2016
Russel Crowe, Ryan Gosling, Matt Bomer
Film kestis 1h ja 56 minutit
Erinevalt minust on mu vend väga komöödialembene, seega satume me üsna tihti erinevaid komöödiaid vaatama. Enamasti vaatame me minu tulisel nõudmisel vanemaid filme, kus on naljad pole veel nii äraleierdatud ja võtavad mind siiralt naerma, aga mõnikord satume me ka uuemate filmide otsa. Üheks selliseks filmiks oli 2016 aastal ilmunud "The Nice Guys".
Filmi tegevus leiab aset 1970ndatel aastatel (täpsemalt aastal 1977), kus kaks eradetektiivi hakkavad uurima tüdruku kadumist ja pornostaari mõrva. Kui Holland Marchi (Ryan Gosling) puhul on tema tütre sõnul tegemist "halvima detektiiviga maailmas", kes on palgatud uurimaks pornostaari vanatädi vihjet selle kohta, et ta on pornostaari kaks päeva pärast ta surma elusalt näinud, mis viib ta ühe tüdrukuni, siis Jackson Healey (Russel Crowe) on palgatud selle sama tüdruku poolt, et teda ei leitaks. Nende teed ristuvad, kui nad aru saavad, et kaks juhtumit on omavahel üsnagi tihedalt seotud ning võib-olla on sellel juhtumil siiski lahendus, vastupidiselt Holland Marchi uskumisele.
"The Nice Guys" on positiivne üllatus, mida ma ei oodanud. Nagu ma juba mainisin, ei ole ma eriti komöödialembene, seega ei oota ma kunagi eriti komöödiatest midagi, aga antud filmi puhul on tegemist tõsiselt naljaka filmiga. Dialoog on kelmikas, kohati suisa nilbe, kuid targalt kirjutatud ja vaimukas. Film ei hiilga aga ainult dialoogiga, vaid on tõsiselt naljakas ka visuaalselt, mis väljendub kukkumistes ja näoilmetes.. Omamoodi teeb filmi paremaks veel see, et huumor on meisterlikult segatud vägivallaga, mis ei lase filmil olla lihtsalt suvaline komöödia, kuid ei anna ka võimalust olla suvaline krimi-action-film. Tõsi, film on tänu situatsioonidele ja tegelastele kohati absurdne, kuid see annab antud juhul ainult juurde.
Film ei oleks ilmselt pooltki nii särav olnud, kui Ryan Gosling ja Russel Crowe poleks ekraaniduuona omavahel nii hästi sobinud. Nende omavahelist keemiat tõid veel eriti hästi esile kõrvaltegelased, kellest eredaimalt säras Holland Marchi 13-aastane, kuid väga täiskasvanulik, tütar Holly (Angourie Rice), kes ei jätnud kasutamata ühtki võimalust oma isa alandamiseks või mahategemiseks, mis minu arust oli veider, kuid tegelikult vägagi humoorikas lüke. Kuigi, vahepeal tundus enamik kõrvaltegelasi üsna arusaamatu väärtusega, siis oli ka nende väljeütlemistes omajagu one-linereid. Ja kes saaks unustada seda ikoonilist stseeni, kus nad üritavad "surnutega" rääkida? Pauk tuli sealt, kust seda oodata ei osanud.
Ma olen üldiselt ka 70- ja 80ndate settingute austaja ning ka selles filmis ei jäänud see mu tähelepanuta, sest ilmselgelt oli ära kasutatud iga võimalust asi diskoseks muuta (ühest situatsioonis on nad reaalselt 70ndate ..pornopeol, kus mängib taustal Earth, Wind & Fire'i "September" ja meile näidatakse paremikku 70ndate moest) ning film tõesti oli igati ajastuhõnguline.
Filmi tegevus leiab aset 1970ndatel aastatel (täpsemalt aastal 1977), kus kaks eradetektiivi hakkavad uurima tüdruku kadumist ja pornostaari mõrva. Kui Holland Marchi (Ryan Gosling) puhul on tema tütre sõnul tegemist "halvima detektiiviga maailmas", kes on palgatud uurimaks pornostaari vanatädi vihjet selle kohta, et ta on pornostaari kaks päeva pärast ta surma elusalt näinud, mis viib ta ühe tüdrukuni, siis Jackson Healey (Russel Crowe) on palgatud selle sama tüdruku poolt, et teda ei leitaks. Nende teed ristuvad, kui nad aru saavad, et kaks juhtumit on omavahel üsnagi tihedalt seotud ning võib-olla on sellel juhtumil siiski lahendus, vastupidiselt Holland Marchi uskumisele.
"The Nice Guys" on positiivne üllatus, mida ma ei oodanud. Nagu ma juba mainisin, ei ole ma eriti komöödialembene, seega ei oota ma kunagi eriti komöödiatest midagi, aga antud filmi puhul on tegemist tõsiselt naljaka filmiga. Dialoog on kelmikas, kohati suisa nilbe, kuid targalt kirjutatud ja vaimukas. Film ei hiilga aga ainult dialoogiga, vaid on tõsiselt naljakas ka visuaalselt, mis väljendub kukkumistes ja näoilmetes.. Omamoodi teeb filmi paremaks veel see, et huumor on meisterlikult segatud vägivallaga, mis ei lase filmil olla lihtsalt suvaline komöödia, kuid ei anna ka võimalust olla suvaline krimi-action-film. Tõsi, film on tänu situatsioonidele ja tegelastele kohati absurdne, kuid see annab antud juhul ainult juurde.
Film ei oleks ilmselt pooltki nii särav olnud, kui Ryan Gosling ja Russel Crowe poleks ekraaniduuona omavahel nii hästi sobinud. Nende omavahelist keemiat tõid veel eriti hästi esile kõrvaltegelased, kellest eredaimalt säras Holland Marchi 13-aastane, kuid väga täiskasvanulik, tütar Holly (Angourie Rice), kes ei jätnud kasutamata ühtki võimalust oma isa alandamiseks või mahategemiseks, mis minu arust oli veider, kuid tegelikult vägagi humoorikas lüke. Kuigi, vahepeal tundus enamik kõrvaltegelasi üsna arusaamatu väärtusega, siis oli ka nende väljeütlemistes omajagu one-linereid. Ja kes saaks unustada seda ikoonilist stseeni, kus nad üritavad "surnutega" rääkida? Pauk tuli sealt, kust seda oodata ei osanud.
Ma olen üldiselt ka 70- ja 80ndate settingute austaja ning ka selles filmis ei jäänud see mu tähelepanuta, sest ilmselgelt oli ära kasutatud iga võimalust asi diskoseks muuta (ühest situatsioonis on nad reaalselt 70ndate ..pornopeol, kus mängib taustal Earth, Wind & Fire'i "September" ja meile näidatakse paremikku 70ndate moest) ning film tõesti oli igati ajastuhõnguline.
