raamat: William Faulkner "Hälin ja raev"

Kuna see tundus kõige kohasem raamat, mida teel Tartusse ja koju lugeda, oli see mul sisseastumiskatsel kaasas ja sai ka läbi loetud. William Faulkneri vaieldamatult üks kuulsamaid teosed "Hälin ja raev" jutustab loo Compsonite perekonnast nelja päeva jooksul: neid varjutab elupõline traagika, mida pereliikmed teose vältel korduvalt needuseks nimetavad. Teose peategelased on kolm venda, minajutustajad: vaimselt alaarenenud Benjamin, morbiidne ja segaduses Quentin ning karm Jason. Lisaks nende õde Caddy, Caddy tütar Quentin, majahoidja Dilsey ja terve hulk majaorjasid.

Raamat algab üsna ootamatult, keskendudes perekonna pesamuna Benjyle, kes nagu selgub, on vaimse hälbega, ei oska kõneleda ega käituda ja Benjy mõttekäigust saame me esimest korda aimu, et midagi on halvasti, kuid Benjy hüplev ja pigem aistingutele ja tundmustele rõhuv ilma emotsioonideta jutustamine on omamoodi nõutukstegev, sest on raske täpselt öelda, mis. Ometi jätab see sellise intensiivse ja rahutu maigu suhu. Tema jutustamisstiilis puudub seos, omavahel segunevad minevik ja olevik.

Teisena võtab jutustajarolli üle Quentin, kelle tundlikkus väljendub Benjyst erinevalt, morbiidsemalt, emotsionaalsemalt ning esialgu veidi klaarimalt ja selgete mõttekäikude kaudu, segunedes hiljem Benjyga sarnaselt oleviku ja mineviku kompotiks, kus lugejal on võimalus hakata välja noppima selgemaid seiku, millest on võimalik midagi välja lugeda. Quentini tegelaskuju on rahutu ja häiritud, ta võtab kõike isiklikult ning see väljendub ka tema jutustuses, mis on samamoodi rahutu, lünklik ja kirjavahemärkideta, justkui Quentin teksti kujul.

Kolmandas osas tuleb mängu Jason, kes on kolmest vennast kõige ratsionaalsem ja selgemõistuslikum, kuid ka kõige negatiivsem, ahnem ja julmem. Jason on olude sunnil tahutud karmiks ja negatiivseks meheks, kes tunneb, et tema õed-vennad on süüdi, et tema elu nõnda ebaõnnestunud ja piiratud võimalustega on. Tema jutust tuleb ka välja täpselt, kui negatiivselt ta oma sugulaste vastu meelestatud on. Samas on just tema jutustus siduvaks lüliks Quentini ja Benjamini jutustuste vahel, andes lõpliku pildi kõigest, mis on juhtunud.

Tegelikult oli see mu teine kord "Hälinat ja raevu lugeda" ning kokkusattumuste tõttu juhtusin ma mõlemal korral raamatut alustama passilauas, lõpetama rongis. Mõlemal korral jättis raamat mulle emotsionaalselt kustumatu mulje, mis teisel korral oli võib-olla isegi veidi intensiivsem, muutes mind üheaegselt häirituks ja rahutuks, kuid tekitades ka parajat segadust. Väga ere ja ängistav lugemiselamus igal juhul.

film: The Snowman

2017

Michael Fassbender, Rebecca Ferguson, J.K Simmons

Film kestis 1h ja 59 minutit

Jo Nesbø bestseller "Lumememm" on vaieldamatult üks mu lemmikraamatuid krimikirjandusest ja kui aus olla, ootasin ma filmiversiooni alates hetkest, mil ma 2016 aasta lõpus esmakordselt kuulsin, et sellest filmiversioon tehakse. Kurb reaalsus oli aga see, et ma ei vaadanud seda kuni praeguseni lihtsalt selle pärast, et ma lugesin, et see on üks halvimaid raamatu ekraniseeringuid ja üldiselt ka üks halvimaid filme 2017.aastast ja ma ei vajanud seda negatiivsust. Ma olen üldiselt filmide ja raamatute osas üsna avatud meelega ning kui mind mõni film ikka huvitab, siis suure tõenäosusega vaatan ma selle ühel hetkel ka ära, hoolimata sellest, kui palju halbu asju ma selle kohta kuulnud olen, aga selle filmi ebaõnnestumine ületas küll igasugused ootused.

