2008Dev Patel, Freida Pinto, Irrfan Khan
Filmi kestis 2 tundi
8 Oscarit võitnud film räägib India slummis üles kasvanud Jamal Malikust, kelle ootamatu edu saates "Kes tahab saada miljonäriks?" tekitab talle paksu pahandust, kui arvatakse, et poiss võidab tänu pettusele, sest isegi advokaadid, arstid ja poliitikud ei ole mängus nii kaugele jõudnud. Tõestamaks, et ta ei ole petnud, vaid lihtsalt teab seda kõike, räägib ta jaoskonnas lugusid oma lapsepõlvest ning seikadest, tänu millele ta on selle info omandanud.
Kui halb oli see, et ma hakkasin filmi vaatama ainult selle pärast, et Dev Pateli tantsimas näha? Mu ootused filmi suhtes ei olnud otseselt madalad, sest ma olin kuulnud ja lugenud, et tegemist on filmiga, mida peaks nägema, aga üleliia vaimustuses ei olnud ma ikkagi. Õnneks suutis film minu jaoks end huvitava ja uudsena tõestada. Ma ei oskagi filmi kuidagi ühtegi žanrisse paigutada, sest ühest küljest on see nagu action-film, kuid teisalt jällegi midagi, mis jääb komöödia ja draama vahepeale. Olgem ausad, kogu film oli otsast lõpuni kuidagi teistmoodi - omamoodi muinasjutuline oma loo tõttu, kuid reaalsuses kinni õhustiku ja tunde tõttu. Ja if you must know, Dev Pateli tantsimine lõpus ei valmistanud pettumust.
Visuaalselt oli film põnev (justkui sõõm värkset (või siis mitte nii värsket) õhku), mis tuli ennekõike esile asukohtades, kus film filmitud oli. Vaatajale näidati India kahte poolust - räpakat slummi, kus prügi vedeleb igal pool, kõik on räpakas ja kohati tundub, et see lõhn, mis seal levida võib, jõuab ka sinu ninani; teisalt saime sisse kiigata India kõrgseltskonna majadesse ja suurlinnadesse nagu Dubai, kus kõik on helge ja rahvas tundub jõukas. Osasid kaadreid võiks suisa dokumentaalfilmis kasutada.
Midagi, mida ma tahaksin eriti välja tuua, on noorte näitlejate kasutamine filmis, ennekõike just slummilaste kasutamine, et anda edasi seda, kui palju lapsepõlv tegelikult noort inimest mõjutab. Lapsed rääkisid hindi keeles, nende sõnakasutus oli kohati vulgaarne nagu võikski ette kujutada ning kuidagi kahju hakkas, kui nägid, kuidas lapsed on hariduse saamiseks pressitud miniatuursesse klassiruumi, samas hakkas lausa kade meel, sest lapsepõlv prügimägede vahel tundus nii.. lihtne.
Ja hei, "Paper planes" oli kõige õigem soundtrack, mis ühel säärasel filmil olla võiks.
