esmaspäev, 26. juuni 2017

film: Slumdog Millionaire

Pildiotsingu slumdog millionare tulemus2008
Dev Patel, Freida Pinto, Irrfan Khan
Filmi kestis 2 tundi

8 Oscarit võitnud film räägib India slummis üles kasvanud Jamal Malikust, kelle ootamatu edu saates "Kes tahab saada miljonäriks?" tekitab talle paksu pahandust, kui arvatakse, et poiss võidab tänu pettusele, sest isegi advokaadid, arstid ja poliitikud ei ole mängus nii kaugele jõudnud. Tõestamaks, et ta ei ole petnud, vaid lihtsalt teab seda kõike, räägib ta jaoskonnas lugusid oma lapsepõlvest ning seikadest, tänu millele ta on selle info omandanud. 

Kui halb oli see, et ma hakkasin filmi vaatama ainult selle pärast, et Dev Pateli tantsimas näha? Mu ootused filmi suhtes ei olnud otseselt madalad, sest ma olin kuulnud ja lugenud, et tegemist on filmiga, mida peaks nägema, aga üleliia vaimustuses ei olnud ma ikkagi. Õnneks suutis film minu jaoks end huvitava ja uudsena tõestada. Ma ei oskagi filmi kuidagi ühtegi žanrisse paigutada, sest ühest küljest on see nagu action-film, kuid teisalt jällegi midagi, mis jääb komöödia ja draama vahepeale. Olgem ausad, kogu film oli otsast lõpuni kuidagi teistmoodi - omamoodi muinasjutuline oma loo tõttu, kuid reaalsuses kinni õhustiku ja tunde tõttu. Ja if you must know, Dev Pateli tantsimine lõpus ei valmistanud pettumust.

Visuaalselt oli film põnev (justkui sõõm värkset (või siis mitte nii värsket) õhku), mis tuli ennekõike esile asukohtades, kus film filmitud oli. Vaatajale näidati India kahte poolust - räpakat slummi, kus prügi vedeleb igal pool, kõik on räpakas ja kohati tundub, et see lõhn, mis seal levida võib, jõuab ka sinu ninani; teisalt saime sisse kiigata India kõrgseltskonna majadesse ja suurlinnadesse nagu Dubai, kus kõik on helge ja rahvas tundub jõukas. Osasid kaadreid võiks suisa dokumentaalfilmis kasutada. 

Midagi, mida ma tahaksin eriti välja tuua, on noorte näitlejate kasutamine filmis, ennekõike just slummilaste kasutamine, et anda edasi seda, kui palju lapsepõlv tegelikult noort inimest mõjutab. Lapsed rääkisid hindi keeles, nende sõnakasutus oli kohati vulgaarne nagu võikski ette kujutada ning kuidagi kahju hakkas, kui nägid, kuidas lapsed on hariduse saamiseks pressitud miniatuursesse klassiruumi, samas hakkas lausa kade meel, sest lapsepõlv prügimägede vahel tundus nii.. lihtne. 

Ja hei, "Paper planes" oli kõige õigem soundtrack, mis ühel säärasel filmil olla võiks.

neljapäev, 2. veebruar 2017

film: Live by Night


2016
Ben Affleck, Zoe Saldana, Chris Cooper, Chris Messina
Film kestis 2h ja 9 minutit

Filmi tegevus leiab aset 1920. aastatel. Esimesest maailmasõjast naasnud politseiametniku poeg Joe (Ben Affleck) otsustab, et tahab saada lindpriiks, elada sõltumatult ning vältida gängsteritega koostöö tegemist. Mõnda aega tal isegi õnnestub oma sulielu elada, kuid kui üks ebaõnnestunud rööv ja sisserääkimine viivad ta kolmeks aastaks vanglasse, saab temast hoopis teine mees. Muserdatud ja kõik kaotanud mees tahab kätte maksta ning oma soovi teostamiseks lööb ta mesti latiinogängsteriga, kes saadab ta tulikuuma Tampasse, kus ta alustab uue ja vägeva eluga.

Täitsa mõnusa vaibiga krimifilm, mille rikkus ära kakskümmend minutit liiga palju sissekirjutatud imalaid armastuslugusid. Seejuures jäi kogu ülejäänud film kogu loo jutustamiseks liiga lühikeseks (khm oleks võinud need armumängud ära jätta ja oleks kohe täpselt parajalt aega juurde saanud), sest Joe lugu oli olulistes kohtades jutustatud liiga lühidalt ja ebaolulised kohad (jep, seks) olid venitatud. 

Juba eelmises postituses välja tulnud ebasümpaatia pealeloetud jutusteste vastu sai minu silmis järgmise täienduse Ben Afflecki monotoonse hääle näol, millega ta oma enese elu ümber jutustas. Ka oli tema osatäitmine üsna elutu, kuid õnneks natuke teisel moel ehk tema kehastatud tegelane oli pigem teeseldud kalk, kes vaenlasega kokku puutudes oli külm ja tõsine gängster, kuid armastatuga kokkupuutudes oli elutu, kuid hell. Temale totaalselt vastupidiselt sai oma rolliga väga kirglikult hakkama Elle Fanning, kes kehastas noort tütarlast, keda polnud elu just eriti hellalt kohelnud ning kes oli isa tõttu rangelt usklikuks pöördunud. Ta oli tõesti suurepärane - ekraan suisa helendas, kui tema pildile astus.

Enim meeldis mulle aga hoopis filmi tegevuspaik - soe ja päikeseline Tampa, kus kohtusid kultuurid. Linateos oli suurepäraselt tabanud kultuuriruumi õhustikku ning sisse sobitatud kuubalaste tantsupeod ja soe ja rõske õhk, mida oli tunda lausa kinosaalis, andsid kogu loole sõna otseses mõttes vürtsi juurde. Ka oli film suurepärane kostüümidraama - kõik kostüümid olid ajastukohased ja on-point.


pühapäev, 1. jaanuar 2017

film: Legend


2015
Tom Hardy, Emily Browning, Taron Egerton
Film kestis 2 tundi ja 12 minutit

On kaks asja, mis kellelegi enam üllatusena ei peaks tulema - mulle ei meeldi õudukad ja mulle meeldib kriminaalsus.

Kuuekümnendad aastad. Ühes Londoni osas on pead tõstnud identsetest kaksikutest gangsterid Ronald ja Reginald Kray (mõlema osas Tom Hardy), kes tahavad enda võimule allutada kogu Londoni. Nad on küll välimuselt täiesti identsed, kuid täiesti erinevad - Ronnie on vägivaldne ja problemaatiline, Reggie veidi rahulikum ja ajendatud armastusest ning koos tahavad nad juhtida pereäri, mida pidevalt pingestab Ronnie ebastabiilsus.

Vägivaldne, kuid sisult mitte millegi erilisega silmapaistev film, mille ainsaks eriliseks tegevaks faktoriks oli Tom Hardy. Ma ilmselt poleks seda filmi niipea vaatama hakanud, kui see mulle juhuslikult meelde poleks tulnud, Tom Hardy poleks peaosas olnud, ja mul poleks vaatamiseks seltsilist olnud. Paraku oli tõesti nii, et film tekitas tüdimust mitte ühel, vaid suisa mitmel põhjusel ja oli lisaks veel pikk ja ebamugav.

Minu jaoks puudus filmil see püsiv joon, üks lugu, mis kuhugi välja viiks. Kaootiliselt kokku pakitud, liiga kiiresti vahelduv. Õigemini ma parandan end, filmil oli püsiv joon ja selleks olid kaksikud, kuid filmil puudus ümbritsev ja kuhugi väljaviiv lugu, sest ainus mida kogu filmi jooksul näha sai, olid kaksikud ise. Tutvustamata jäid nende konkurendid, sõbrad, vanemad, isegi Reggie love-interesti oli tutvustatud vaid minimaalselt - kust ta tuli ja kuhu läks. Kahe tunni sisse oleks mahtunud nagu ainult üks viiv kaksikute elust, ei midagi muud. Praktiliselt oli film nagu veider perepilt, millelt saad sa teada nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku.



Ilmselt said nad ise ka aru, et gangster-filmina on linateos puudulik ja üritasid seda korvata huumoriga, mis õnneks oli õigesti ajastatud ja polnud üleliia kohatu, andis filmile isegi natuke juurde.

Ma üldiselt ei salli filmide juures läbivaid jutustusi, kui need pole just Morgan Freemani poolt sisse loetud ja minu kahjuks algas film kohe Emily Browningu jutustamisega "tema armast Reggiest", kes siiski ei osutunud nii armsaks midagi. Ma oleksin võinud selle jutustuse üle elada, kui jutustajaks poleks olnud Emily Browning, sest minule hakkab tema kuulamine kõrvale ja  ma ei suuda tulla ühegi näitleja peale, kes oleks nii tuim kui tema on. (Jaa, ma tean küll, et väidetakse nagu Kristen Stewart oleks kõige tuimem näitleja üldse, aga ausalt, ta ei ole) Kena näolapp küll, aga väga halvasti valitud rollitäide.

