Felicity Jones, Riz Ahmed, Mads Mikkelsen, Diego Luna
Kestis 2h ja 13 minutit
Kellegi kohta, kes traileri väljatulemise aegu oli antud filmist väga suures vaimustuses, läks mul kole palju aega, et filmi tegeliku vaatamiseni jõuda. Lugu leiab aset ajal, mil Death Star alles ehitamisjärgus on. Death Stari kujundanud insener Galen Erso (Mads Mikkelsen) on sisse ehitanud vea, mis teeks Death Stari hävitamise lihtsamaks, kui joonised õige inimese käes oleks ja õigeks inimeseks osutub tema tütar Jyn Erso (Felicity Jones). Rühm mässulisi, eesotsas Jyn Erso ja Cassian Andoriga (Diego Luna) võtab ette riskantse missiooni eesmärgiga toimetada joonised mässuliste liidri kätte, et valmistuda Death Stari õhkimiseks.
Ma suutsin kahe tunni pikkuse filmi enda jaoks nelja tunni pikkuseks vaadata. Ütlesin ka Liisile seda, kes ütles mulle, et neli tundi on lõpustseeni igati väärt, aga ma isegi ei mäletanud selleks hetkeks, millega film lõppes. Minu jaoks tähendas see põhimõtteliselt seda, et filmi vaatamise asemel leidsin ma sada muud tegevust, mis pakkusid mulle tol hetkel rohkem huvi, kui sõda, millesse mässulised segatud olid. Ma ei teagi, kas süüdistada selles ennast või filmi, sest ma pean nentima, et mina ise ei saanud kuidagi filmilainele, aga teisalt oli film minu jaoks algusest peale kiirustatud ning muutis kergelt öeldes mind võimetuks kasvatama mingisugustki sümpaatiat pealiskaudsete tegelaste vastu. Algusest peale tutvustati Jyn Ersot kui tegelast, kellele nagu peaks kaasa elama, kuid tema puhul polnud millestki kinni hakata, sest minu jaoks jäi ainsaks momendiks, kus ta mingitki sügavust välja näitas, (SPOILER) tema isa surm ja arusaamishetk, et Cassianile oli antud ülesandeks ta isa tappa. Ülejäänud aeg - tundetu. Täpselt sama lugu ülejäänud tegelastega. Võib-olla oli asi minus, aga mingisugust emotsionaalset sidet tegelastega ei tekkinud ning polnud ka võimalik tekkida, erinevalt originaal-triloogiast, kus iga tegelane oli kaasaelatav ja omal moel huvitav. Seda öeldes, kohati oli üldse tunne, et antud filmil pole justkui mitte midagi ühist originaal-triloogia või üleüldse kogu filmisarjaga.
Rogue One'i ainsaks trumbiks saab lugeda võitlus- ja sõjastseenid ning ka sel juhul ei saa esile tõsta kõiki stseene, sest alguse poole oli nii mõnelgi juhul võitlusel täpselt sama probleem, mis tegelastel - see oli lihtsustatud ja pealiskaudne. Muidugi, mõni pauk oli võimsam, mõne jaoks suisa emotsionaalsem, aga üldiselt vaadetes oli minu jaoks tegemist suure ja ilmselge CGI segadusega, mis võimalik, et oligi filmi ainsaks kõrgpunktiks.
Dialoogi oli üritatud meeleheitlikult nutikaks kirjutada, kuid ilmselt oli jällegi asi üheülbalistes tegelastes, kes olid võimetud elavat dialoogi edasi kandma, sest isegi nupukad kohad, mida ma tavasituatsioonis oleksin naljakana leidnud, panid mind lihtsalt kulmu kortsutama. Samas, võimalik, et lugu oli lihtsalt algusest peale nii nigel, et selle ümber polnudki võimalik paremat dialoogi kirjutada. Diego Luna, Riz Ahmed ja Mads Mikkelsen on küll välimuselt atraktiivsed meessoo esindajad, kuid sellest ei piisa, et nende jutt huvitavamaks muutuks.
Kui see film üldse minu jaoks midagi tõestas, siis seda, et ilmselgelt ollakse Star Warsist juba viimast välja pumpamas, ja et mulle endiselt ei meeldi Felicity Jones. Ma olen pettunud ja ilmselgelt olid mu ootused lihtsalt liiga kõrged.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar