tag:blogger.com,1999:blog-5337491822243171342024-03-12T22:36:50.658-07:00Aja surnuks löömine Tuuligatuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.comBlogger106125tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-20567155390731630962018-07-18T15:38:00.003-07:002018-07-18T15:38:34.439-07:00raamat: William Faulkner "Hälin ja raev"<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://www.raamatuvahetus.ee/et/img/8498193524.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="500" data-original-width="329" height="400" src="https://www.raamatuvahetus.ee/et/img/8498193524.jpg" width="262" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna see tundus kõige kohasem raamat, mida teel Tartusse ja koju lugeda, oli see mul sisseastumiskatsel kaasas ja sai ka läbi loetud. William Faulkneri vaieldamatult üks kuulsamaid teosed "Hälin ja raev" jutustab loo Compsonite perekonnast nelja päeva jooksul: neid varjutab elupõline traagika, mida pereliikmed teose vältel korduvalt needuseks nimetavad. Teose peategelased on kolm venda, minajutustajad: vaimselt alaarenenud Benjamin, morbiidne ja segaduses Quentin ning karm Jason. Lisaks nende õde Caddy, Caddy tütar Quentin, majahoidja Dilsey ja terve hulk majaorjasid.<br />
<br />
Raamat algab üsna ootamatult, keskendudes perekonna pesamuna Benjyle, kes nagu selgub, on vaimse hälbega, ei oska kõneleda ega käituda ja Benjy mõttekäigust saame me esimest korda aimu, et midagi on halvasti, kuid Benjy hüplev ja pigem aistingutele ja tundmustele rõhuv ilma emotsioonideta jutustamine on omamoodi nõutukstegev, sest on raske täpselt öelda, mis. Ometi jätab see sellise intensiivse ja rahutu maigu suhu. Tema jutustamisstiilis puudub seos, omavahel segunevad minevik ja olevik.<br />
<br />
Teisena võtab jutustajarolli üle Quentin, kelle tundlikkus väljendub Benjyst erinevalt, morbiidsemalt, emotsionaalsemalt ning esialgu veidi klaarimalt ja selgete mõttekäikude kaudu, segunedes hiljem Benjyga sarnaselt oleviku ja mineviku kompotiks, kus lugejal on võimalus hakata välja noppima selgemaid seiku, millest on võimalik midagi välja lugeda. Quentini tegelaskuju on rahutu ja häiritud, ta võtab kõike isiklikult ning see väljendub ka tema jutustuses, mis on samamoodi rahutu, lünklik ja kirjavahemärkideta, justkui Quentin teksti kujul.<br />
<br />
Kolmandas osas tuleb mängu Jason, kes on kolmest vennast kõige ratsionaalsem ja selgemõistuslikum, kuid ka kõige negatiivsem, ahnem ja julmem. Jason on olude sunnil tahutud karmiks ja negatiivseks meheks, kes tunneb, et tema õed-vennad on süüdi, et tema elu nõnda ebaõnnestunud ja piiratud võimalustega on. Tema jutust tuleb ka välja täpselt, kui negatiivselt ta oma sugulaste vastu meelestatud on. Samas on just tema jutustus siduvaks lüliks Quentini ja Benjamini jutustuste vahel, andes lõpliku pildi kõigest, mis on juhtunud.<br />
<br />
Tegelikult oli see mu teine kord "Hälinat ja raevu lugeda" ning kokkusattumuste tõttu juhtusin ma mõlemal korral raamatut alustama passilauas, lõpetama rongis. Mõlemal korral jättis raamat mulle emotsionaalselt kustumatu mulje, mis teisel korral oli võib-olla isegi veidi intensiivsem, muutes mind üheaegselt häirituks ja rahutuks, kuid tekitades ka parajat segadust. Väga ere ja ängistav lugemiselamus igal juhul.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-41099446860258466272018-07-15T11:28:00.002-07:002018-07-15T11:31:26.051-07:00film: The Snowman <div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://cdn-static.denofgeek.com/sites/denofgeek/files/2017/10/snowman-mainstagefull-596e539d519ab-1.png" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="381" data-original-width="720" height="custom" src="https://cdn-static.denofgeek.com/sites/denofgeek/files/2017/10/snowman-mainstagefull-596e539d519ab-1.png" width="720" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<br />
2017</div>
<div style="text-align: center;">
Michael Fassbender, Rebecca Ferguson, J.K Simmons</div>
<div style="text-align: center;">
Film kestis 1h ja 59 minutit</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Jo Nesbø bestseller "Lumememm" on vaieldamatult üks mu lemmikraamatuid krimikirjandusest ja kui aus olla, ootasin ma filmiversiooni alates hetkest, mil ma 2016 aasta lõpus esmakordselt kuulsin, et sellest filmiversioon tehakse. Kurb reaalsus oli aga see, et ma ei vaadanud seda kuni praeguseni lihtsalt selle pärast, et ma lugesin, et see on üks halvimaid raamatu ekraniseeringuid ja üldiselt ka üks halvimaid filme 2017.aastast ja ma ei vajanud seda negatiivsust. Ma olen üldiselt filmide ja raamatute osas üsna avatud meelega ning kui mind mõni film ikka huvitab, siis suure tõenäosusega vaatan ma selle ühel hetkel ka ära, hoolimata sellest, kui palju halbu asju ma selle kohta kuulnud olen, aga selle filmi ebaõnnestumine ületas küll igasugused ootused.<br />
<br />
Film tegevustik leiab aset jõuluootuses Norras, kus tegevustik keerleb ümber sarimõrvari, kes alustab tapmist igal aastal koos lume tulekuga. Kaduvaid naisi ei ühenda näiliselt miski: enamik neist on abielus, mõned ka emad, kuid neil puudub kindel ühenduslüli. Kuna inimesi läheb niikuinii kaduma, ei pöörata aastate jooksul seose leidmisele ka erilist tähelepanu, kuni uurija Harry Hole saab postiga kirja, mis kutsub teda lahendama mõistatust, jättes ainsaks oluliseks vihjeks lumememme.<br />
<br />
Kõik, kes on raamatuid lugenud, teavad, et peaaegu ükskõik millises Harry Hole seeria raamatus on mingigi kirjeldus Harry kohta. Kord võtab ta alla, kord juurde, kuid alati on seal inspektor Hole'i kirjeldatud kui suurt kasvu soomlast blondide juuste ja tugeva aktsendiga ning ainuüksi filmipostrit vaadates, ei vasta Michael Fassbender kuidagi sellele kirjeldusele. Muidugi, säärane kirjeldusest mööda <i>castimine</i> on Hollywoodis üsna tavapärane, möödavaadatav ning minu naiivsetes lootustes jäi ka esialgu suurimaks eksimuseks raamatu vastu, kuid võta näpust, film läks arenedes ainult hullemaks ja hullemaks.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://img-www.tf-cdn.com/movie/2/the-snowman-2017.jpeg?_v=20171020153027&w=1024&h=512&dpr=1&auto=compress&fm=pjpg&fit=crop&crop=faces%2Ctop" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="400" data-original-width="720" height="custom" src="https://img-www.tf-cdn.com/movie/2/the-snowman-2017.jpeg?_v=20171020153027&w=1024&h=512&dpr=1&auto=compress&fm=pjpg&fit=crop&crop=faces%2Ctop" width="720" /></a></div>
<br />
Leebelt öeldes, oli film lihtsalt üks suur segadus. Seal oli terve hulk täiesti suvalisi asju, mis raamatut lugenule võivad tunduda tuttavlikud ja mingil määral arusaadavad, kuid inimesele, kes ei ole varem kordagi raamatust kuulnudki, polnud see isegi mitte puder ja kapsad, vaid pigem toores ja külm kapsas koos põhja kõrbenud pudruga. Üheks kõige seosetumaks jupiks filmist võiks tuua Arve Stopi, kelle sealolemisele polnud otseselt mingit põhjust, sest ta oli kaudselt seotud vaid mingi vana tehasega, mis polnud.. justkui üldse kogu filmiga seotud. Seega, milleks ta üldse filmi panna, kui ta külvas oma pideva inimeste pildistamisega ainult veel enam seosetust ja segadust?<br />
<br />
Võib-olla oli asi minus ja minu laialdases teadmises, mida "Lumememm" endas raamatuna kujutab, kuid ma ei suutnud kuidagi mööda vaadata ka sellest, et keskenduti täiesti kuritöö kõrvalisele loole. Kui teha kahe tunni pikkune film nõnda põhjaliku ja tugeva looga raamatu põhjal, oleks aega kindlasti mõistlikumalt ära kasutada saanud, kui üritada võimalikult palju suvalisi nüansse raamatust kokku lahmida. Lisaks puudus filmis igasugune õhustik, mida kriminullist oodata, sest see ei andnud üheski aspektis edasi ei sünget ega ohtlikku vibe'i: muusika oli igav, näitlejatel oli ükskõik. Eriti nadi oli Michael Fassbender, kes muidu peaaegu alati hea on, sest temast puudus Harry Hole'i morbiidsus ja muserdatus. Tundus nagu taheti kogu Harry Hole'i olemus edasi anda sellega, et talle alatihti pudel viina kätte jäeti ja ta kuhugi surema unustati. Ja filmis ei suudetud isegi saabuva talve rõhutust edasi anda.<br />
<br />
Mul polegi midagi rohkemat öelda, kui et ma pole vist kordagi oma elus veel milleski nii pettunud olnud. Täielik suurepärase materjali raiskamine.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-41295205678451235142017-08-27T12:20:00.000-07:002017-08-27T12:20:48.808-07:00film: The Nice Guys<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://cdn.gelestatic.it/deejay/www/2016/05/Russell-Crowe-and-Ryan-Gosling-in-The-Nice-Guys.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="400" data-original-width="800" height="320" src="https://cdn.gelestatic.it/deejay/www/2016/05/Russell-Crowe-and-Ryan-Gosling-in-The-Nice-Guys.jpg" width="640" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
2016</div>
<div style="text-align: center;">
Russel Crowe, Ryan Gosling, Matt Bomer</div>
<div style="text-align: center;">
Film kestis 1h ja 56 minutit</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Erinevalt minust on mu vend väga komöödialembene, seega satume me üsna tihti erinevaid komöödiaid vaatama. Enamasti vaatame me minu tulisel nõudmisel vanemaid filme, kus on naljad pole veel nii äraleierdatud ja võtavad mind siiralt naerma, aga mõnikord satume me ka uuemate filmide otsa. Üheks selliseks filmiks oli 2016 aastal ilmunud "The Nice Guys".<br />
<br />
Filmi tegevus leiab aset 1970ndatel aastatel (täpsemalt aastal 1977), kus kaks eradetektiivi hakkavad uurima tüdruku kadumist ja pornostaari mõrva. Kui Holland Marchi (Ryan Gosling) puhul on tema tütre sõnul tegemist "halvima detektiiviga maailmas", kes on palgatud uurimaks pornostaari vanatädi vihjet selle kohta, et ta on pornostaari kaks päeva pärast ta surma elusalt näinud, mis viib ta ühe tüdrukuni, siis Jackson Healey (Russel Crowe) on palgatud selle sama tüdruku poolt, et teda ei leitaks. Nende teed ristuvad, kui nad aru saavad, et kaks juhtumit on omavahel üsnagi tihedalt seotud ning võib-olla on sellel juhtumil siiski lahendus, vastupidiselt Holland Marchi uskumisele.<br />
<br />
"The Nice Guys" on positiivne üllatus, mida ma ei oodanud. Nagu ma juba mainisin, ei ole ma eriti komöödialembene, seega ei oota ma kunagi eriti komöödiatest midagi, aga antud filmi puhul on tegemist tõsiselt naljaka filmiga. Dialoog on kelmikas, kohati suisa nilbe, kuid targalt kirjutatud ja vaimukas. Film ei hiilga aga ainult dialoogiga, vaid on tõsiselt naljakas ka visuaalselt, mis väljendub kukkumistes ja näoilmetes.. Omamoodi teeb filmi paremaks veel see, et huumor on meisterlikult segatud vägivallaga, mis ei lase filmil olla lihtsalt suvaline komöödia, kuid ei anna ka võimalust olla suvaline krimi-action-film. Tõsi, film on tänu situatsioonidele ja tegelastele kohati absurdne, kuid see annab antud juhul ainult juurde.<br />