Seeeest säras Tom Hardy kõigi ülejäänud tegelaste eest ka, mängides nii Ronnie kui Reggie Krayd. See oli lausa hämmastav, kuidas ta suutis mängida nii totaalseid erinevaid isiksusi ja seda veel usutavalt. Film on ka ilmselt nime saanud pigem Hardy näitlejatöö, kui filmi sisu järgi.

kolmapäev, 7. detsember 2016

raamat: Lars Kepler "Stalker"

Päris ausalt olen ma see inimene, kes suudab igas vestluses teha juttu mõnest mõrvarist, mõrvast või juurdlusest, mille kohta ma olen lugenud raamatust või näinud "Kurjuse kannul" episoodist. Enamasti on see tänu mu suurele sümpaatiale Skandinaavia noiri, ning Lars Kepleri (pseudonüüm), kes minus selle sümpaatia tekitas, vastu.. Samuti, armastus "Kurjuse kannul" vastu.
 
"Stalker" jätkub aasta pärast seda, kus "Uneliivamees" lõppes. Joona Linna on kadunud ning kõik eeldavad, et ta on surnud, sest viimane juhtnöör tema kohta pärineb kodutult, kes nägi teda ennast uputamas. Joona kohale on asunud uurija Margot Silverman, kelle õlule on jäänud veider juhtum - YouTube'i pannakse üles video, kus mõni naine tegeleb täiesti igapäevaste asjadega ning natuke aega pärast video ülespanemist mõrvatakse too sama naine jõhkralt. Teise ohvri mehe mälestuste lahti harutamiseks palgatakse taas hüpnotisöör Erik Maria Bark kuni ootamatult avastatakse seos kõigi mõrvatute ning hüpnotisööri vahel.
 
Mind endiselt hämmastab, kui põnevalt on siiani olnud kõik Joona Linna sarja raamatud üles ehitatud. Kuigi ma pean nentima, et "Stalker" ei kuulu just mu lemmikute hulka, sest see polnud minu arust pooltki nii jõhker, kui mulle meeldinud oleks, siis püsis üldine põnevus vahelduvalt lõpuni välja. Kui aus olla, siis oli lugu ka natuke nõrgem kui "Hüpnotisööris" või "Uneliivamehes", sest olid omad haripunktid ja üldmulje raamatust jäi pigem põnev, kuid ma ei saa öelda, et ma oleks lugemist nautinud pooltki nii palju, kui ma nautisin näiteks "Uneliivameest". Natuke kulunud tunne tekkis, kuigi ma ei leia, et "Stalker" oleks eelnevate raamatutega üleliia sarnane olnud.
 
Üks asi, mis siiski enamasti kõigi krimiromaanide juures kipub häirima, on (ootamatu) armastusloo sisse toomine. Mind näiteks lihtsalt häirib, kui uurimine, mõrvad jms käib vaheldumisi kellegi armatsemise või armastamisega, sest see kipub üldist kriitilist ja põnevat atmosfääri ära rikkuma. Ei muserda see ääri-veeri isiklike suhete mainimine, kuid tõesti ei meeldi, kui mitu peatükki on pühendatud tervenisti kellegi armuloole.

Kaanepildist rääkides, siis ilmselt oli see kõikide Joona Linna sarja raamatute peale mu kõige vähem lemmikum, sest see näeb natuke välja, nagu oleks selle kokku pannud 12-aastane laps mängukoopas, kuigi tuleb nentida, et teose sisu annab see küll päris kenasti edasi.

laupäev, 26. november 2016

film: Trumbo

2015
Bryan Cranston, Helen Mirren, Louis C.K.
Film kestis 2 tundi ja 4 minutit

II maailmasõja järgne Hollywood. Dalton Trumbo (Bryan Cranston) on üks Hollywoody nõutumaid ja rahastatumaid stsenariste, kuid ta on poliitilise vaatena võtnud omaks kommunismi, mis tehniliselt ei ole karistatav, kuid kõrgematele võimudele on see pinnuks silmas. Enne kui ta arugi saab, süüdistatakse teda riigivastases vandenõus ning ta mõistetakse süüdi riigireetmises, millega kaasneb vanglakaristus ja "musta nimekirja" sattumine, mis tema jaoks tähendab oma nime alt avaldamise keeldu ja karistust kõigile, kes temaga koostööd teevad. Kuid Trumbo ei kavatse sellega leppida ja mõtleb välja kavala skeemi, mis laseb tal avaldada stsenaariume ning teistel loorberitel puhata. 

