Take This Waltz

2011

Michelle Williams, Seth Rogan, Luke Kirby

116 minutit

Minu hinne: 8/10

Õnnelikus abielus naine kohtab tööreisilt naastes lennuki peal juhuslikult ääretult meeldivat tundmatut, kellega neil kiiresti klapp tekib. Naise õnneks (või siis õnnetuseks) selgub, et mees on tema naaber ja elab vastasmajas. Mida aeg aga edasi, seda enam hakkab naine kiinduma oma naabrisse ja jõuab lõpuks selgusele, et on temasse armunud. 

Esimene film, kus Seth Rogan mind oksendamiseni närvi ei ajanud. Jess! 

Film ise oli ilus. Kuidagi lihtne samal ajal, aga seejuures jäädes väga reaalseks, sest selliseid asju ju ometigi juhtub igapäevaselt ja päris sagedasti. Näitas ka valikute tagajärgi, et vahel ei olegi õigena tunduvad valikud nii väga õiged ja isegi kui öeldakse, et kuulata tuleb südame häält, ei pruugi see alati just kõige targem tegu olla, sest mõnikord on kahetsus hullem, kui südamevalu. 

Rebel Without a Cause

1955

James Dean, Natalie Wood, Sal Mineo

111 minutit

Minu hinne: 8/10

Ultimate teenager movie? Maybe..

Jim Stark kolib vanematega uute linna, kuna oli eelmises linnas pahandustesse sattunud. Ta loodab sisimas, et sel korral läheb kõik paremini ja tal õnnestub sõpru leida, aga sõprade asemel leiab ta hoopis oma mässumeelsuse tõttu vaenlased, kellega ta juba esimesel päeval peab noavõitlust ja kihutab iseeenda tõestamiseks kaljuserval.

Meeldiv. Räägib igikestvast teemast - noorte mässumeelsusest ja mitte sissesulandumisest, millega ka filmi peategelasel probleeme on. Film ometigi tehti ju eesmärgiga näidata noorte iseloomu ja üle viiekümne aasta on möödas, kuid ma kasutasin ka sõna igikestev, väljendamaks seda, et filmi sisu on endiselt aktuaalne ja näitab ängistunud noori just sellises valguses, nagu nad on. Peategelane tundub küll igati macho, kuid temagi sees on hirmunud poisike. (Tõsiselt ka või? Kas ma just kasutasin sellist lauset?)

Ja kasutades nüüd teiste inimeste sõnu, siis James Dean oli see, kes tõi maailmani tüüpilise teismelise stereotüübi. Oma valge särgi, siniste teksade ja kurbliku pilguga oli just tema see, kellest võetakse tänapäevalgi šnitti teismeliste kujutamisel ja nüüd olen ma lihtsalt tõsiselt kurb, et ta nii noorelt suri.. 

Jane Eyre

2011

Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Judy Dench

120 minutit

Minu hinne: 10/10

Charlotte Brönte romaani ainetel. Jane on noor neiu, keda ei ole elus saatnud just edu. Ta vanemad surid noorelt ning ta jäi oma onu ja tädi hoolde. Peale onu surma ütles ta tädi temast lahti ja ta sattust tütarlastekooli, kus elu ei olnud just kiita. Sellegi poolest ei andnud Jane alla ja jätkas edasi rühkimist. Täisealiseks saades saab temast õpetajanna prantsuse tüdrukule. Ta sõbruneb majaperemehe, jaheda ja karmikäelise mr. Rochesteriga ning neil tekivad tunded. Mr. Rochester kosib Jane'i, kuid kõik ei lähe sugugi nii nagu loota võiks.

Võibolla olen ma liiga liigutatud faktist, mis ajastust film räägib ja võibolla on asi selles, et ma olin vist 10 või 11, kui esimest korda Jane Eyre'i kätte võtsin ja see on sellest ajast saati mu lemmik olnud, kuid see film oli i m e l i n e. Aga tõsiselt ka, nii ilus ja nii sarnane ning kõik oluline oli olemas ja mõned kohad, mis mulle meenusid ja mida ei olnud, olid möödavaadatavad, sest kõik ei peagi kahe tunni sisse ära mahtuma. 

Michael Fassbender on suurepärane ja keegi teine Judy Denchi asemel poleks sobinudki mrs. Fairfaxiks ja mulle tundub, et see on suisa fakt. 

Üle mõistuse nauditav tõesti.

Django Unchained

2012

Jamie Foxx, Christopher Waltz, Leonardo DiCaprio

165 minutit

Minu hinne: 9/10

Django on tumedanahaline orjaks müüdud mees, kes tänu endisest hambaarstist pearahakütile, dr. King Schultzile, saab vabaks ning asub päästma oma abikaasat Mississippi istanduseomaniku käest. 

Eile öösel tekkis järsku ilge tahtmine vaadata midagi, kus oleks pulli ja pauku ehk enesele teadvustamata otsisin ma midagi, millel oleks juures Quentin Tarantino. Eks ta natuke kehv film oma pikkuse pärast oli, mida pool tundi enne südaööd vaatama hakata, aga hea oli see, et filmis ei olnud vähemalt hetki, kus oleks magama tahtnud jääda.