Film tegevustik leiab aset jõuluootuses Norras, kus tegevustik keerleb ümber sarimõrvari, kes alustab tapmist igal aastal koos lume tulekuga. Kaduvaid naisi ei ühenda näiliselt miski: enamik neist on abielus, mõned ka emad, kuid neil puudub kindel ühenduslüli. Kuna inimesi läheb niikuinii kaduma, ei pöörata aastate jooksul seose leidmisele ka erilist tähelepanu, kuni uurija Harry Hole saab postiga kirja, mis kutsub teda lahendama mõistatust, jättes ainsaks oluliseks vihjeks lumememme.

Kõik, kes on raamatuid lugenud, teavad, et peaaegu ükskõik millises Harry Hole seeria raamatus on mingigi kirjeldus Harry kohta. Kord võtab ta alla, kord juurde, kuid alati on seal inspektor Hole'i kirjeldatud kui suurt kasvu soomlast blondide juuste ja tugeva aktsendiga ning ainuüksi filmipostrit vaadates, ei vasta Michael Fassbender kuidagi sellele kirjeldusele. Muidugi, säärane kirjeldusest mööda castimine on Hollywoodis üsna tavapärane, möödavaadatav ning minu naiivsetes lootustes jäi ka esialgu suurimaks eksimuseks raamatu vastu, kuid võta näpust, film läks arenedes ainult hullemaks ja hullemaks.

Leebelt öeldes, oli film lihtsalt üks suur segadus. Seal oli terve hulk täiesti suvalisi asju, mis raamatut lugenule võivad tunduda tuttavlikud ja mingil määral arusaadavad, kuid inimesele, kes ei ole varem kordagi raamatust kuulnudki, polnud see isegi mitte puder ja kapsad, vaid pigem toores ja külm kapsas koos põhja kõrbenud pudruga. Üheks kõige seosetumaks jupiks filmist võiks tuua Arve Stopi, kelle sealolemisele polnud otseselt mingit põhjust, sest ta oli kaudselt seotud vaid mingi vana tehasega, mis polnud.. justkui üldse kogu filmiga seotud. Seega, milleks ta üldse filmi panna, kui ta külvas oma pideva inimeste pildistamisega ainult veel enam seosetust ja segadust?

Võib-olla oli asi minus ja minu laialdases teadmises, mida "Lumememm" endas raamatuna kujutab, kuid ma ei suutnud kuidagi mööda vaadata ka sellest, et keskenduti täiesti kuritöö kõrvalisele loole. Kui teha kahe tunni pikkune film nõnda põhjaliku ja tugeva looga raamatu põhjal, oleks aega kindlasti mõistlikumalt ära kasutada saanud, kui üritada võimalikult palju suvalisi nüansse raamatust kokku lahmida. Lisaks puudus filmis igasugune õhustik, mida kriminullist oodata, sest see ei andnud üheski aspektis edasi ei sünget ega ohtlikku vibe'i: muusika oli igav, näitlejatel oli ükskõik. Eriti nadi oli Michael Fassbender, kes muidu peaaegu alati hea on, sest temast puudus Harry Hole'i morbiidsus ja muserdatus. Tundus nagu taheti kogu Harry Hole'i olemus edasi anda sellega, et talle alatihti pudel viina kätte jäeti ja ta kuhugi surema unustati. Ja filmis ei suudetud isegi saabuva talve rõhutust edasi anda.

Mul polegi midagi rohkemat öelda, kui et ma pole vist kordagi oma elus veel milleski nii pettunud olnud. Täielik suurepärase materjali raiskamine.

film: The Nice Guys

2016

Russel Crowe, Ryan Gosling, Matt Bomer

Film kestis 1h ja 56 minutit

Erinevalt minust on mu vend väga komöödialembene, seega satume me üsna tihti erinevaid komöödiaid vaatama. Enamasti vaatame me minu tulisel nõudmisel vanemaid filme, kus on naljad pole veel nii äraleierdatud ja võtavad mind siiralt naerma, aga mõnikord satume me ka uuemate filmide otsa. Üheks selliseks filmiks oli 2016 aastal ilmunud "The Nice Guys".

