Minu senine kokkupuude Lõuna-Ameerika kirjandusega on olnud väga.. põgus. Mäletan kunagi "Sada aastat üksildust" kaasa haaramisega raamatukogust, kuid selle lugemiseni ma ei jõudnudki. Võtsin siis uuesti kätte ühe Colombia kirjaniku ja tema 2011, aastal auhindu noppinud romaani.
Raamatu sisu keerles ümber noore õpetaja Antonio, kes avastab end ootamatult situatsioonist, kus ta on saanud kuuli kerre ning tema kõrval lamab surnult tuttav, kellega ta piljardit mängis. Pärast seda möödub mitu aastat, Antonio kaotab kontrolli oma elu üle ning teda painavad küsimused mõrvatud tuttavast, millele keegi vastata ei oska, kuni ühel hetkel ilmub tema ellu inimene, kes teab asju tema tuttava minevikust. Paralleelselt Antonio hingeelule, annab raamat ka ülevaate kaheksakümnendate ja üheksakümnendate ebaturvalisest elust Colombiast ja Pablo Escobari järgsest maailmast.
Kui aus olla, oli tegemist küll sisult huvitava, kuid minu jaoks stiililt liialt kuiva raamatuga, mis kurnas lugemisel rohkem, kui pakkus lõõgastust. Kuigi Antonio hingeelu oli igati meelikõitev ning tema kurvameelse varjundiga mõtted ka üsna huvitavad, nagu ka Colombia ajalooline taust, jäi raamat, eelkõige "esiplaanil" toimuva pärast, minu jaoks puudulikuks.
Raamatu algus oli iseeneses hea. Nimelt algas raamat Pablo Escobari loomaaiast põgenenud jõehobuga ning Antonio meenutustega, kuidas ta kohtas oma piljardikaaslasest võõrast ning väikese sissejuhatusega sellesse, millest raamatus juttu hakkab tulema. Võiks öelda, et algus oli raamatu tugevaim külg, sest naelutas lugema ning tekitas tungiva vajaduse teada saada, mis edasi juhtub. Kahjuks kadus see ekstaas umbes kolmekümnendal-neljakümnendal lehel (raamat ise oli veidi üle 200 lehekülje pikk), kus alguses huvitavana tundunud stiil ja lugu muutusid kuivaks, võiks isegi öelda, et üksluiseks ning muutsid lugemise pingutuseks ja lihtsalt sooviks looga kiiresti ühele poole saada.
Omamoodi veider on aga see, et ma tunnen teatavat kergendust, et selle raamatu läbi lugesin, kuid ma ei oska täpselt anda seletust tunnetele, mis mind valdavad. Tundub, nagu oleksin omandanud midagi uut ja suhteliselt ebavajalikku, millele ma kasutust ei oska anda, Eks ta ole, üsna raske on igapäevasesse vestlusesse sisse sobitada lühikokkuvõtet Pablo Escobari eluloost ja Colombias tegutsevatest maailmaparandaja-klubidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar