raamat: Gillian Flynn "Paha paik"

Mulle näis, et minu viimasel ajal vägagi intensiivselt üles kerkinud soov pidevalt mõrvamüsteeriume ja krimiromaane lugeda, vajab ajutiseks rahulduseks just täpselt midagi sellist, nagu "Paha paik". Küsimus on selles, kas see vajadus sai rahuldatud?

"Paha paik" räägib kolmekümnendates eluaastates Libby Dayst, kelle minevikku varjutab kole mõrvamüsteerium. Nimelt mõrvati 24 aastat tagasi tema ema ja õed, tema oli ainus ellujääja ja tema vend, Ben Day, mõisteti süüdi. Nüüd on Libby elanud kogu oma elu püüdes unustada, mis tol ööl juhtus, kuni temaga võtab ühendust üks veider klubi, mis on oma missiooniks võtnud mõrv tegelikult lahendada, sest kõik peale Libby paistavad teadvat, et Ben on tegelikult süütu. Libby kistakse tagasi öösse, mida ta nii kiivalt vältida on püüdnud ning ühel hetkel saab ta isegi aru, et kõik ei pruukinud juhtuda nii, nagu ta endale sisendanud oli. 

Kui ma ütleks, et "jap, päris hea oli", siis ma natuke nagu valetaksin endale. Noh jah, raamatul polnud vigagi, selles mõttes, et oli mõrv, oli lahendus ja lahenduseni jõuti isegi huvitavalt, aga lõpp oli nii mage ja jäi lihtsalt õhku rippuma, et juba lihtsalt selle kohutavalt igava lõpu pärast ei soovitaks ma seda eriti. Mulle tundus, et kogu loo idee oli tõestada Beni süütust ning kui lõpuks teada sai, mis tegelikult tol ööl juhtus, oleks olnud vajalik mingi seletus, mis Benist edasi sai, kuid seda ei tulnud. Selle asemel lõppes raamat Beni sisemonoloogiga lootusest uuele elule ja arutlusest selle üle, kas nüüd kord tuleb tema kord vabadust nautida, kuid ei midagi kindlat, ja kuidas Libby autos istus. Ma olen paadunud uskuja, et pole olemas halbu raamatuid, on halvasti kirjutatud raamatud. Selles olen ma veendunud, et Gillian Flynn pole sugugi halb kirjutaja, kuid lõpp oli küll nõrgasti kirjutatud.

Raamatus vaheldusid omavahel tänapäev läbi Libby vaatenurga ning minevik läbi tema ema Patty ja Beni vaatenurkade. Mulle meeldis minevikku rohkem lugeda, sest Patty depressioonist ja armastusest oma laste vastu läbi imbunud teksti oli kohe hea lugeda, kuigi see ei andnud pooltki nii palju informatsiooni, kui Beni ja Libby vaatenurgad. Ka Beni vihane mõttelend oma perekonna ja armastatu teemadel oli huvitav. Ka suurima osa mõrva lahendusest saime me teada Beni mineviku vaatenurkade kaudu, kuna tema oli tegelikult mõrvaga kõige lähemalt seotud. See-eest Libby tekst oli tüütu ning enamasti olid tema motiivid ajendatud rahast ja enese heaolust, vahendeid valimata. Seejuures käitus ta isegi 24 aasta järel nagu ta oleks ikka veel ainus kannataja ning üritas sellest igal võimalusel kasu lõigata. 

Võibolla peaks ma isiklikust eelistusest jääma ikkagi truuks skandinaavia krimikirjandusele, sest ameeriklaste poolt kirjutatud krimiromaanid pole mulle siiani suutnud jätta ühtki sügavamat jälge, mis kohe kutsuks tagasi või uuesti lugema. Ka selles romaanis tuleb see esile, sest palju sõnu, palju mõttetööd, keerukas lahendita mõrv, kuid mõrvaril pole otseseid keerukamaid motiive, mis tõmbaks tumedat varju millegi suurema peale kui isiklikud motiivid ning juhuslikkus. Minu jaoks oli vähe ka kriitilisust. Vaieldav, kuid ma ei nimetaks farmikultuuri massilist väljasuremist, farmerite lõhkilaenamist ja võlgu, millega Libby perekond silmitsi seisis, just eriti kriitiliseks torkeks ühiskonna suunal, vähemalt mitte tänasel päeval.

Identity

Filmi ilmumise aasta oli 2003 ja pikkus 1h 30 minutit

Kas selliste filmide kohta öeldaksegi "tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos"? 11 võõrast, keda esmapilgul ei ühenda miski, jäävad tugeva tormi tõttu lõksu vanasse motelli Nevadas. Limusiinijuht, kes sõidutab telenäitlejannat, perekond arstiabi vajava emaga, politseinik vangiga, abielupaar, prostituut ning motelli omanik. Nad arvavad, et nende ainsaks seal viibimise põhjuseks on tormi üle elamine, kuid lugu kisub veidraks, kui vang kaob, inimesed ükshaaval surema hakkavad ning iga laiba juures ilmub välja üks numbritoa võti. Samal ajal peaks üks mees minema surma, kuid viimasel hetkel avastatakse tõendid, mis võivad määrata ta süüdimatuks. 