Filmi tegevus leiab aset 1970ndatel aastatel (täpsemalt aastal 1977), kus kaks eradetektiivi hakkavad uurima tüdruku kadumist ja pornostaari mõrva. Kui Holland Marchi (Ryan Gosling) puhul on tema tütre sõnul tegemist "halvima detektiiviga maailmas", kes on palgatud uurimaks pornostaari vanatädi vihjet selle kohta, et ta on pornostaari kaks päeva pärast ta surma elusalt näinud, mis viib ta ühe tüdrukuni, siis Jackson Healey (Russel Crowe) on palgatud selle sama tüdruku poolt, et teda ei leitaks. Nende teed ristuvad, kui nad aru saavad, et kaks juhtumit on omavahel üsnagi tihedalt seotud ning võib-olla on sellel juhtumil siiski lahendus, vastupidiselt Holland Marchi uskumisele.

"The Nice Guys" on positiivne üllatus, mida ma ei oodanud. Nagu ma juba mainisin, ei ole ma eriti komöödialembene, seega ei oota ma kunagi eriti komöödiatest midagi, aga antud filmi puhul on tegemist tõsiselt naljaka filmiga. Dialoog on kelmikas, kohati suisa nilbe, kuid targalt kirjutatud ja vaimukas. Film ei hiilga aga ainult dialoogiga, vaid on tõsiselt naljakas ka visuaalselt, mis väljendub kukkumistes ja näoilmetes.. Omamoodi teeb filmi paremaks veel see, et huumor on meisterlikult segatud vägivallaga, mis ei lase filmil olla lihtsalt suvaline komöödia, kuid ei anna ka võimalust olla suvaline krimi-action-film. Tõsi, film on tänu situatsioonidele ja tegelastele kohati absurdne, kuid see annab antud juhul ainult juurde.

Film ei oleks ilmselt pooltki nii särav olnud, kui Ryan Gosling ja Russel Crowe poleks ekraaniduuona omavahel nii hästi sobinud. Nende omavahelist keemiat tõid veel eriti hästi esile kõrvaltegelased, kellest eredaimalt säras Holland Marchi 13-aastane, kuid väga täiskasvanulik, tütar Holly (Angourie Rice), kes ei jätnud kasutamata ühtki võimalust oma isa alandamiseks või mahategemiseks, mis minu arust oli veider, kuid tegelikult vägagi humoorikas lüke. Kuigi, vahepeal tundus enamik kõrvaltegelasi üsna arusaamatu väärtusega, siis oli ka nende väljeütlemistes omajagu one-linereid. Ja kes saaks unustada seda ikoonilist stseeni, kus nad üritavad "surnutega" rääkida? Pauk tuli sealt, kust seda oodata ei osanud.

Ma olen üldiselt ka 70- ja 80ndate settingute austaja ning ka selles filmis ei jäänud see mu tähelepanuta, sest ilmselgelt oli ära kasutatud iga võimalust asi diskoseks muuta (ühest situatsioonis on nad reaalselt 70ndate ..pornopeol, kus mängib taustal Earth, Wind & Fire'i "September" ja meile näidatakse paremikku 70ndate moest) ning film tõesti oli igati ajastuhõnguline.

film: Rogue One

2016

Felicity Jones, Riz Ahmed, Mads Mikkelsen, Diego Luna

Kestis 2h ja 13 minutit

Kellegi kohta, kes traileri väljatulemise aegu oli antud filmist väga suures vaimustuses, läks mul kole palju aega, et filmi tegeliku vaatamiseni jõuda. Lugu leiab aset ajal, mil Death Star alles ehitamisjärgus on. Death Stari kujundanud insener Galen Erso (Mads Mikkelsen) on sisse ehitanud vea, mis teeks Death Stari hävitamise lihtsamaks, kui joonised õige inimese käes oleks ja õigeks inimeseks osutub tema tütar Jyn Erso (Felicity Jones). Rühm mässulisi, eesotsas Jyn Erso ja Cassian Andoriga (Diego Luna) võtab ette riskantse missiooni eesmärgiga toimetada joonised mässuliste liidri kätte, et valmistuda Death Stari õhkimiseks.

