pühapäev, 27. august 2017

film: The Nice Guys

2016
Russel Crowe, Ryan Gosling, Matt Bomer
Film kestis 1h ja 56 minutit

Erinevalt minust on mu vend väga komöödialembene, seega satume me üsna tihti erinevaid komöödiaid vaatama. Enamasti vaatame me minu tulisel nõudmisel vanemaid filme, kus on naljad pole veel nii äraleierdatud ja võtavad mind siiralt naerma, aga mõnikord satume me ka uuemate filmide otsa. Üheks selliseks filmiks oli 2016 aastal ilmunud "The Nice Guys".

Filmi tegevus leiab aset 1970ndatel aastatel (täpsemalt aastal 1977), kus kaks eradetektiivi hakkavad uurima tüdruku kadumist ja pornostaari mõrva. Kui Holland Marchi (Ryan Gosling) puhul on tema tütre sõnul tegemist "halvima detektiiviga maailmas", kes on palgatud uurimaks pornostaari vanatädi vihjet selle kohta, et ta on pornostaari kaks päeva pärast ta surma elusalt näinud, mis viib ta ühe tüdrukuni, siis Jackson Healey (Russel Crowe) on palgatud selle sama tüdruku poolt, et teda ei leitaks. Nende teed ristuvad, kui nad aru saavad, et kaks juhtumit on omavahel üsnagi tihedalt seotud ning võib-olla on sellel juhtumil siiski lahendus, vastupidiselt Holland Marchi uskumisele.

"The Nice Guys" on positiivne üllatus, mida ma ei oodanud. Nagu ma juba mainisin, ei ole ma eriti komöödialembene, seega ei oota ma kunagi eriti komöödiatest midagi, aga antud filmi puhul on tegemist tõsiselt naljaka filmiga. Dialoog on kelmikas, kohati suisa nilbe, kuid targalt kirjutatud ja vaimukas. Film ei hiilga aga ainult dialoogiga, vaid on tõsiselt naljakas ka visuaalselt, mis väljendub kukkumistes ja näoilmetes.. Omamoodi teeb filmi paremaks veel see, et huumor on meisterlikult segatud vägivallaga, mis ei lase filmil olla lihtsalt suvaline komöödia, kuid ei anna ka võimalust olla suvaline krimi-action-film. Tõsi, film on tänu situatsioonidele ja tegelastele kohati absurdne, kuid see annab antud juhul ainult juurde.

Film ei oleks ilmselt pooltki nii särav olnud, kui Ryan Gosling ja Russel Crowe poleks ekraaniduuona omavahel nii hästi sobinud. Nende omavahelist keemiat tõid veel eriti hästi esile kõrvaltegelased, kellest eredaimalt säras Holland Marchi 13-aastane, kuid väga täiskasvanulik, tütar Holly (Angourie Rice), kes ei jätnud kasutamata ühtki võimalust oma isa alandamiseks või mahategemiseks, mis minu arust oli veider, kuid tegelikult vägagi humoorikas lüke. Kuigi, vahepeal tundus enamik kõrvaltegelasi üsna arusaamatu väärtusega, siis oli ka nende väljeütlemistes omajagu one-linereid. Ja kes saaks unustada seda ikoonilist stseeni, kus nad üritavad "surnutega" rääkida? Pauk tuli sealt, kust seda oodata ei osanud.

Ma olen üldiselt ka 70- ja 80ndate settingute austaja ning ka selles filmis ei jäänud see mu tähelepanuta, sest ilmselgelt oli ära kasutatud iga võimalust asi diskoseks muuta (ühest situatsioonis on nad reaalselt 70ndate ..pornopeol, kus mängib taustal Earth, Wind & Fire'i "September" ja meile näidatakse paremikku 70ndate moest) ning film tõesti oli igati ajastuhõnguline.


