Teisipäev, 28. juuli 2015

The Duff


2015
Mae Whitman, Bella Thorne, Robbie Amell
Kestis 1 tund ja 41 minutit

Bianca elab enam-vähem tavalist teismelise elu. Käib koolis, hängib sõpradega ringi ja vaatab vabal ajal cult classicute tüüpi filme. Ühel hetkel aga teeb ta naaber Wes talle teatavaks, et tema puhul on tegemist DUFFiga ehk Designated Ugly Fat Friendiga ja järgmistel päevadel hakkab Bianca märkama, et Wesil võis õigus olla. Ta saab aru, et ta peab midagi ette võtma, kui tahab sellest staatusest välja saada ning avaldada muljet oma crushile. Viimases hädas palub ta Wesi abi ja lubab vastutasuks aidata Wesil mitte keemias põruda. 
Ma ei olnud sellest filmist ülemäära vaimustanud ja vaatama hakkasin ma ka seda üldse oma põhitõe baasil, mis ütleb, et kui sa juba rämpsu sööd, siis pigem vaata ka (eeldatavat) rämpsu. Päris maha ma seda filmi sellegi poolest ei kannaks, sest kuigi mulle ei meeldinud, siis kellelegi kindlasti meeldib. Pealegi oleksin ma võinud alati mõne veel kohutavama filmi leida. 
Film ise oli selline keskpärane noortekas – ei olnud hea, ega halb, aga uuesti ikkagi ei vaataks ja etteaimatav oli ka. Üritati teha midagi uue „Mean Girlsi“ sarnast, aga kukkus pigem välja nagu „Material Girls“. Võiks öelda, et minu jaoks muutiski selle filmi ebameeldivaks liigne piinlikus, millega teismeliste elu kirjeldati. Olen pikapeale tõesti aru saanud, et ega need teismeliste elust rääkivad teismelistele suunatud filmid just eriti realistlikud ei ole, sest oma elu jooksul ei ole ma veel kordagi tundnud, kelle elu tegelikult ka selline oleks. Aga mina tunnen niikuinii vähe inimesi, seega mine sa tea, äkki kuskil keegi on, kes saab selle filmiga suuremal määral samastuda, kui mina. 
Sellel filmil polnud pigem kehvapoolse scripti kõrvale isegi head soundtracki ega normaalset näitlejatööd pakkuda. Ma olen Boom Clapi juba igal pool kuulnud ja ega see just mu lemmiklugude hulka ei kuulu, pigem ajab närvi. Ja siis pidin ma seda veelkord kuulma. Praguseks hetkeks on Bella Thornegi nii vana, et peaks oma lapsnäitleja karjäärist lahti ütlema ja arvestatavamaid rolle tegema hakkama, aga ju teda siis ei võeta kuskile, et ta peab oma pehmelt öeldes puudulikku talenti rakendama sellistest filmides. Ma olen Shake It Upi piisavalt vaadanud, et seda öelda..
Eks ma siis salamisi ja kibestunult loodan, et sellest ei saa üks neist teismeliste lemmikutest, mida tulevikus iga natukese aja pärast telekast näitama hakatakse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar