, seda enam hakkab naine kiinduma oma naabrisse ja jõuab lõpuks selgusele, et on temasse armunud. 

Esimene film, kus Seth Rogan mind oksendamiseni närvi ei ajanud. Jess! 

Film ise oli ilus. Kuidagi lihtne samal ajal, aga seejuures jäädes väga reaalseks, sest selliseid asju ju ometigi juhtub igapäevaselt ja päris sagedasti. Näitas ka valikute tagajärgi, et vahel ei olegi õigena tunduvad valikud nii väga õiged ja isegi kui öeldakse, et kuulata tuleb südame häält, ei pruugi see alati just kõige targem tegu olla, sest mõnikord on kahetsus hullem, kui südamevalu. 

Rebel Without a Cause

1955

James Dean, Natalie Wood, Sal Mineo

111 minutit

Minu hinne: 8/10

Ultimate teenager movie? Maybe..

Jim Stark kolib vanematega uute linna, kuna oli eelmises linnas pahandustesse sattunud. Ta loodab sisimas, et sel korral läheb kõik paremini ja tal õnnestub sõpru leida, aga sõprade asemel leiab ta hoopis oma mässumeelsuse tõttu vaenlased, kellega ta juba esimesel päeval peab noavõitlust ja kihutab iseeenda tõestamiseks kaljuserval.

Meeldiv. Räägib igikestvast teemast - noorte mässumeelsusest ja mitte sissesulandumisest, millega ka filmi peategelasel probleeme on. Film ometigi tehti ju eesmärgiga näidata noorte iseloomu ja üle viiekümne aasta on möödas, kuid ma kasutasin ka sõna igikestev, väljendamaks seda, et filmi sisu on endiselt aktuaalne ja näitab ängistunud noori just sellises valguses, nagu nad on. Peategelane tundub küll igati macho, kuid temagi sees on hirmunud poisike. (Tõsiselt ka või? Kas ma just kasutasin sellist lauset?)

Ja kasutades nüüd teiste inimeste sõnu, siis James Dean oli see, kes tõi maailmani tüüpilise teismelise stereotüübi. Oma valge särgi, siniste teksade ja kurbliku pilguga oli just tema see, kellest võetakse tänapäevalgi šnitti teismeliste kujutamisel ja nüüd olen ma lihtsalt tõsiselt kurb, et ta nii noorelt suri..