Birdman (The Unexpected Virtue Of Ignorance)

2014

Michael Keaton, Zach Galifianakis, Edward Norton, Emma Stone

Kestis 119 minutit

Riggan (Michael Keaton) on oma kunagised hiilgeajad Lindmehena selja taha jätnud ning proovib nüüd kätt Broadwayl. Kui aga ühe tema kaasnäitlejaga "õnnetus" juhtub, peavad Riggan ja tema agent ja samaaegselt ka parim sõber (Zach Galifianakis) leidma talla kiiresti asendaja, kelleks osutub noor ja ülbe Mike (Edward Norton), kelle elektrit täis personality ähvardab kogu etenduse kiiva vedada. Samal ajal peab Riggan veel üritama parandada oma katkist perekonda, oma karjääri ja kõigele lisaks veel pidama sisemist võistlust iseenda egoga.

Peale seansi lõppu kinost lahkudes oli küll selline tunne, nagu oleks kaks tundi mäluhäiretes mööda linna ringi uidanud. See film oleks avanud nagu mingi suure ja tumeda teadmatuse värava ja pannud mind unustama, et ma olen keset Tallinna linna kinos, mitte kodus. 

Tahaks öelda, et see oli nagu meisterlikult üle võlli vändatud superkangelasfilm, kuid ma tunnen, et see oleks nagu solvang sellele visuaalselt imekaunilt üles ehitatud filmile, mis oli juba ainuüksi pildi poolest nii ilus, et nagu polekski tahtnud muule tähelepanu pöörata. Palju long-take kaameravõtteid, mis näitasid tegelaste ringi jalutamist mööda teatrit. Viimse lihvi andsid visuaalsele pildile vaimukalt üles ehitatud dialoog ja suurepäraselt valitud näitlejad. Kohati ainult häiris see trummipõrin, täpselt ei oskagi öelda miks. Ju hakkas kõrva peale.. 

Aga mulle meeldis!

Nightcrawler

2014

Jake Gyllenhaal, Rene Russo

117 minutit

[Sisaldab suurel hulgal graafilist vägivalda]

Lou Bloom on noor mees, kes meeleheitest tööd leida, tegeleb kuritegevusega, kuni satub peale grupile vabakutselistele kaamerameestele, kes teenivad raha avariidest, tulekahjudest, mõrvadest ja muudest mässudest videoklippide tegemisega. Ta imbub kiiresti öömaailma, kus iga sireen märgib midagi ja käib pidev võistlus, kes saab kiiremini teiste inimeste õnnetuse uudistele maha müüa. Algaja kohta tulevad Loult aga suurepärased videoklipid ja telekanali kiitus viib mehe nii kaugele, et ta on valmis tegema mida iganes, et saada parim kaader.

Ma olin alguses natuke ebalev selle suhtes, kas Jake Gyllenhaal sobiks filmi. Ega ma päris kogemata ka kinno ära ei eksinud ja olin isegi trailerit näinud ja puha, aga Jake Gyllenhaal postril tekitas umbusaldust, aga saalis istudes ja filmi vaadates oli naljakas mõelda, et ma üldse nii arvanud olin, sest ta sobis rolli justkui valatult. Tema tundetu ja külm pilk, mis mööda ekraani ringi rändas ja aegajalt päikeseprillide taha varjus, oli minu jaoks ilme, mida ma reaalses elus igal hetkel vältida üritaksin. 

Üsna tume film nii teemalt, kui ka visuaalselt pildilt. Eks need ööelu ja vägivald hakkavad meile kõigile ühel hetkel pähe..

Whiplash

2014

Miles Teller, J.K. Simmons

Kestis 107 minutit

Andrewil on unistus olla üks parimaid trummareid ja mitte saada unustatud. Ta usub, et parimaks paigaks oma oskuste arendamiseks on konservatoorium, kus tema õpetajaks saab Terence Fletcher, kes poisilt aina rohkem ja rohkem nõuab ja pea selle jaoks mingiks probleemiks poissi mõnitada või lüüa, poissi sellega hulluks ajades. 

Pean ausalt tunnistama, et kinno läksin ma kolmel põhjusel - 1) ma tundsin huvi 2) ma nägin Arnold Schwarzeneggeri kommentaari filmipostril 3) mul oli (ja on praegugi) vaja kirjutada retsensioon filmimuusika kohta. 

Tundub nagu ma oleksin vaatamas käinud kahte tundi actionit, mis paneb hinge kinni hoidma ja õhku ahmima, sest sa oled nii põnevil selle ootuses, mis järgmisena juhtub. Ja kedagi ei lastud isegi maha. Intensiivne ja vihane muusikafilm, mis näitas minu jaoks jazzi hoopis uues valguses ja pani mind aru saama, et jazzgi ei ole nii pehme muusikastiil, nagu mulle alati tundunud on. Palju verd, higi ja pisaraid, meeldivat muusikat, ropendamist ja närvipinget, mis paneb judinad üle selgroo jooksma ja jääb pikaks ajaks meelde. Imeline!

It Might Get Loud

2008

Jimmy Page, Jack White, The Edge

Kestis 98 minutit

Tundub, et pigem rockmuusika austajatele ja pilli ennast mängivatele suunatud dokumentaalfilmis räägivad kolm kitarristi elektrikitarrist, selle käsitsemisest ja muust. Igaüks teeb seda läbi oma pilgu, rääkides oma esimesest pillist, lugude kirjutamisest, võimenditest, stiilist ja muust. 

Päris ausalt, ega ma muusikast suuremat ei jaga. Mulle meeldib muusikat kuulata, ma võin rääkida lauludest, bändiest ja videotest suvalisi ja ebavajalikke fakte ning soovitada sulle häid albumeid, aga pilli mängida ma ei oska ja ega ma vist suuremat viisigi ei pea. Aga ma jumaldan Jack White'i. Ja sel hetkel piisas mulle selleks, et seda filmi vaatama hakata ja kuigi mul polnud vahelduva eduga aimugi, millest nad räägivad (ma pean silmas noote ja muud säärast), nautisin ma siiski, sest iseenesest ilus ja hästi ülesehitatud film, mille puhul kulges jutt loomulikult ühest teemast teise ja istus hästi kokku.

Trainspotting

1996

Ewan McGregor, Johnny Lee Miller, Kevin McKidd

Kestis 94 minutit

"Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, Choose washing machines, cars, compact disc players, and electrical tin can openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed-interest mortgage repayments. Choose a starter home. Choose your friends. Choose leisure wear and matching luggage. Choose a three piece suite on hire purchase in a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked-up brats you have spawned to replace yourself. Choose your future. Choose life."

Renton on sügavale Edinburghi narkomaailma sisse tõmmatud ja plaanib nüüd välja tulla vaatamata sõprade pidevale survele ja tugevale sõltuvusele. 

Ma tundsin suurt ülejääva vaba aja survet ja võtsin selles suhtes midagi ette ehk vaatasin seda filmi. Alguses ilma subtiitriteta, aga ühel hetkel jõudis kohale, et no ikka sittagi (mingil määral siiski sain :D) ei saa aktsendist aru ja võtsin subtiitrid appi. Ütleme nii, et päris sisukalt veedetud 97 minutit ühe filmi kohta, mis algab kohe suure elutõega ja üritab seda õnnestunult filmi lõpuni välja lükata. Ja nüüd saan ma aru ka, miks levivad kuuldused, et teist osa hakatakse tegema. Lõpp sakkis ikka sajaga.

Soundtrackist rääkides, siis olen mitmel korral mõlemad soundtracki albumid filmist eraldiseisvatena läbi kuulanud ja no ikka üle mõistuse head muusikat on kokku pandud! Soovitan.

Unbroken

2014

Jack O'Connell, Domhnall Gleeson, Garrett Hedlund

Kestis 137 minutit. 

Tõestisündinud lool põhinev draama Louis Zamperinist, keda ootas jooksjana suur tulevik, kuni ta Teise Maailmasõja ajal sõjamöllu tiriti ja ta lennuõnnetusse sattus. Ta veetis 47 päeva koos kamraadidega päästepaadis, kuni nad merelt pääsesid, sattudes aga Jaapani sõjavangi ja kannatades aastaid ranges vangilaagris, kuni sõja lõpp ta tagasi koduste juurde tõi. 

Kuidagi ühekülgseks jäänud erakordne lugu. Ma läksin kinno üsna suurte ootustega, olles näinud trailerit ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kinost lahkununa olnud ekstaasis tänu äsjanähtule. Muidugi meeldis film mulle mingil määral (võrreldes viimasel kinokülastusel nähtud Interstellariga kindlasti arusaadavam ja rohkem minu maitsele), aga päris ausalt, seda vangla osa oli natuke liiga palju. Ma saan aru, et kaks ja pool aastat on pikk aeg, aga mitte nii pikk, et kasutusele võtta natuke liiga sarnaseid stseene ja näidata pidevat ühe ja sama mehe kepiga tagumist. Samuti see kaladega maadlemine merel tundus kuidagi ebaveenev. Ma üldse ei kahtle, et Zamperini võis tõesti nende kaladega seal kakelda ja neile ühe löögiga üks-null teha, et mitte surnuks nälgida, aga filmi kontekstis oli see kuidagi kohatu ja häiriv. 

Sõpradele ei soovitaks, isale või vanaemale aga küll.