Ma suutsin kahe tunni pikkuse filmi enda jaoks nelja tunni pikkuseks vaadata. Ütlesin ka Liisile seda, kes ütles mulle, et neli tundi on lõpustseeni igati väärt, aga ma isegi ei mäletanud selleks hetkeks, millega film lõppes. Minu jaoks tähendas see põhimõtteliselt seda, et filmi vaatamise asemel leidsin ma sada muud tegevust, mis pakkusid mulle tol hetkel rohkem huvi, kui sõda, millesse mässulised segatud olid. Ma ei teagi, kas süüdistada selles ennast või filmi, sest ma pean nentima, et mina ise ei saanud kuidagi filmilainele, aga teisalt oli film minu jaoks algusest peale kiirustatud ning muutis kergelt öeldes mind võimetuks kasvatama mingisugustki sümpaatiat pealiskaudsete tegelaste vastu. Algusest peale tutvustati Jyn Ersot kui tegelast, kellele nagu peaks kaasa elama, kuid tema puhul polnud millestki kinni hakata, sest minu jaoks jäi ainsaks momendiks, kus ta mingitki sügavust välja näitas, (SPOILER) tema isa surm ja arusaamishetk, et Cassianile oli antud ülesandeks ta isa tappa. Ülejäänud aeg - tundetu. Täpselt sama lugu ülejäänud tegelastega. Võib-olla oli asi minus, aga mingisugust emotsionaalset sidet tegelastega ei tekkinud ning polnud ka võimalik tekkida, erinevalt originaal-triloogiast, kus iga tegelane oli kaasaelatav ja omal moel huvitav. Seda öeldes, kohati oli üldse tunne, et antud filmil pole justkui mitte midagi ühist originaal-triloogia või üleüldse kogu filmisarjaga.

Rogue One'i ainsaks trumbiks saab lugeda võitlus- ja sõjastseenid ning ka sel juhul ei saa esile tõsta kõiki stseene, sest alguse poole oli nii mõnelgi juhul võitlusel täpselt sama probleem, mis tegelastel - see oli lihtsustatud ja pealiskaudne. Muidugi, mõni pauk oli võimsam, mõne jaoks suisa emotsionaalsem, aga üldiselt vaadetes oli minu jaoks tegemist suure ja ilmselge CGI segadusega, mis võimalik, et oligi filmi ainsaks kõrgpunktiks. 

Dialoogi oli üritatud meeleheitlikult nutikaks kirjutada, kuid ilmselt oli jällegi asi üheülbalistes tegelastes, kes olid võimetud elavat dialoogi edasi kandma, sest isegi nupukad kohad, mida ma tavasituatsioonis oleksin naljakana leidnud, panid mind lihtsalt kulmu kortsutama. Samas, võimalik, et lugu oli lihtsalt algusest peale nii nigel, et selle ümber polnudki võimalik paremat dialoogi kirjutada. Diego Luna, Riz Ahmed ja Mads Mikkelsen on küll välimuselt atraktiivsed meessoo esindajad, kuid sellest ei piisa, et nende jutt huvitavamaks muutuks.

Kui see film üldse minu jaoks midagi tõestas, siis seda, et ilmselgelt ollakse Star Warsist juba viimast välja pumpamas, ja et mulle endiselt ei meeldi Felicity Jones. Ma olen pettunud ja ilmselgelt olid mu ootused lihtsalt liiga kõrged.

film: Slumdog Millionaire

2008
Dev Patel, Freida Pinto, Irrfan Khan
Filmi kestis 2 tundi

8 Oscarit võitnud film räägib India slummis üles kasvanud Jamal Malikust, kelle ootamatu edu saates "Kes tahab saada miljonäriks?" tekitab talle paksu pahandust, kui arvatakse, et poiss võidab tänu pettusele, sest isegi advokaadid, arstid ja poliitikud ei ole mängus nii kaugele jõudnud. Tõestamaks, et ta ei ole petnud, vaid lihtsalt teab seda kõike, räägib ta jaoskonnas lugusid oma lapsepõlvest ning seikadest, tänu millele ta on selle info omandanud. 

