Loe, mida arvasin "Paper Townsist" Delfi Noorte Häälest

http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-paberlinnad-on-nunnu-ja-noorteparane?id=71993077

Heathers

1988

Winona Ryder, Christian Slater

Kestis 1 tund ja 43 minutit

IMDb info järgi cult classicuks loetav film räägib keskkoolis käivast Veronicast (Winona Ryder), kes üritab meeleheitlikult sisse sulanduda. Ta hängib ringi kooli populaarseimate tüdrukutega, kelleks on 3 Heatherit ja on neile nagu tallalakkuja, neid sisimas vihates, kuni ta kohtub kooli rebeli JD'gan (Christian Slater), kes aitab tal oma viha välja elada. 

Tuletage mulle meelde, et ma igaks juhuks vaataksin edaspidi ka IMDb tutvustused läbi. Sattusin selle filmi otsa tänu Tumblris ringlevatele Winona tsitaatidele sellest filmist ja mulle näis see John Hughesi tüüpi sümpaatse noortekomöödiaga, mille huumor oli õiges kohas. Kui vale mu arvamus võis olla. Selle asemel sattusin ma mingi veidra üle võlli noortefilmi otsa, kus noorukite armastuse asemel mängib suurt rolli hoopis vihkamine ja kriminaalsus. 

Film meeldis mulle isegi, aga ma ei saaks öelda, et see oleks sümpaatne, sest selles filmis oli väga vähesel määral asju, mida saaks sümpaatseteks nimetada. See oli kuidagi nii veider film, et mul nagu polegi midagi erilist öelda peale selle, et ma olen õnnelik, et filmi laul „Teenage Suicide (Don't Do It) fiktsionaalne on, sest see on päris nõme laul.

The Duff

2015

Mae Whitman, Bella Thorne, Robbie Amell

Kestis 1 tund ja 41 minutit

Bianca elab enam-vähem tavalist teismelise elu. Käib koolis, hängib sõpradega ringi ja vaatab vabal ajal cult classicute tüüpi filme. Ühel hetkel aga teeb ta naaber Wes talle teatavaks, et tema puhul on tegemist DUFFiga ehk Designated Ugly Fat Friendiga ja järgmistel päevadel hakkab Bianca märkama, et Wesil võis õigus olla. Ta saab aru, et ta peab midagi ette võtma, kui tahab sellest staatusest välja saada ning avaldada muljet oma crushile. Viimases hädas palub ta Wesi abi ja lubab vastutasuks aidata Wesil mitte keemias põruda. 

Ma ei olnud sellest filmist ülemäära vaimustanud ja vaatama hakkasin ma ka seda üldse oma põhitõe baasil, mis ütleb, et kui sa juba rämpsu sööd, siis pigem vaata ka (eeldatavat) rämpsu. Päris maha ma seda filmi sellegi poolest ei kannaks, sest kuigi mulle ei meeldinud, siis kellelegi kindlasti meeldib. Pealegi oleksin ma võinud alati mõne veel kohutavama filmi leida. 

Film ise oli selline keskpärane noortekas – ei olnud hea, ega halb, aga uuesti ikkagi ei vaataks ja etteaimatav oli ka. Üritati teha midagi uue „Mean Girlsi“ sarnast, aga kukkus pigem välja nagu „Material Girls“. Võiks öelda, et minu jaoks muutiski selle filmi ebameeldivaks liigne piinlikus, millega teismeliste elu kirjeldati. Olen pikapeale tõesti aru saanud, et ega need teismeliste elust rääkivad teismelistele suunatud filmid just eriti realistlikud ei ole, sest oma elu jooksul ei ole ma veel kordagi tundnud, kelle elu tegelikult ka selline oleks. Aga mina tunnen niikuinii vähe inimesi, seega mine sa tea, äkki kuskil keegi on, kes saab selle filmiga suuremal määral samastuda, kui mina. 

Sellel filmil polnud pigem kehvapoolse scripti kõrvale isegi head soundtracki ega normaalset näitlejatööd pakkuda. Ma olen Boom Clapi juba igal pool kuulnud ja ega see just mu lemmiklugude hulka ei kuulu, pigem ajab närvi. Ja siis pidin ma seda veelkord kuulma. Praguseks hetkeks on Bella Thornegi nii vana, et peaks oma lapsnäitleja karjäärist lahti ütlema ja arvestatavamaid rolle tegema hakkama, aga ju teda siis ei võeta kuskile, et ta peab oma pehmelt öeldes puudulikku talenti rakendama sellistest filmides. Ma olen Shake It Upi piisavalt vaadanud, et seda öelda..

Eks ma siis salamisi ja kibestunult loodan, et sellest ei saa üks neist teismeliste lemmikutest, mida tulevikus iga natukese aja pärast telekast näitama hakatakse.