<br />
Film ei oleks ilmselt pooltki nii särav olnud, kui Ryan Gosling ja Russel Crowe poleks ekraaniduuona omavahel nii hästi sobinud. Nende omavahelist keemiat tõid veel eriti hästi esile kõrvaltegelased, kellest eredaimalt säras Holland Marchi 13-aastane, kuid väga täiskasvanulik, tütar Holly (<span class="itemprop" itemprop="name">Angourie Rice), kes ei jätnud kasutamata ühtki võimalust oma isa alandamiseks või mahategemiseks, mis minu arust oli veider, kuid tegelikult vägagi humoorikas lüke. Kuigi, vahepeal tundus enamik kõrvaltegelasi üsna arusaamatu väärtusega, siis oli ka nende väljeütlemistes omajagu one-linereid. Ja kes saaks unustada seda ikoonilist stseeni, kus nad üritavad "surnutega" rääkida? Pauk tuli sealt, kust seda oodata ei osanud.</span><br />
<span class="itemprop" itemprop="name"><br /></span>
<span class="itemprop" itemprop="name">Ma olen üldiselt ka 70- ja 80ndate <i>settingute</i> austaja ning ka selles filmis ei jäänud see mu tähelepanuta, sest ilmselgelt oli ära kasutatud iga võimalust asi diskoseks muuta (ühest situatsioonis on nad reaalselt 70ndate ..pornopeol, kus mängib taustal Earth, Wind & Fire'i "September" ja meile näidatakse paremikku 70ndate moest) ning film tõesti oli igati ajastuhõnguline.</span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://assets.b9.com.br/wp-content/uploads/2016/07/dois5.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="333" data-original-width="800" height="266" src="https://assets.b9.com.br/wp-content/uploads/2016/07/dois5.jpg" width="640" /></a></div>
<br /></div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-22535898498240001352017-08-26T11:17:00.001-07:002017-08-26T11:17:25.412-07:00film: Rogue One<a href="http://cdn.movieweb.com/img.site/PHBEh8SvrYPpFF_1_l.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="800" data-original-width="560" height="400" src="https://cdn.movieweb.com/img.site/PHBEh8SvrYPpFF_1_l.jpg" width="280" /></a>2016<br />
<div>
Felicity Jones, Riz Ahmed, Mads Mikkelsen, Diego Luna</div>
<div>
Kestis 2h ja 13 minutit<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Kellegi kohta, kes traileri väljatulemise aegu oli antud filmist väga suures vaimustuses, läks mul kole palju aega, et filmi tegeliku vaatamiseni jõuda. Lugu leiab aset ajal, mil Death Star alles ehitamisjärgus on. Death Stari kujundanud insener Galen Erso (Mads Mikkelsen) on sisse ehitanud vea, mis teeks Death Stari hävitamise lihtsamaks, kui joonised õige inimese käes oleks ja õigeks inimeseks osutub tema tütar Jyn Erso (Felicity Jones). Rühm mässulisi, eesotsas Jyn Erso ja Cassian Andoriga (Diego Luna) võtab ette riskantse missiooni eesmärgiga toimetada joonised mässuliste liidri kätte, et valmistuda Death Stari õhkimiseks.