Danny Collins

2015

Al Pacino, Jennifer Garner, Bobby Cannavale, Annette Bening

Kestis 1 tund ja 46 minutit

Mingil määral tõsielul põhinev film räägib rokk-staar Danny Collnsist (Al Pacino), kes vaatamata juba kõrgele eale läheb rahvale endiselt peale. Ta veedab oma elupäevi tuuritades, aineid ninna tõmmates ja alkoholi tarbides, kuni oma sünnipäeval kingib ta parim sõber talle 40 aastat vana kirja John Lennonilt, kes soovitas tal ennast mitte muuta ja jätkata täpselt selle tegemist, mida ta parasjagu teeb. See kiri motiveerib Dannyt keerama oma elu ringi ja alustama uuesti. Ta sõidab New Jerseysse, kirjutab end sisse Hiltoni hotelli, kus kohtub Maryga (Annette Bening), kes ei ole just ta fänn, kuid on valmis Dannyle nõu andma, kui ta uuesti muusikat kirjutama hakkab. Samuti üritab ta suhteid siluda oma pojaga (Bobby Cannavale), kellega ta varem kohtunud ei ole. 

Need võisid samahästi olla pikimad peaaegu kaks tundi mu elus. Ma olin vaevu pool tundi filmist ära vaadanud ja ma olin nii tüdinenud ja mulle tundus, nagu oleksin ma viimased kaks tundi juba seda filmi vaadanud. Midagi lihtsalt ei juhtunud! 

Kui ma kinos käies trailerit nägin, siis see tundus nagu selline elav muusikafilm, mida kohe kibelesid vaatama, aga reaalsus oli see, et tegemist oli üksluise draamaga, mille keskmes oli täiesti ebasümpaatne wannabe rockstaar. Kindlasti oli tore Lennonilt kiri saada, aga siin filmis küll sellest aru polnud saada. Meile näidati kirja, see motiveeris teda oma tagumikku üle pika aja liigutama ja ise midagi kirja panema, aga Collinsi suhtumine selle kirja suhtes oli nagu „sain Johnilt kirja, eks ma siis vaatan kuhu ma oma raha investeerida saan“ ja kõik. 

Mul pole isegi muusika kohta midagi head öelda. Hea küll, kuulsime filmi vältel aeg-ajalt Lennonit, kuid ülejäänud aja kuulsime me seda laulu, mille kirjutamisega tal probleeme oli.Võibolla polnud Collinsi muusika päris minu tassike teed, aga võibolla oli see laul tõesti liiga jama, et tervet filmi väärida. 

Ainus sümpaatne tegelane minu jaoks oli Jennifer Garneri kehastatud rase naine ja ma pole isegi kindel, kas ma tundsin tema vastu sümpaatiat, sest ta oli rase või sest ta oli tõesti ainus meeldiv tegelane. Al Pacino kehastatud Danny Collinsist ma juba põgusalt rääkisin, aga ma tahaksin veelkord mainida, kui halvasti ta valitud oli. Ma ei taha liialdada, kuid teen seda ikka, aga ta tõesti poleks ka tuhande aasta sees muusik, kellele ma filmilinal kaasa tahaksin elada. Paugutagu aga püssi edasi, tõsiseltvõetavat muusikut temast ei saa, olgu siis elus või kinos.

Loodan lihtsalt, et selle mehe elu selliselt välja ei kukkunud, kellest inspireerituna see film loodud on,