Kui ma peaksin seda filmi millegagi võrdlema, kõrvutaks ma selle lapsepõlves mängitud mänguga, mille eesmärgiks oli mitte puudutada põrandal voolavat laavat. Filmi alguses oli see mäng kiire, toimus pidev hüplemine ja lõpu poole, kui esemed ruumis olid muutunud harvemaks, hakkasid sammud pikemat aega ja paremat tasakaalu nõudma. Siiski, tegemist oli tegelikult väga sügavmõttelise biograafilise draamaga, mis ei puudutanud ainult Trumbot kui kirjanikku, vaid ka Hollywoodi kui osa poliitilisest süsteemist - linateos ei keskendunud ainult Trumbo saladusele, mis lubas tal aktiivset kirjatööd jätkata, vaid näitas mingil määral seda tumedamat tahku Hollywoodist, mida sageli ei näidata, millele ei rõhuta. 

Mulle siiski näis, et film oli pisut liiga komejandine. Üheks linateose põhiteemaks võib kindlasti lugeda (sõna)vabaduse ja selle piiramise, kuid mul ei õnnestunud seda osa filmist tõsiselt just eriti sageli võtta, sest ühel hetkel virutati sulle näkku, millist ebaõiglust võib esineda nii kaunina kujutatavas süsteemis, kui sinu vaade ei ühti kellegi teise omaga, kuid järgmisel hetkel kujutatakse ajastut jällegi nagu veidrat ja kurblikku karikatuuri, mille keskmes on negatiivsusest ja egoismist õhkuv mees, et mitte öelda sitapea.

Muidugi, mul pole mingit tahtmist eitada, et Bryan Cranston Trumbona poleks oma rollis hea olnud. Ta oli valmis kõigega maksma, et tõestada oma väärtust ja võidelda selle eest, et ta ei peaks enam oma kirjatööd varjama ning seejuures paistis tema enesekesksus lausa imetlust vääriv. Ka igast tema repliigist õhkus seda, et ta teab täpselt kui hea kirjanik ta on, kuid mulle jäi selgusetuks, kas ülejäänud dialoogi juures võis olla puuduseks mitte nii hiilgav edastus või oli lihtsalt teadlikult natuke tagasi hoitud, et Cranston eriti särada saaks.

reede, 28. oktoober 2016

film: The Program

2015
Ben Foster, Chris O'Dowd, Lee Pace
Film kestis 1 tund ja 43 minutit

Ma pole küll suuremasi spordifänn ja sporti vaatamas või tegemas võib mind näha vaid siis, kui täiskuu taevas on, kuid mul on veider soft-spot spordifilmide osas. Ei ole erandiks ka "The Program". Lance Armstrong - nagu postergi ütleb - tšempion ja kangelane, jäädvustas end spordiajalukku, esmalt positiivselt, kuni ühel hetkel sai see unenägu otsa.

Kui Lance Armstrong (Ben Foster) 1993 aastal areenile tõusis, ennustas spordireporter David Walsh (Chris O'Dowd) talle hiilgavat tulevikku.. Seda hetkeni, kuni Lance'i tabas vähk. Üllatuslikult naases sportlane aga 1999 aastal ning võitis oma esimese Tour de France'i. Mitte keegi ei kahelnud temas, välja arvata David Walsh, kes trotsides kõike, võttis oma hingemissiooniks paljastada pettus, see salapärane programm, millega Lance Armstrong tegeles. 

Film on tempokas draama ning põhilugu keerlebki ümber geniaalse programmi, mille Lance, tema tolleaegne arst ja tiim olid välja arendanud, et petta ära kõik dopinguproovid. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui läbimõeldult oli välja arendatud tiimisisene dopinguvõtmine ja kui kaua nad suutsid seda edasi ajada ilma, et selle kohta midagi täpsemat peale kuulujuttude selguks. Minu pettumuseks jõuti tegeliku paljastamise protsessini millalgi filmi teises pooles ning kuidagi järsku ja lühidalt. Muidugi oli teada, et Lance jääb vahele, kuid mina oleks seda vahelejäämise protsessi natuke süvenenumalt näha tahtnud, seda valet teame me kõik niikuinii. 