Danny Collins

2015

Al Pacino, Jennifer Garner, Bobby Cannavale, Annette Bening

Kestis 1 tund ja 46 minutit

Mingil määral tõsielul põhinev film räägib rokk-staar Danny Collnsist (Al Pacino), kes vaatamata juba kõrgele eale läheb rahvale endiselt peale. Ta veedab oma elupäevi tuuritades, aineid ninna tõmmates ja alkoholi tarbides, kuni oma sünnipäeval kingib ta parim sõber talle 40 aastat vana kirja John Lennonilt, kes soovitas tal ennast mitte muuta ja jätkata täpselt selle tegemist, mida ta parasjagu teeb. See kiri motiveerib Dannyt keerama oma elu ringi ja alustama uuesti. Ta sõidab New Jerseysse, kirjutab end sisse Hiltoni hotelli, kus kohtub Maryga (Annette Bening), kes ei ole just ta fänn, kuid on valmis Dannyle nõu andma, kui ta uuesti muusikat kirjutama hakkab. Samuti üritab ta suhteid siluda oma pojaga (Bobby Cannavale), kellega ta varem kohtunud ei ole. 

Need võisid samahästi olla pikimad peaaegu kaks tundi mu elus. Ma olin vaevu pool tundi filmist ära vaadanud ja ma olin nii tüdinenud ja mulle tundus, nagu oleksin ma viimased kaks tundi juba seda filmi vaadanud. Midagi lihtsalt ei juhtunud! 

Kui ma kinos käies trailerit nägin, siis see tundus nagu selline elav muusikafilm, mida kohe kibelesid vaatama, aga reaalsus oli see, et tegemist oli üksluise draamaga, mille keskmes oli täiesti ebasümpaatne wannabe rockstaar. Kindlasti oli tore Lennonilt kiri saada, aga siin filmis küll sellest aru polnud saada. Meile näidati kirja, see motiveeris teda oma tagumikku üle pika aja liigutama ja ise midagi kirja panema, aga Collinsi suhtumine selle kirja suhtes oli nagu „sain Johnilt kirja, eks ma siis vaatan kuhu ma oma raha investeerida saan“ ja kõik. 

Mul pole isegi muusika kohta midagi head öelda. Hea küll, kuulsime filmi vältel aeg-ajalt Lennonit, kuid ülejäänud aja kuulsime me seda laulu, mille kirjutamisega tal probleeme oli.Võibolla polnud Collinsi muusika päris minu tassike teed, aga võibolla oli see laul tõesti liiga jama, et tervet filmi väärida. 

Ainus sümpaatne tegelane minu jaoks oli Jennifer Garneri kehastatud rase naine ja ma pole isegi kindel, kas ma tundsin tema vastu sümpaatiat, sest ta oli rase või sest ta oli tõesti ainus meeldiv tegelane. Al Pacino kehastatud Danny Collinsist ma juba põgusalt rääkisin, aga ma tahaksin veelkord mainida, kui halvasti ta valitud oli. Ma ei taha liialdada, kuid teen seda ikka, aga ta tõesti poleks ka tuhande aasta sees muusik, kellele ma filmilinal kaasa tahaksin elada. Paugutagu aga püssi edasi, tõsiseltvõetavat muusikut temast ei saa, olgu siis elus või kinos.

Loodan lihtsalt, et selle mehe elu selliselt välja ei kukkunud, kellest inspireerituna see film loodud on,

Loe, mida arvasin "Terminator: Genisysest" Delfi Noorte häälest

http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-kinno-sest-terminaator-genisys-pettumust-ei-valmista?id=71949519

Lucy

2014

Scarlett Johanson, Morgan Freeman

Kestis 1 tund ja 29 minutit

Juhuslikult narkomuulaks sattunud Lucy kõhtu paigutatakse kotike üliohtlike kapslitega. Kui kott ta kõhus aga plahvatab, saab temast hetkedega üliinimene, kelle intellekt ja võimed on üle inimmõistuse piiride. Ta teab, et tal on elada vaid vähem kui 24 tundi, seega võtab ta ühendust ühe professoriga, et jätta oma uutest teadmistest alles kasutatav mälestis.

Kuna ma Viasatilt vaadates algust ei näinud, vaatasin ma selle hiljem järgi, kuid see ei muutnud seda, et film mulle isegi täitsa meeldis. Mingi meistriteos ta just polnud, film ise polnud ka just midagi uudset ja sel olid omad puudused, kuid ma elasin sellele siiski kaasa ja ega Scarlett Johansoni peaaosas olemine halba teinud. Tablettide ja üliinimliku mõistuse teema meenutas natuke "Limitlessi", ainult vahe oli selles, et "Limitless" meeldis mulle rohkem. Ma arvan, et selle filmi juures oligi parim see aju kasutamise teema, mis polnud küll ideaalselt välja kantud, kuid andis sellele filmile selle huvitava nüansi ja tuletas meelde, et aju on endiselt midagi mõistmatut.

Üks asi, mis mulle siiski selle filmi juures ei meeldinud, oli lõpp. See film oli üldiseltki piisavalt ebareaalne, kuid lõpp oli lihtsalt kuidagi, ma ei teagi.. kontrolli alt väljas juba. Ma ütlesin "täitsa meeldis", sest mulle tõesti meeldis film alguse poole, aga lõpp oli ikka väga tobe ja valmistas kergelt meelehärmi.