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ma suutsin kahe tunni pikkuse filmi enda jaoks nelja tunni pikkuseks vaadata. Ütlesin ka Liisile seda, kes ütles mulle, et neli tundi on lõpustseeni igati väärt, aga ma isegi ei mäletanud selleks hetkeks, millega film lõppes. Minu jaoks tähendas see põhimõtteliselt seda, et filmi vaatamise asemel leidsin ma sada muud tegevust, mis pakkusid mulle tol hetkel rohkem huvi, kui sõda, millesse mässulised segatud olid. Ma ei teagi, kas süüdistada selles ennast või filmi, sest ma pean nentima, et mina ise ei saanud kuidagi filmilainele, aga teisalt oli film minu jaoks algusest peale kiirustatud ning muutis kergelt öeldes mind võimetuks kasvatama mingisugustki sümpaatiat pealiskaudsete tegelaste vastu. Algusest peale tutvustati Jyn Ersot kui tegelast, kellele nagu peaks kaasa elama, kuid tema puhul polnud millestki kinni hakata, sest minu jaoks jäi ainsaks momendiks, kus ta mingitki sügavust välja näitas, (SPOILER) tema isa surm ja arusaamishetk, et Cassianile oli antud ülesandeks ta isa tappa. Ülejäänud aeg - tundetu. Täpselt sama lugu ülejäänud tegelastega. Võib-olla oli asi minus, aga mingisugust emotsionaalset sidet tegelastega ei tekkinud ning polnud ka võimalik tekkida, erinevalt originaal-triloogiast, kus iga tegelane oli kaasaelatav ja omal moel huvitav. Seda öeldes, kohati oli üldse tunne, et antud filmil pole justkui mitte midagi ühist originaal-triloogia või üleüldse kogu filmisarjaga.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Rogue One'i ainsaks trumbiks saab lugeda võitlus- ja sõjastseenid ning ka sel juhul ei saa esile tõsta kõiki stseene, sest alguse poole oli nii mõnelgi juhul võitlusel täpselt sama probleem, mis tegelastel - see oli lihtsustatud ja pealiskaudne. Muidugi, mõni pauk oli võimsam, mõne jaoks suisa emotsionaalsem, aga üldiselt vaadetes oli minu jaoks tegemist suure ja ilmselge CGI segadusega, mis võimalik, et oligi filmi ainsaks kõrgpunktiks. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Dialoogi oli üritatud meeleheitlikult nutikaks kirjutada, kuid ilmselt oli jällegi asi üheülbalistes tegelastes, kes olid võimetud elavat dialoogi edasi kandma, sest isegi nupukad kohad, mida ma tavasituatsioonis oleksin naljakana leidnud, panid mind lihtsalt kulmu kortsutama. Samas, võimalik, et lugu oli lihtsalt algusest peale nii nigel, et selle ümber polnudki võimalik paremat dialoogi kirjutada. Diego Luna, Riz Ahmed ja Mads Mikkelsen on küll välimuselt atraktiivsed meessoo esindajad, kuid sellest ei piisa, et nende jutt huvitavamaks muutuks.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui see film üldse minu jaoks midagi tõestas, siis seda, et ilmselgelt ollakse Star Warsist juba viimast välja pumpamas, ja et mulle endiselt ei meeldi Felicity Jones. Ma olen pettunud ja ilmselgelt olid mu ootused lihtsalt liiga kõrged.</div>
</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-69497716608824986122017-06-26T12:32:00.001-07:002017-06-26T12:33:18.840-07:00film: Slumdog Millionaire<a href="https://i.ytimg.com/vi/iPtLeVJmvAg/movieposter.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img alt="Pildiotsingu slumdog millionare tulemus" border="0" height="400" src="https://i.ytimg.com/vi/iPtLeVJmvAg/movieposter.jpg" style="cursor: move;" width="276" /></a>2008<br />
Dev Patel, Freida Pinto, Irrfan Khan<br />
Filmi kestis 2 tundi<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
8 Oscarit võitnud film räägib India slummis üles kasvanud Jamal Malikust, kelle ootamatu edu saates "Kes tahab saada miljonäriks?" tekitab talle paksu pahandust, kui arvatakse, et poiss võidab tänu pettusele, sest isegi advokaadid, arstid ja poliitikud ei ole mängus nii kaugele jõudnud. Tõestamaks, et ta ei ole petnud, vaid lihtsalt teab seda kõike, räägib ta jaoskonnas lugusid oma lapsepõlvest ning seikadest, tänu millele ta on selle info omandanud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui halb oli see, et ma hakkasin filmi vaatama ainult selle