Ma kordan end nüüd ja ütlen, et oli jah tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos. Teate küll, inimesed, keda esmapilgul ei ühenda miski, satuvad samal ajal samasse kohta ja hakkavad surema nagu Agatha Christie romaanis. Mul läks tegelikult natuke aega enne, kui ma selle seose peale tulin. Umbes paar minutit hiljem ütles ka tegelane filmist, et äkki oleme sattunud situatsiooni sellest raamatust, kus võõrad inimesed saarel surema hakkavad. Kuigi ma filmi vaatamise järel googeldasin ja sain teada, et film tõesti on tehtud raamatui ainetel, ei hakka ma tegema võrdlust raamatu ja filmi vahel, sest film oli ikka kõvasti moonutatud ja väljend "raamatust inspireeritud" läheb siin küll asja ette. 

Lugu ise oli huvitav ja lõpp üllatas mindki. Olin ometigi teadlik, millises suunas areneb filmi tegevus, kuid pean filmi kasuks ütlema, et nad olid suutnud algallikat väga pädevalt ära kasutada ning loo ümber tegemisel jäi lõpplahendus ikkagi ootamatuks. Tõesti, kogu filmi vältel oli raske aimata, kes on süüdi, sest kohe kui arvasid, et tead, kes on süüdi, ilmnes uut infot. Mõned asjad tunduvad küll alguses suhteliselt suvaliselt sisse topitud, kuid vähemalt ei jäänud selliseid suuri vastamata küsimusi. Plot oli kiiresti arenev ja ma olin äraütlemata rõõmus, et tegelaste vahelise seose teada saamiseks ei pidanud pool elu ootama, vaid nutikama peaga sai selle välja mõelda juba esimese paari minuti järel (mida ma ei teinud).. või sai ka oodata, kuidas umbes tund pärast filmi algust sulle see ette söödetakse. 

Näitlejatest rääkides, siis filmis olid nii mõnedki tuntumad näitlejad, kellest põhiline oli kindlasti John Cusack, kes mängis limusiinijuht Edi. Eks ta selline isehakanud traagilise tagalooga kangelane oli, kes päeva lõpus päeva päästa ei suutnud. Ray Liotta mängis politseinikut pigem bad cop variandis ning oli niisama tüütu ja vihane. Kõige tüütum aga oli kindlasti Rebecca De Mornay mängitud näitlejanna, sest ta mängis täpselt sellist inimest, kellega pole päriselus samuti mõtet tegemist teha ning selliste vaatamine filmides tekitab mul samuti tahtmise pooleli jätta.  

Extremely Loud and Incredibly Close - film või raamat?

Mõnda aega tagasi sattusin lugema Jonathan Safran Foeri raamatut "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" (2005), mis rääkis poisist nimega Oskar, kelle isa suri 9/11 ajal. Raamatus leidis Oskar oma isa kabinetist võtme ning uskus, et isa oli enne oma surma jätnud talle veel viimase mängu, mille käigus ta peab leidma luku, mille see võti avab. Peale võtme on tema ainsaks vihjeks ümbrik kirjaga Black. Raamat keerleb ümber Oskari sisemonoloogi, mis vaheldub Oskari vanaema ja tema vanaisa mälestustega ning annab kokku omamoodi, kuid oi kui huvitava lugemise. Natuke pärast raamatu lõpetamist avastasin ma, et teosest on tehtud ka 2012 aastal film, mille peaosas mängivad Tom Hanks ja Sandra Bullock, Oskarit mängis Thomas Horn.

On ilmselge ja teadatuntud värk, et raamat on päris tihti parem kui film, seega ei tule kindlasti kellelegi üllatuseks, kui ma ütlen, et raamat meeldis mulle rohkem kui film. Suurimaks erinevuseks ja ka põhjuseks, miks mina eelistan iga kell raamatut, saab tuua selle, et puudus see emotsioon, mis muutis raamatu nii köitvaks ning filmist puudusid täielikult olulised stseenid, mis näitasid Oskari iseloomu sellisena, nagu raamat seda edasi andis. Nagu võtmestseenid, teate küll.. Mulle just nii väga meeldis lugeda nende emotsioonide kohta, mida Oskar koges, aga filmis oli see kuidagi tahaplaanile ära kaotatud ning kuigi filmis oli tõesti umbes kaks korda, kus Oskar end ikka täiega välja elas, siis.. see lihtsalt ei olnud piisav. Samas oli eeldada, et nii värvilist hingeelu nagu Oskaril, on üldse raske kinolinale tuua. Ausalt, see poiss tundis nii palju asju, et mina oleks sellise emotsioonipagasiga ammu hullumajja sattunud. 