laupäev, 26. august 2017

film: Rogue One

2016
Felicity Jones, Riz Ahmed, Mads Mikkelsen, Diego Luna
Kestis 2h ja 13 minutit

Kellegi kohta, kes traileri väljatulemise aegu oli antud filmist väga suures vaimustuses, läks mul kole palju aega, et filmi tegeliku vaatamiseni jõuda. Lugu leiab aset ajal, mil Death Star alles ehitamisjärgus on. Death Stari kujundanud insener Galen Erso (Mads Mikkelsen) on sisse ehitanud vea, mis teeks Death Stari hävitamise lihtsamaks, kui joonised õige inimese käes oleks ja õigeks inimeseks osutub tema tütar Jyn Erso (Felicity Jones). Rühm mässulisi, eesotsas Jyn Erso ja Cassian Andoriga (Diego Luna) võtab ette riskantse missiooni eesmärgiga toimetada joonised mässuliste liidri kätte, et valmistuda Death Stari õhkimiseks.

Ma suutsin kahe tunni pikkuse filmi enda jaoks nelja tunni pikkuseks vaadata. Ütlesin ka Liisile seda, kes ütles mulle, et neli tundi on lõpustseeni igati väärt, aga ma isegi ei mäletanud selleks hetkeks, millega film lõppes. Minu jaoks tähendas see põhimõtteliselt seda, et filmi vaatamise asemel leidsin ma sada muud tegevust, mis pakkusid mulle tol hetkel rohkem huvi, kui sõda, millesse mässulised segatud olid. Ma ei teagi, kas süüdistada selles ennast või filmi, sest ma pean nentima, et mina ise ei saanud kuidagi filmilainele, aga teisalt oli film minu jaoks algusest peale kiirustatud ning muutis kergelt öeldes mind võimetuks kasvatama mingisugustki sümpaatiat pealiskaudsete tegelaste vastu. Algusest peale tutvustati Jyn Ersot kui tegelast, kellele nagu peaks kaasa elama, kuid tema puhul polnud millestki kinni hakata, sest minu jaoks jäi ainsaks momendiks, kus ta mingitki sügavust välja näitas, (SPOILER) tema isa surm ja arusaamishetk, et Cassianile oli antud ülesandeks ta isa tappa. Ülejäänud aeg - tundetu. Täpselt sama lugu ülejäänud tegelastega. Võib-olla oli asi minus, aga mingisugust emotsionaalset sidet tegelastega ei tekkinud ning polnud ka võimalik tekkida, erinevalt originaal-triloogiast, kus iga tegelane oli kaasaelatav ja omal moel huvitav. Seda öeldes, kohati oli üldse tunne, et antud filmil pole justkui mitte midagi ühist originaal-triloogia või üleüldse kogu filmisarjaga.

Rogue One'i ainsaks trumbiks saab lugeda võitlus- ja sõjastseenid ning ka sel juhul ei saa esile tõsta kõiki stseene, sest alguse poole oli nii mõnelgi juhul võitlusel täpselt sama probleem, mis tegelastel - see oli lihtsustatud ja pealiskaudne. Muidugi, mõni pauk oli võimsam, mõne jaoks suisa emotsionaalsem, aga üldiselt vaadetes oli minu jaoks tegemist suure ja ilmselge CGI segadusega, mis võimalik, et oligi filmi ainsaks kõrgpunktiks. 

Dialoogi oli üritatud meeleheitlikult nutikaks kirjutada, kuid ilmselt oli jällegi asi üheülbalistes tegelastes, kes olid võimetud elavat dialoogi edasi kandma, sest isegi nupukad kohad, mida ma tavasituatsioonis oleksin naljakana leidnud, panid mind lihtsalt kulmu kortsutama. Samas, võimalik, et lugu oli lihtsalt algusest peale nii nigel, et selle ümber polnudki võimalik paremat dialoogi kirjutada. Diego Luna, Riz Ahmed ja Mads Mikkelsen on küll välimuselt atraktiivsed meessoo esindajad, kuid sellest ei piisa, et nende jutt huvitavamaks muutuks.