pärast, et Dev Pateli tantsimas näha? Mu ootused filmi suhtes ei olnud otseselt madalad, sest ma olin kuulnud ja lugenud, et tegemist on filmiga, mida peaks nägema, aga üleliia vaimustuses ei olnud ma ikkagi. Õnneks suutis film minu jaoks end huvitava ja uudsena tõestada. Ma ei oskagi filmi kuidagi ühtegi žanrisse paigutada, sest ühest küljest on see nagu action-film, kuid teisalt jällegi midagi, mis jääb komöödia ja draama vahepeale. Olgem ausad, kogu film oli otsast lõpuni kuidagi teistmoodi - omamoodi muinasjutuline oma loo tõttu, kuid reaalsuses kinni õhustiku ja tunde tõttu. Ja <i>if you must know</i>, Dev Pateli tantsimine lõpus ei valmistanud pettumust.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Visuaalselt oli film põnev (justkui sõõm värkset (või siis mitte nii värsket) õhku), mis tuli ennekõike esile asukohtades, kus film filmitud oli. Vaatajale näidati India kahte poolust - räpakat slummi, kus prügi vedeleb igal pool, kõik on räpakas ja kohati tundub, et see lõhn, mis seal levida võib, jõuab ka sinu ninani; teisalt saime sisse kiigata India kõrgseltskonna majadesse ja suurlinnadesse nagu Dubai, kus kõik on helge ja rahvas tundub jõukas. Osasid kaadreid võiks suisa dokumentaalfilmis kasutada. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Midagi, mida ma tahaksin eriti välja tuua, on noorte näitlejate kasutamine filmis, ennekõike just slummilaste kasutamine, et anda edasi seda, kui palju lapsepõlv tegelikult noort inimest mõjutab. Lapsed rääkisid hindi keeles, nende sõnakasutus oli kohati vulgaarne nagu võikski ette kujutada ning kuidagi kahju hakkas, kui nägid, kuidas lapsed on hariduse saamiseks pressitud miniatuursesse klassiruumi, samas hakkas lausa kade meel, sest lapsepõlv prügimägede vahel tundus nii.. lihtne. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ja hei, "<a href="https://www.youtube.com/watch?v=ewRjZoRtu0Y" target="_blank">Paper planes</a>" oli kõige õigem soundtrack, mis ühel säärasel filmil olla võiks.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-62434408515125855842017-02-02T12:14:00.001-08:002017-02-02T12:14:41.849-08:00film: Live by Night<br />
<div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://cdn.collider.com/wp-content/uploads/2016/09/live-by-night-poster.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://cdn.collider.com/wp-content/uploads/2016/09/live-by-night-poster.jpg" height="400" width="268" /></a></div>
2016<br />
Ben Affleck, Zoe Saldana, Chris Cooper, Chris Messina<br />
Film kestis 2h ja 9 minutit<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Filmi tegevus leiab aset 1920. aastatel. Esimesest maailmasõjast naasnud politseiametniku poeg Joe (Ben Affleck) otsustab, et tahab saada lindpriiks, elada sõltumatult ning vältida gängsteritega koostöö tegemist. Mõnda aega tal isegi õnnestub oma sulielu elada, kuid kui üks ebaõnnestunud rööv ja sisserääkimine viivad ta kolmeks aastaks vanglasse, saab temast hoopis teine mees. Muserdatud ja kõik kaotanud mees tahab kätte maksta ning oma soovi teostamiseks lööb ta mesti latiinogängsteriga, kes saadab ta tulikuuma Tampasse, kus ta alustab uue ja vägeva eluga.