Muidugi ei olnud film tegelikult halb. Ma usun, et kui mul poleks eelteadmisi olnud, oleks see mulle väga meeldinud, kuid kuna ma teadsin juba ette ära, kui hea oli raamat, siis ma ise teadsin ka natuke eeldada, et ega see film suurem asi ei ole. Kui ma sean raamatu ja filmi kõrvuti, siis muidugi, film polnud nagu väga raamatu sarnanegi, aga kui ma nad ilma omavahelise võrldemiseta seaks, siis ilmselt meeldiks mulle film ka märksa rohkem, sest sel juhul oleks see nagu armas kena jutustust ühest väga ängistunud poisist, kes veidralt palju võõraste inimestega läbi käib.. 

Muidugi eelistan ma iga kell mõnd säärast adaptsiooni, kus on üritatud ilma juuksekarva lõhki ajamata feeling edasi anda. Kahjuks ärritavad mind samal ajal üüratud möödapanekud selliste asjade juures, millel olulisus raamatus võib olla vaieldav. Võin ka kohe näite tuua: Raamatus ei läinud Oskar "üürnikuga" lukku otsima. Üürnikuga koos tegi ta.. muid rumalusi, mida filmis ei kajastatud, kuid lukku ja Blacke otsis ta koos ühe teise ekstreemselt huvitava härrasmehega. Vähemalt olid nad Oskari ja üürniku esmakohtumise õigesti paika saanud. 

Kui nüüd aus olla, siis muidugi vaataksin ma filmi uuesti. Isegi teadmisega, et tõenäoliselt põen ma jälle pool filmi selle pärast, et nad Oskari Hamletis Yorickut mängimas välja jätsid või kuidas jäeti edasi andmata see, kuidas "üürnik" oma hingerahu tagasi sai või ET RAAMATUS KUSKIL POLNUD SEES VANAEMA MÄLESTUSI JA.. Noh, list läheks edasi päris pikalt ja vihaselt, aga ma arvan, et film oleks saanud hoopis halvemini välja kukkuda ning arvestades materjali hulka, mida tehniliselt lihtsalt ongi väga keerukas filmilinal kõigi asjadega paralleelselt välja tuua, siis film polnud üldse paha. Lihtsalt, raamat oli parem.. palju parem..

Eesti blogiauhinnad 2016

Kujutage nüüd ette minu üllatust, kui minu meilkasti potsatas täna hommikul kiri, kus teatati mulle, et olen saanud Eesti Blogiauhindadel kultuuriblogide kategoorias II koha ning mind on ootamas diplom, mis tahab ära saatmist. Ma esmalt arvasin, et keegi niisama trollib. Muidugi mingist hämarast ajusopist nagu meenus, et tõesti, kirja ma end panin, aga sinna see ka jäi. 

Ma tõesti ei vaevanud sellega eriti pead, ega eeldanud midagi, sest ma ei ole selle bloginduse alal just.. etalon (vaadake kasvõi viimatist kuupäeva, mil ma postitasin), kuid mul on siiski ääretult hea meel, et inimesed minu poolt hääletasid. Lühidalt kokku võttes ongi selle postituse mõtteks tänada kõiki neid, kes suvatsesid oma hääle just mulle anda! 

YAYAYAYAYA!

Pilt ka lõpptulemustest, kui kedagi peaks huvitama:

This Is Were I Leave You

2014

Jason Bateman, Jane Fonda, Tina Fey

Kestis 1 tund ja 43 minutit

Kuna ma olen avastanud, et kudumine ja mu käeline tegevus käib mul kiiremini ja pädevamalt kui mõni linateos taustal ketrab, siis tavaliselt ma üritangi leida selliseid natuke mitte nii huvitavaid filme, millele suurt tähelepanu ei peaks pöörama. Imelikul kombel juhtusin ma arvustuste lugemise järel filmi otsa, millele ma lõpuks rohkem tähelepanu pöörasin kui kudumisele.

"This is where i leave you" tegevus toimub ühe perekonna keskmes, kus isa on hiljuti manalateele läinud. Ema (Jane Fonda) tahab aga, et lapsed sel raskel ajal koos oleksid ning annab neile teada, et isa viimseks sooviks oli, et nad veedaksid nädala ühe katuse all ja üritaksid minevikus olnud probleemidest üle saada. Neil kõigil on lisaks ühistele probleemidele veel isiklikud probleemid, mis niigi nende peade kohal kokku löövad ning kõigele lisaks on vaja neil nüüd tegeleda kõigi võinuks ollade ja mis oleks kuidega, mis kaasnevad vana kodukandi ja vanade tuttavatega.