Kui see film üldse minu jaoks midagi tõestas, siis seda, et ilmselgelt ollakse Star Warsist juba viimast välja pumpamas, ja et mulle endiselt ei meeldi Felicity Jones. Ma olen pettunud ja ilmselgelt olid mu ootused lihtsalt liiga kõrged.

esmaspäev, 26. juuni 2017

film: Slumdog Millionaire

Pildiotsingu slumdog millionare tulemus2008
Dev Patel, Freida Pinto, Irrfan Khan
Filmi kestis 2 tundi

8 Oscarit võitnud film räägib India slummis üles kasvanud Jamal Malikust, kelle ootamatu edu saates "Kes tahab saada miljonäriks?" tekitab talle paksu pahandust, kui arvatakse, et poiss võidab tänu pettusele, sest isegi advokaadid, arstid ja poliitikud ei ole mängus nii kaugele jõudnud. Tõestamaks, et ta ei ole petnud, vaid lihtsalt teab seda kõike, räägib ta jaoskonnas lugusid oma lapsepõlvest ning seikadest, tänu millele ta on selle info omandanud. 

Kui halb oli see, et ma hakkasin filmi vaatama ainult selle pärast, et Dev Pateli tantsimas näha? Mu ootused filmi suhtes ei olnud otseselt madalad, sest ma olin kuulnud ja lugenud, et tegemist on filmiga, mida peaks nägema, aga üleliia vaimustuses ei olnud ma ikkagi. Õnneks suutis film minu jaoks end huvitava ja uudsena tõestada. Ma ei oskagi filmi kuidagi ühtegi žanrisse paigutada, sest ühest küljest on see nagu action-film, kuid teisalt jällegi midagi, mis jääb komöödia ja draama vahepeale. Olgem ausad, kogu film oli otsast lõpuni kuidagi teistmoodi - omamoodi muinasjutuline oma loo tõttu, kuid reaalsuses kinni õhustiku ja tunde tõttu. Ja if you must know, Dev Pateli tantsimine lõpus ei valmistanud pettumust.

Visuaalselt oli film põnev (justkui sõõm värkset (või siis mitte nii värsket) õhku), mis tuli ennekõike esile asukohtades, kus film filmitud oli. Vaatajale näidati India kahte poolust - räpakat slummi, kus prügi vedeleb igal pool, kõik on räpakas ja kohati tundub, et see lõhn, mis seal levida võib, jõuab ka sinu ninani; teisalt saime sisse kiigata India kõrgseltskonna majadesse ja suurlinnadesse nagu Dubai, kus kõik on helge ja rahvas tundub jõukas. Osasid kaadreid võiks suisa dokumentaalfilmis kasutada. 

Midagi, mida ma tahaksin eriti välja tuua, on noorte näitlejate kasutamine filmis, ennekõike just slummilaste kasutamine, et anda edasi seda, kui palju lapsepõlv tegelikult noort inimest mõjutab. Lapsed rääkisid hindi keeles, nende sõnakasutus oli kohati vulgaarne nagu võikski ette kujutada ning kuidagi kahju hakkas, kui nägid, kuidas lapsed on hariduse saamiseks pressitud miniatuursesse klassiruumi, samas hakkas lausa kade meel, sest lapsepõlv prügimägede vahel tundus nii.. lihtne. 

Ja hei, "Paper planes" oli kõige õigem soundtrack, mis ühel säärasel filmil olla võiks.

neljapäev, 2. veebruar 2017

film: Live by Night


2016
Ben Affleck, Zoe Saldana, Chris Cooper, Chris Messina
Film kestis 2h ja 9 minutit

Filmi tegevus leiab aset 1920. aastatel. Esimesest maailmasõjast naasnud politseiametniku poeg Joe (Ben Affleck) otsustab, et tahab saada lindpriiks, elada sõltumatult ning vältida gängsteritega koostöö tegemist. Mõnda aega tal isegi õnnestub oma sulielu elada, kuid kui üks ebaõnnestunud rööv ja sisserääkimine viivad ta kolmeks aastaks vanglasse, saab temast hoopis teine mees. Muserdatud ja kõik kaotanud mees tahab kätte maksta ning oma soovi teostamiseks lööb ta mesti latiinogängsteriga, kes saadab ta tulikuuma Tampasse, kus ta alustab uue ja vägeva eluga.