Kui halb oli see, et ma hakkasin filmi vaatama ainult selle pärast, et Dev Pateli tantsimas näha? Mu ootused filmi suhtes ei olnud otseselt madalad, sest ma olin kuulnud ja lugenud, et tegemist on filmiga, mida peaks nägema, aga üleliia vaimustuses ei olnud ma ikkagi. Õnneks suutis film minu jaoks end huvitava ja uudsena tõestada. Ma ei oskagi filmi kuidagi ühtegi žanrisse paigutada, sest ühest küljest on see nagu action-film, kuid teisalt jällegi midagi, mis jääb komöödia ja draama vahepeale. Olgem ausad, kogu film oli otsast lõpuni kuidagi teistmoodi - omamoodi muinasjutuline oma loo tõttu, kuid reaalsuses kinni õhustiku ja tunde tõttu. Ja if you must know, Dev Pateli tantsimine lõpus ei valmistanud pettumust.

Visuaalselt oli film põnev (justkui sõõm värkset (või siis mitte nii värsket) õhku), mis tuli ennekõike esile asukohtades, kus film filmitud oli. Vaatajale näidati India kahte poolust - räpakat slummi, kus prügi vedeleb igal pool, kõik on räpakas ja kohati tundub, et see lõhn, mis seal levida võib, jõuab ka sinu ninani; teisalt saime sisse kiigata India kõrgseltskonna majadesse ja suurlinnadesse nagu Dubai, kus kõik on helge ja rahvas tundub jõukas. Osasid kaadreid võiks suisa dokumentaalfilmis kasutada. 

Midagi, mida ma tahaksin eriti välja tuua, on noorte näitlejate kasutamine filmis, ennekõike just slummilaste kasutamine, et anda edasi seda, kui palju lapsepõlv tegelikult noort inimest mõjutab. Lapsed rääkisid hindi keeles, nende sõnakasutus oli kohati vulgaarne nagu võikski ette kujutada ning kuidagi kahju hakkas, kui nägid, kuidas lapsed on hariduse saamiseks pressitud miniatuursesse klassiruumi, samas hakkas lausa kade meel, sest lapsepõlv prügimägede vahel tundus nii.. lihtne. 

Ja hei, "Paper planes" oli kõige õigem soundtrack, mis ühel säärasel filmil olla võiks.

film: Live by Night

2016
Ben Affleck, Zoe Saldana, Chris Cooper, Chris Messina
Film kestis 2h ja 9 minutit

Filmi tegevus leiab aset 1920. aastatel. Esimesest maailmasõjast naasnud politseiametniku poeg Joe (Ben Affleck) otsustab, et tahab saada lindpriiks, elada sõltumatult ning vältida gängsteritega koostöö tegemist. Mõnda aega tal isegi õnnestub oma sulielu elada, kuid kui üks ebaõnnestunud rööv ja sisserääkimine viivad ta kolmeks aastaks vanglasse, saab temast hoopis teine mees. Muserdatud ja kõik kaotanud mees tahab kätte maksta ning oma soovi teostamiseks lööb ta mesti latiinogängsteriga, kes saadab ta tulikuuma Tampasse, kus ta alustab uue ja vägeva eluga.

Täitsa mõnusa vaibiga krimifilm, mille rikkus ära kakskümmend minutit liiga palju sissekirjutatud imalaid armastuslugusid. Seejuures jäi kogu ülejäänud film kogu loo jutustamiseks liiga lühikeseks (khm oleks võinud need armumängud ära jätta ja oleks kohe täpselt parajalt aega juurde saanud), sest Joe lugu oli olulistes kohtades jutustatud liiga lühidalt ja ebaolulised kohad (jep, seks) olid venitatud. 

Juba eelmises postituses välja tulnud ebasümpaatia pealeloetud jutusteste vastu sai minu silmis järgmise täienduse Ben Afflecki monotoonse hääle näol, millega ta oma enese elu ümber jutustas. Ka oli tema osatäitmine üsna elutu, kuid õnneks natuke teisel moel ehk tema kehastatud tegelane oli pigem teeseldud kalk, kes vaenlasega kokku puutudes oli külm ja tõsine gängster, kuid armastatuga kokkupuutudes oli elutu, kuid hell. Temale totaalselt vastupidiselt sai oma rolliga väga kirglikult hakkama Elle Fanning, kes kehastas noort tütarlast, keda polnud elu just eriti hellalt kohelnud ning kes oli isa tõttu rangelt usklikuks pöördunud. Ta oli tõesti suurepärane - ekraan suisa helendas, kui tema pildile astus.