Nagu ma juba mainisin, siis kuigi ma eeldasin sellest üht neist nigelatest filmidest, mille vaatamisest sa midagi juurde just ei saa, ainult aega kulub, siis tegelikult vaatamata kõigele negatiivsele, mida olin valmis eeldama ja olin lugenud, osutus see (vähemalt minu jaoks) just täpselt selliseks draamaks, mis mulle meeldib ja mida reaalselt ongi hea vaadata, sest see puudutab midagi.. hinges. Puudutab midagi hinges, jah. Film oli iseenesest kurblik, vahel naljakas, kuid üldiselt kurblik, sest kõigil oli kõik kogu aeg halvasti, aga igaüks üritas sellest halvast elustki viimast võtta. Samas mul on hea meel, et filmis vaheldusid komöödia kui ka draama lõpuni välja ning asi ei kiskunud liiga komöödialikuks või liiga melodramaatiliseks. 

Teisalt Jason Bateman oli jälle Michael Bluth, sest ma ei tea, kas ta ei oska muud teha või talle meeldib nii väga Michael Bluth olla.

Crimson Peak

2015

Tom Hiddleston, Mia Wasikowska, Jessica Chastain

Kestis 1 tund ja 59 minutit

Sattusin üle pika aja kinosaali ja sel korral vaatama Guillermo Del Toro linateost noorest kirjaneitsist Edithist (Mia Wasikowska), kes üritab vältida armastust ja pühenduda täielikult kirjandusele kuni linna saabub salapärane inglane Thomas Sharpe (Tom Hiddleston), kes sooviks saada Edithi isalt rahastust, et oma perekonna punase savi kaevanduste tarbeks imemasin ehitada. Kahjuks aga on Edithi isa kahtlustav mees ja arvab, et Thomas pole hea peal väljas ning saadab tema tausta uurima New Yorgi uurija, kes kaevab välja hulga saladusi, mis sunnivad Edithi isa Thomasele maksma, et too linnast lahkuks ja Edithi südame murraks. Sündmused võtavad aga hoopis teistsuguse pöörde ja Edith ja Thomas panevad leivad ühte kappi, millest aga head nahka küll sündima ei hakka.

Ütleme nii, et trailer küttis mu ootused taas üles ja kinosaalist lahkusin ma kerges pettumuses. Film ei olnud siiski sugugi halb ja visuaalselt oli algusest lõpuni suisa vapustav, kõigi süngete ja gootilike stseenide ja kõhedakstegevate eriefektidega (loe: imekaunilt kohutavate koletistega), mis pärast Paani Labürindi vaatamist minu jaoks Del Torot defineerivad. Samas on mul kahju, et isegi kui film oli kõheda atmosfääriga lõpuni välja, suutis see hirmutada vaid teatud ajani ja sealt edasi ei tulnud enam midagi üllatuslikku, nagu oleks see suurest varukatest pudenev õudus lihtsalt otsa saanud, nii et filmi lõpuks oligi kõige õudsam asi veel ühtede Edithi varukate nägemine. :D 

Film jäi ka kuidagi pealiskaudseks, vältides iga hinna eest, et jumala eest mingit sügavamat eellugu ei oleks ja kõik ikka kiiresti mööda vihiseks, mis jättis omajagu pisikesi augukesi. Isegi kui see tundus alguses nagu selline kerge saladusloori kergitamine aja jooksul, siis lõpuks oli aru saada, et ega sealt kiivalt kaitstud koore alt tegelikult midagi välja ei koorugi, mis oli kindlasti filmi suurimaks pettumuseks. 

Aga eks ta oligi nii, et tegelikult need del Toro loodud koletised kuidagi plotiga ei sobitunudki, sest tõeline koletis, nagu meile filmi jooksul järjepidevalt vihjati, on tegelikult Thomase õde (Jessica „ma armastan sind“ Chastain), kes andis endast ka parima, et selleks koletiseks olla, kelleks teda tembeldati. Tõsi ta oli, isegi surnult oli ta hirmutav (mitte küll nii hirmutav, kui need ülejäänud tondid) oma musta siluetiga ja nii andekas.. Samas ma vaatan Tom Hiddlestoni ja näen ikkagi seda härrasmeest tumblri gifsettidelt, kes oma pintsakuid ajakirjanikele kingib, kui neil külm on ja no sellisesse ajastusse istub ta küll suurepäraselt, aga seal kus asi puudutab tema halba külge.. ei ole asi päris kohane. 

Eks ta selline nõrga plotiga visuaalselt kummituslikult hämmastav film ole.

Loe, mida arvasin "Paper Townsist" Delfi Noorte Häälest

http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-paberlinnad-on-nunnu-ja-noorteparane?id=71993077