Täitsa mõnusa vaibiga krimifilm, mille rikkus ära kakskümmend minutit liiga palju sissekirjutatud imalaid armastuslugusid. Seejuures jäi kogu ülejäänud film kogu loo jutustamiseks liiga lühikeseks (khm oleks võinud need armumängud ära jätta ja oleks kohe täpselt parajalt aega juurde saanud), sest Joe lugu oli olulistes kohtades jutustatud liiga lühidalt ja ebaolulised kohad (jep, seks) olid venitatud. 

Juba eelmises postituses välja tulnud ebasümpaatia pealeloetud jutusteste vastu sai minu silmis järgmise täienduse Ben Afflecki monotoonse hääle näol, millega ta oma enese elu ümber jutustas. Ka oli tema osatäitmine üsna elutu, kuid õnneks natuke teisel moel ehk tema kehastatud tegelane oli pigem teeseldud kalk, kes vaenlasega kokku puutudes oli külm ja tõsine gängster, kuid armastatuga kokkupuutudes oli elutu, kuid hell. Temale totaalselt vastupidiselt sai oma rolliga väga kirglikult hakkama Elle Fanning, kes kehastas noort tütarlast, keda polnud elu just eriti hellalt kohelnud ning kes oli isa tõttu rangelt usklikuks pöördunud. Ta oli tõesti suurepärane - ekraan suisa helendas, kui tema pildile astus.

Enim meeldis mulle aga hoopis filmi tegevuspaik - soe ja päikeseline Tampa, kus kohtusid kultuurid. Linateos oli suurepäraselt tabanud kultuuriruumi õhustikku ning sisse sobitatud kuubalaste tantsupeod ja soe ja rõske õhk, mida oli tunda lausa kinosaalis, andsid kogu loole sõna otseses mõttes vürtsi juurde. Ka oli film suurepärane kostüümidraama - kõik kostüümid olid ajastukohased ja on-point.


pühapäev, 1. jaanuar 2017

film: Legend


2015
Tom Hardy, Emily Browning, Taron Egerton
Film kestis 2 tundi ja 12 minutit

On kaks asja, mis kellelegi enam üllatusena ei peaks tulema - mulle ei meeldi õudukad ja mulle meeldib kriminaalsus.

Kuuekümnendad aastad. Ühes Londoni osas on pead tõstnud identsetest kaksikutest gangsterid Ronald ja Reginald Kray (mõlema osas Tom Hardy), kes tahavad enda võimule allutada kogu Londoni. Nad on küll välimuselt täiesti identsed, kuid täiesti erinevad - Ronnie on vägivaldne ja problemaatiline, Reggie veidi rahulikum ja ajendatud armastusest ning koos tahavad nad juhtida pereäri, mida pidevalt pingestab Ronnie ebastabiilsus.

Vägivaldne, kuid sisult mitte millegi erilisega silmapaistev film, mille ainsaks eriliseks tegevaks faktoriks oli Tom Hardy. Ma ilmselt poleks seda filmi niipea vaatama hakanud, kui see mulle juhuslikult meelde poleks tulnud, Tom Hardy poleks peaosas olnud, ja mul poleks vaatamiseks seltsilist olnud. Paraku oli tõesti nii, et film tekitas tüdimust mitte ühel, vaid suisa mitmel põhjusel ja oli lisaks veel pikk ja ebamugav.

Minu jaoks puudus filmil see püsiv joon, üks lugu, mis kuhugi välja viiks. Kaootiliselt kokku pakitud, liiga kiiresti vahelduv. Õigemini ma parandan end, filmil oli püsiv joon ja selleks olid kaksikud, kuid filmil puudus ümbritsev ja kuhugi väljaviiv lugu, sest ainus mida kogu filmi jooksul näha sai, olid kaksikud ise. Tutvustamata jäid nende konkurendid, sõbrad, vanemad, isegi Reggie love-interesti oli tutvustatud vaid minimaalselt - kust ta tuli ja kuhu läks. Kahe tunni sisse oleks mahtunud nagu ainult üks viiv kaksikute elust, ei midagi muud. Praktiliselt oli film nagu veider perepilt, millelt saad sa teada nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku.