Enim meeldis mulle aga hoopis filmi tegevuspaik - soe ja päikeseline Tampa, kus kohtusid kultuurid. Linateos oli suurepäraselt tabanud kultuuriruumi õhustikku ning sisse sobitatud kuubalaste tantsupeod ja soe ja rõske õhk, mida oli tunda lausa kinosaalis, andsid kogu loole sõna otseses mõttes vürtsi juurde. Ka oli film suurepärane kostüümidraama - kõik kostüümid olid ajastukohased ja on-point.

film: Legend

2015

Tom Hardy, Emily Browning, Taron Egerton

Film kestis 2 tundi ja 12 minutit

On kaks asja, mis kellelegi enam üllatusena ei peaks tulema - mulle ei meeldi õudukad ja mulle meeldib kriminaalsus.

Kuuekümnendad aastad. Ühes Londoni osas on pead tõstnud identsetest kaksikutest gangsterid Ronald ja Reginald Kray (mõlema osas Tom Hardy), kes tahavad enda võimule allutada kogu Londoni. Nad on küll välimuselt täiesti identsed, kuid täiesti erinevad - Ronnie on vägivaldne ja problemaatiline, Reggie veidi rahulikum ja ajendatud armastusest ning koos tahavad nad juhtida pereäri, mida pidevalt pingestab Ronnie ebastabiilsus.

Vägivaldne, kuid sisult mitte millegi erilisega silmapaistev film, mille ainsaks eriliseks tegevaks faktoriks oli Tom Hardy. Ma ilmselt poleks seda filmi niipea vaatama hakanud, kui see mulle juhuslikult meelde poleks tulnud, Tom Hardy poleks peaosas olnud, ja mul poleks vaatamiseks seltsilist olnud. Paraku oli tõesti nii, et film tekitas tüdimust mitte ühel, vaid suisa mitmel põhjusel ja oli lisaks veel pikk ja ebamugav.

Minu jaoks puudus filmil see püsiv joon, üks lugu, mis kuhugi välja viiks. Kaootiliselt kokku pakitud, liiga kiiresti vahelduv. Õigemini ma parandan end, filmil oli püsiv joon ja selleks olid kaksikud, kuid filmil puudus ümbritsev ja kuhugi väljaviiv lugu, sest ainus mida kogu filmi jooksul näha sai, olid kaksikud ise. Tutvustamata jäid nende konkurendid, sõbrad, vanemad, isegi Reggie love-interesti oli tutvustatud vaid minimaalselt - kust ta tuli ja kuhu läks. Kahe tunni sisse oleks mahtunud nagu ainult üks viiv kaksikute elust, ei midagi muud. Praktiliselt oli film nagu veider perepilt, millelt saad sa teada nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku.

Ilmselt said nad ise ka aru, et gangster-filmina on linateos puudulik ja üritasid seda korvata huumoriga, mis õnneks oli õigesti ajastatud ja polnud üleliia kohatu, andis filmile isegi natuke juurde.

Ma üldiselt ei salli filmide juures läbivaid jutustusi, kui need pole just Morgan Freemani poolt sisse loetud ja minu kahjuks algas film kohe Emily Browningu jutustamisega "tema armast Reggiest", kes siiski ei osutunud nii armsaks midagi. Ma oleksin võinud selle jutustuse üle elada, kui jutustajaks poleks olnud Emily Browning, sest minule hakkab tema kuulamine kõrvale ja  ma ei suuda tulla ühegi näitleja peale, kes oleks nii tuim kui tema on. (Jaa, ma tean küll, et väidetakse nagu Kristen Stewart oleks kõige tuimem näitleja üldse, aga ausalt, ta ei ole) Kena näolapp küll, aga väga halvasti valitud rollitäide.

Seeeest säras Tom Hardy kõigi ülejäänud tegelaste eest ka, mängides nii Ronnie kui Reggie Krayd. See oli lausa hämmastav, kuidas ta suutis mängida nii totaalseid erinevaid isiksusi ja seda veel usutavalt. Film on ka ilmselt nime saanud pigem Hardy näitlejatöö, kui filmi sisu järgi.