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Täitsa mõnusa vaibiga krimifilm, mille rikkus ära kakskümmend minutit liiga palju sissekirjutatud imalaid armastuslugusid. Seejuures jäi kogu ülejäänud film kogu loo jutustamiseks liiga lühikeseks (khm oleks võinud need armumängud ära jätta ja oleks kohe täpselt parajalt aega juurde saanud), sest Joe lugu oli olulistes kohtades jutustatud liiga lühidalt ja ebaolulised kohad (jep, seks) olid venitatud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Juba eelmises postituses välja tulnud ebasümpaatia pealeloetud jutusteste vastu sai minu silmis järgmise täienduse Ben Afflecki monotoonse hääle näol, millega ta oma enese elu ümber jutustas. Ka oli tema osatäitmine üsna elutu, kuid õnneks natuke teisel moel ehk tema kehastatud tegelane oli pigem teeseldud kalk, kes vaenlasega kokku puutudes oli külm ja tõsine gängster, kuid armastatuga kokkupuutudes oli elutu, kuid hell. Temale totaalselt vastupidiselt sai oma rolliga väga kirglikult hakkama Elle Fanning, kes kehastas noort tütarlast, keda polnud elu just eriti hellalt kohelnud ning kes oli isa tõttu rangelt usklikuks pöördunud. Ta oli tõesti suurepärane - ekraan suisa helendas, kui tema pildile astus.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Enim meeldis mulle aga hoopis filmi tegevuspaik - soe ja päikeseline Tampa, kus kohtusid kultuurid. Linateos oli suurepäraselt tabanud kultuuriruumi õhustikku ning sisse sobitatud kuubalaste tantsupeod ja soe ja rõske õhk, mida oli tunda lausa kinosaalis, andsid kogu loole sõna otseses mõttes vürtsi juurde. Ka oli film suurepärane kostüümidraama - kõik kostüümid olid ajastukohased ja <i>on-point</i>.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-37443871813356036722017-01-01T11:30:00.001-08:002017-01-01T11:31:08.654-08:00film: Legend<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="http://t1.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQD8GqQY23eo1dTlHCnQa3v0hUgIiJ5yHpWBJ1S19ji-WOVG_TE" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="http://t1.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQD8GqQY23eo1dTlHCnQa3v0hUgIiJ5yHpWBJ1S19ji-WOVG_TE" height="400" width="265" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
2015</div>
<div style="text-align: justify;">
Tom Hardy, Emily Browning, Taron Egerton</div>
<div style="text-align: justify;">
Film kestis 2 tundi ja 12 minutit</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
On kaks asja, mis kellelegi enam üllatusena ei peaks tulema - mulle ei meeldi õudukad ja mulle meeldib kriminaalsus.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuuekümnendad aastad. Ühes Londoni osas on pead tõstnud identsetest kaksikutest gangsterid Ronald ja Reginald Kray (mõlema osas Tom Hardy), kes tahavad enda võimule allutada kogu Londoni. Nad on küll välimuselt täiesti identsed, kuid täiesti erinevad - Ronnie on vägivaldne ja problemaatiline, Reggie veidi rahulikum ja ajendatud armastusest ning koos tahavad nad juhtida pereäri, mida pidevalt pingestab Ronnie ebastabiilsus.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Vägivaldne, kuid sisult mitte millegi erilisega silmapaistev film, mille ainsaks eriliseks tegevaks faktoriks oli Tom Hardy. Ma ilmselt poleks seda filmi niipea vaatama hakanud, kui see mulle juhuslikult meelde poleks tulnud, Tom Hardy poleks peaosas olnud, ja mul poleks vaatamiseks seltsilist olnud. Paraku oli tõesti nii, et film tekitas tüdimust mitte ühel, vaid suisa mitmel põhjusel ja oli lisaks veel pikk ja ebamugav.<br />
<br />