Ilmselt said nad ise ka aru, et gangster-filmina on linateos puudulik ja üritasid seda korvata huumoriga, mis õnneks oli õigesti ajastatud ja polnud üleliia kohatu, andis filmile isegi natuke juurde.

Ma üldiselt ei salli filmide juures läbivaid jutustusi, kui need pole just Morgan Freemani poolt sisse loetud ja minu kahjuks algas film kohe Emily Browningu jutustamisega "tema armast Reggiest", kes siiski ei osutunud nii armsaks midagi. Ma oleksin võinud selle jutustuse üle elada, kui jutustajaks poleks olnud Emily Browning, sest minule hakkab tema kuulamine kõrvale ja  ma ei suuda tulla ühegi näitleja peale, kes oleks nii tuim kui tema on. (Jaa, ma tean küll, et väidetakse nagu Kristen Stewart oleks kõige tuimem näitleja üldse, aga ausalt, ta ei ole) Kena näolapp küll, aga väga halvasti valitud rollitäide.

Seeeest säras Tom Hardy kõigi ülejäänud tegelaste eest ka, mängides nii Ronnie kui Reggie Krayd. See oli lausa hämmastav, kuidas ta suutis mängida nii totaalseid erinevaid isiksusi ja seda veel usutavalt. Film on ka ilmselt nime saanud pigem Hardy näitlejatöö, kui filmi sisu järgi.

kolmapäev, 7. detsember 2016

raamat: Lars Kepler "Stalker"

Päris ausalt olen ma see inimene, kes suudab igas vestluses teha juttu mõnest mõrvarist, mõrvast või juurdlusest, mille kohta ma olen lugenud raamatust või näinud "Kurjuse kannul" episoodist. Enamasti on see tänu mu suurele sümpaatiale Skandinaavia noiri, ning Lars Kepleri (pseudonüüm), kes minus selle sümpaatia tekitas, vastu.. Samuti, armastus "Kurjuse kannul" vastu.
 
"Stalker" jätkub aasta pärast seda, kus "Uneliivamees" lõppes. Joona Linna on kadunud ning kõik eeldavad, et ta on surnud, sest viimane juhtnöör tema kohta pärineb kodutult, kes nägi teda ennast uputamas. Joona kohale on asunud uurija Margot Silverman, kelle õlule on jäänud veider juhtum - YouTube'i pannakse üles video, kus mõni naine tegeleb täiesti igapäevaste asjadega ning natuke aega pärast video ülespanemist mõrvatakse too sama naine jõhkralt. Teise ohvri mehe mälestuste lahti harutamiseks palgatakse taas hüpnotisöör Erik Maria Bark kuni ootamatult avastatakse seos kõigi mõrvatute ning hüpnotisööri vahel.
 
Mind endiselt hämmastab, kui põnevalt on siiani olnud kõik Joona Linna sarja raamatud üles ehitatud. Kuigi ma pean nentima, et "Stalker" ei kuulu just mu lemmikute hulka, sest see polnud minu arust pooltki nii jõhker, kui mulle meeldinud oleks, siis püsis üldine põnevus vahelduvalt lõpuni välja. Kui aus olla, siis oli lugu ka natuke nõrgem kui "Hüpnotisööris" või "Uneliivamehes", sest olid omad haripunktid ja üldmulje raamatust jäi pigem põnev, kuid ma ei saa öelda, et ma oleks lugemist nautinud pooltki nii palju, kui ma nautisin näiteks "Uneliivameest". Natuke kulunud tunne tekkis, kuigi ma ei leia, et "Stalker" oleks eelnevate raamatutega üleliia sarnane olnud.
 