Iseenesest omamoodi väga hea film. "Vesterni" koha pealt jäi natuke puudu, samas aga korvas huumor ja suisa imeline näitlejatöö selle täielikult. Film vist ei olnudki iseenesest nii väga vesternina mõeldud, sest tegevus toimus ju samuti põhiliselt lõunaosariikides, kus filmis oleva ajaperioodi ajal oli tumedanahaliste õigused ikka väga piiratud ja vaba neeger oli sama haruldane, kui hõbe tänapäeval looduses. Aga sellest mööda vaadates pole küll millegi üle vinguda. 

Billy Elliot

2000

Jamie Bell, Julie Walters, Gary Lewis

110 minutit

Minu hinne: 8/10

Billy Elliot on Inglismaa väikelinna poiss, kes avastab endas ootamatu kire tantsimise vastu. Kahjuks on see täielikult vastu tema isale, kes maksab ränka raha selle eest, et poiss poksitrennis käiks ja peab balleti, millest poiss sisse võetud on "pedede" alaks. Sellest hoolimata jätkab Billy just seda, milles ta hea on, tõestamaks nii iseendale, kui oma isale, et see on täpselt see, mida ta tegema peab. 

Kui on üks asi, mida ma lihtsalt üle mõistuse palju armastan, on see unistuste täitumine. Kas minu enda või kellegi teise, vahet ei ole. See on lihtsalt nii ilus, kui sa saad kõrvalt näha, kuidas inimesed võitlevad selle nimel, mida nad soovivad ja millest unistavad ja lõpuks saavutavad selle. (Võibolla ongi see põhjus, miks ma nii palju talendisaateid vaatan hah).

Ilus film võib öelda. Kohati natuke veider, aga samal ajal inimlik. Ja ma hakkan aina enam mõtlema, miks ma väiksena balleriiniks ei tahtnud saada.. No kurat. 

Anna (Mindscape)

2013

Mark Strong, Taissa Farmiga

99 minutit

Minu hinne: 4/10

John Washington on mees, kellel on haruldane võime siseneda inimeste mälestustesse. Paraku aga on ta isiklikud mälestused ta elu pea peale keeranud, kuni ta otsustab end kokku võtta ja uuesti tööd tegema hakata. Tema juhtumiks saab 16-aastane tüdruk Anna, kes on juba lapsest saati olnud teistsugune, nii öelda erakordne, ja kes nüüd korraldab näljastreiki oma vanemate vastu. John peab välja selgitama, mis on selle põhjuseks, kuid asi võtab hoopis sügavamad pöörded.

Kaootiline ja ausalt öeldes täiesti jama. Liiga palju lahtiseid otsi, mis olid lõpuks kokku lükatud kuidagi liiga lihtsasse ja kohati ilmselgesse lõppu, mis asja kuidagi eriti tobedaks muutis. Pidavat olema omajagu hirmutav ja kõhedusttekitav, aga lõppude lõpuks oli kõige hirmutavam asi kogu filmi jooksul see Lundgren oma vuntsiga.

Peaosas oli see tüdruk, kes American Horror Story esimeses ning kolmandas hooajaski mängis ja mulle hakkab vaikselt tunduma, et ta ainult depressiivsete ja hullumeelsete rollide poole üritabki püüelda. Natuke edutult, aga ta näeb välja nagu kümme, seega ma oletan, et tal on veel aega. 

Gone Girl

2014

Ben Affleck, Rosamund Pike, Neil Patrick Harris

149 minutit

Minu hinne: 10/10

Peale seda, kui Nick Dunne'i abikaasa kaob, saab temast peamine kahtlusalune. Välja kooruma hakkavad juhtlõngad, mis heidavad talle aina tumedamat valgust.

Ma ei tea, kas ma saan öelda, et ma olin skeptiline arvestades fakti, et ma olin selle filmi kohta nii eesti kui ka maailma filmiblogidest nii positiivseid arvustusi lugenud, et ma lihtsalt tundsin, et ma pean seda nägema. Aga kuna Kristo oli kinno minemas ja meil oli juba ammu idee, et võiks kinno minna, siis moosisin ma ta ühe komöödia juurest eemale ja veensin teda, et vot see on see film, mida me kindlasti vaatama peame minema. Ma olen rõõmus, et ta ei pettunud. Ja ma olen veel rõõmsam, et mina ei pettunud. Kristo sõnu kasutades, siis pole ma nii head filmi ammu näinud.

Okei, filmist rääkides alustan ma sellega, et see film oli lihtsalt.. wow. Nagu, ma üritan end mitte teiste arvamustest mõjutada ja võimalusel ise enne kogeda, kui arvamust avaldama hakkan, aga ma uskusin juba eelarvamusena, et tegemist on suurepärase filmiga, kuigi võibolla natuke ülekiidetud ja nüüd pean ma siiski lihtsalt üldise vooluga kaasa minema ja filmi taevani kiitma. Raske on midagi sellist öelda, mida keegi juba varem öelnud ei oleks, et seda filmi kiita.

100% elaks uuesti kaasa ja naudiks täiest hingest! Ja Trent Reznori soundtrack!!!!!!

Edit: Ugh ma vihkan kinos käikude juures seda, kui alguses näidatakse trailereid ja sa leiad miljard (okei, mitte nii palju) uusi filme, mida vaadata.