Tegemist oli siiski korraliku ja vaadatava biograafilise draamaga, mida ilmestas hea näitlejatöö Ben Fosterilt ja Chris O'Dowdilt. Ben Foster tõesti oli nagu antikangelane põnevusfilmis - Lance Armstrong oli algusest peale üsna ebameeldiv egomaniakk, kes ei hoolinud vahenditest. Ta lihtsalt tahtis olla parim, olla võitja. Chris O'Dowd oli küll järjepidev ajakirjanik, kuid tema osa tundus olevat absurdselt väike. Samuti oli ta väga.. harjumatu. Ma olen viimasel ajal nii palju "IT-crowdi" vaadanud, et ma ei suutnud esimestel minutitel naermisest hoiduda, kuid siis ma sain aru, et ta ei teegi seekord nalja. Kurb on lihtsalt see, et ainult vaadatavusest ei piisa, sest film oleks vajanud juurde ka teatavat wow-efekti. Ma tean, et ma soovitan seda filmi näiteks oma vanaemale, sest ta on spordivaataja ja talle meeldivad sellised filmid, kuid ma tean, et ma ei räägi talle seda enam ülejärgmisel nädalal, sest selle filmi juures ei ole midagi sellist, millest rääkida ja ma lihtsalt unustan ära, et ma seda vaatasin. Selle koha pealt oli kahjuks tegemist suhteliselt eripäratu filmiga. See oli lihtsalt üks lugu.

film: Inferno

2016
Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster
Film kestis 2 tundi ja 1 minut

Kui sul on iga päev kella seitsmest hommikul õhtuni välja tegevustega täidetud, on üsna raske mahutada oma ajakavasse kinnominekut, kuid õnneks õnnestus mul üks õhtu veeta just kinos. Kui aus olla, käisin ma "Infernot" vaatamas üle nädala aja tagasi ja suisa esilinastusel, kuid mul ei olnud mahti (loe: samuti selget arvamust), et midagi kirja panna.

Dan Browni romaanisarja neljanda osa põhjal vändatud linateos algab sellega, et Robert Langdon (Tom Hanks) ärkab üles Itaalia haiglas, mis on kaugel kohast, mida ta viimasena mäletab. Peale selle kummitavad teda veidrad justkui mälestused katkust ja surmast, mis ei lase tal korralikult mõelda. Asi kisub veel veidramaks, kui ta avastab oma mantlitaskust ohtlike ainete säilitamiseks mõeldud anuma, mille seest leiab ta kõrgtehnoloogilise vidina, millest omakorda leiab ta Põrgu kaardi, mis on alternatiivne versioon Botticelli "Põrgu kaardist". Peale selle ajavad teda taga üks salajane organisatsioon ja kogu riigi politsei ning tal endal on lihtsalt üks suur mäluauk.

Kõik, kes mind teavad, teavad, kui väga mulle meeldivad müsteeriumid ja Tom Hanks. Kahjuks ei saa ma öelda, et "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" kuuluvad just mu lemmikfilmide hulka, mitte et neil midagi otseselt viga oleks. Ka Inferno on sama masti, mis sellele eelnenud filmid -  ka selles filmis on esindatud kõva müsteerium, mida doktor Langdon ja tema veetlev abiline lahendama asuvad, kuid tahestahtmata oli lahendamise pool pingeliselt.. nõrk. Liiga palju actionit, liiga vähe olulist sisu. Film on kiiresti arenev, kuid isegi mina, kes ma olen lugenud Dan Browni "Infernost" ära ainult tublid kolmkümmend lehekülge, võin öelda, et põnevus oleks justkui välja imetud.

Kõige enam meeldiski mulle tegelikult filmi algus, eriti need esteetiliselt rõvedad nägemused, mida Langdon nägi, sest minu arust andsid just need filmile sellise mõnusalt põneva ja õudse varjundi, andsid aimu filmi üldisest sisust. Üks asi, mida ma aga üldse ei seedinud, oli see, et "Infernos" oli väga vähe ajaloolist tausta, ainult nipet-näpet siin ja seal, kuid mitte midagi tõeliselt huvitavat, nagu ma "Da Vinci koodist" näiteks mäletan.

Tõeline küsimus on aga see, et kui palju raamatuid ja filme suudavad nad sarnase süžeega samast doktorist veel toota. Kisub juba natuke ühekülgseks, seda enam, kui kõik järgmised peaksid sarnaselt "Infernole" kiirustatud actionfilmid ilma "Da Vinci koodi" fenomenita olema.