Üks asi, mis siiski enamasti kõigi krimiromaanide juures kipub häirima, on (ootamatu) armastusloo sisse toomine. Mind näiteks lihtsalt häirib, kui uurimine, mõrvad jms käib vaheldumisi kellegi armatsemise või armastamisega, sest see kipub üldist kriitilist ja põnevat atmosfääri ära rikkuma. Ei muserda see ääri-veeri isiklike suhete mainimine, kuid tõesti ei meeldi, kui mitu peatükki on pühendatud tervenisti kellegi armuloole.

Kaanepildist rääkides, siis ilmselt oli see kõikide Joona Linna sarja raamatute peale mu kõige vähem lemmikum, sest see näeb natuke välja, nagu oleks selle kokku pannud 12-aastane laps mängukoopas, kuigi tuleb nentida, et teose sisu annab see küll päris kenasti edasi.

laupäev, 26. november 2016

film: Trumbo

2015
Bryan Cranston, Helen Mirren, Louis C.K.
Film kestis 2 tundi ja 4 minutit

II maailmasõja järgne Hollywood. Dalton Trumbo (Bryan Cranston) on üks Hollywoody nõutumaid ja rahastatumaid stsenariste, kuid ta on poliitilise vaatena võtnud omaks kommunismi, mis tehniliselt ei ole karistatav, kuid kõrgematele võimudele on see pinnuks silmas. Enne kui ta arugi saab, süüdistatakse teda riigivastases vandenõus ning ta mõistetakse süüdi riigireetmises, millega kaasneb vanglakaristus ja "musta nimekirja" sattumine, mis tema jaoks tähendab oma nime alt avaldamise keeldu ja karistust kõigile, kes temaga koostööd teevad. Kuid Trumbo ei kavatse sellega leppida ja mõtleb välja kavala skeemi, mis laseb tal avaldada stsenaariume ning teistel loorberitel puhata. 

Kui ma peaksin seda filmi millegagi võrdlema, kõrvutaks ma selle lapsepõlves mängitud mänguga, mille eesmärgiks oli mitte puudutada põrandal voolavat laavat. Filmi alguses oli see mäng kiire, toimus pidev hüplemine ja lõpu poole, kui esemed ruumis olid muutunud harvemaks, hakkasid sammud pikemat aega ja paremat tasakaalu nõudma. Siiski, tegemist oli tegelikult väga sügavmõttelise biograafilise draamaga, mis ei puudutanud ainult Trumbot kui kirjanikku, vaid ka Hollywoodi kui osa poliitilisest süsteemist - linateos ei keskendunud ainult Trumbo saladusele, mis lubas tal aktiivset kirjatööd jätkata, vaid näitas mingil määral seda tumedamat tahku Hollywoodist, mida sageli ei näidata, millele ei rõhuta. 

Mulle siiski näis, et film oli pisut liiga komejandine. Üheks linateose põhiteemaks võib kindlasti lugeda (sõna)vabaduse ja selle piiramise, kuid mul ei õnnestunud seda osa filmist tõsiselt just eriti sageli võtta, sest ühel hetkel virutati sulle näkku, millist ebaõiglust võib esineda nii kaunina kujutatavas süsteemis, kui sinu vaade ei ühti kellegi teise omaga, kuid järgmisel hetkel kujutatakse ajastut jällegi nagu veidrat ja kurblikku karikatuuri, mille keskmes on negatiivsusest ja egoismist õhkuv mees, et mitte öelda sitapea.

Muidugi, mul pole mingit tahtmist eitada, et Bryan Cranston Trumbona poleks oma rollis hea olnud. Ta oli valmis kõigega maksma, et tõestada oma väärtust ja võidelda selle eest, et ta ei peaks enam oma kirjatööd varjama ning seejuures paistis tema enesekesksus lausa imetlust vääriv. Ka igast tema repliigist õhkus seda, et ta teab täpselt kui hea kirjanik ta on, kuid mulle jäi selgusetuks, kas ülejäänud dialoogi juures võis olla puuduseks mitte nii hiilgav edastus või oli lihtsalt teadlikult natuke tagasi hoitud, et Cranston eriti särada saaks.