Minu jaoks puudus filmil see püsiv joon, üks lugu, mis kuhugi välja viiks. Kaootiliselt kokku pakitud, liiga kiiresti vahelduv. Õigemini ma parandan end, filmil oli püsiv joon ja selleks olid kaksikud, kuid filmil puudus ümbritsev ja kuhugi väljaviiv lugu, sest ainus mida kogu filmi jooksul näha sai, olid kaksikud ise. Tutvustamata jäid nende konkurendid, sõbrad, vanemad, isegi Reggie <i>love-interest</i>i oli tutvustatud vaid minimaalselt - kust ta tuli ja kuhu läks. Kahe tunni sisse oleks mahtunud nagu ainult üks viiv kaksikute elust, ei midagi muud. Praktiliselt oli film nagu veider perepilt, millelt saad sa teada nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://www.aceshowbiz.com/images/still/legend-2015-04.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://www.aceshowbiz.com/images/still/legend-2015-04.jpg" height="custom" width="730" /></a></div>
<br />
<br />
Ilmselt said nad ise ka aru, et <i>gangster</i>-filmina on linateos puudulik ja üritasid seda korvata huumoriga, mis õnneks oli õigesti ajastatud ja polnud üleliia kohatu, andis filmile isegi natuke juurde.<br />
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ma üldiselt ei salli filmide juures läbivaid jutustusi, kui need pole just Morgan Freemani poolt sisse loetud ja minu kahjuks algas film kohe Emily Browningu jutustamisega "tema armast Reggiest", kes siiski ei osutunud nii armsaks midagi. Ma oleksin võinud selle jutustuse üle elada, kui jutustajaks poleks olnud Emily Browning, sest minule hakkab tema kuulamine kõrvale ja ma ei suuda tulla ühegi näitleja peale, kes oleks nii tuim kui tema on. (Jaa, ma tean küll, et väidetakse nagu Kristen Stewart oleks kõige tuimem näitleja üldse, aga ausalt, ta ei ole) Kena näolapp küll, aga väga halvasti valitud rollitäide.<br />
<br />
Seeeest säras Tom Hardy kõigi ülejäänud tegelaste eest ka, mängides nii Ronnie kui Reggie Krayd. See oli lausa hämmastav, kuidas ta suutis mängida nii totaalseid erinevaid isiksusi ja seda veel usutavalt. Film on ka ilmselt nime saanud pigem Hardy näitlejatöö, kui filmi sisu järgi.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-27255239827660741112016-12-07T07:58:00.000-08:002016-12-07T07:58:17.120-08:00raamat: Lars Kepler "Stalker"<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/771/230/thumbnails/big/b35fcac819ff237edacc11a8cc973e9644285701/stalker.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/771/230/thumbnails/big/b35fcac819ff237edacc11a8cc973e9644285701/stalker.jpg" width="276" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Päris ausalt olen ma see inimene, kes suudab igas vestluses teha juttu mõnest mõrvarist, mõrvast või juurdlusest, mille kohta ma olen lugenud raamatust või näinud "Kurjuse kannul" episoodist. Enamasti on see tänu mu suurele sümpaatiale Skandinaavia noiri, ning Lars Kepleri (pseudonüüm), kes minus selle sümpaatia tekitas, vastu.. Samuti, armastus "Kurjuse kannul" vastu.</div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
"Stalker" jätkub aasta pärast seda, kus "Uneliivamees" lõppes. Joona Linna on kadunud ning kõik eeldavad, et ta on surnud, sest viimane juhtnöör tema kohta pärineb kodutult, kes nägi teda ennast uputamas. Joona kohale on asunud uurija Margot Silverman, kelle õlule on jäänud veider juhtum - YouTube'i pannakse üles video, kus mõni naine tegeleb täiesti igapäevaste asjadega ning natuke aega pärast video ülespanemist mõrvatakse too sama naine jõhkralt. Teise ohvri mehe mälestuste lahti harutamiseks palgatakse taas hüpnotisöör Erik Maria Bark kuni ootamatult avastatakse seos kõigi mõrvatute ning hüpnotisööri vahel.</div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
Mind endiselt hämmastab, kui põnevalt on siiani olnud kõik Joona Linna sarja raamatud üles ehitatud. Kuigi ma pean nentima, et "Stalker" ei kuulu just mu lemmikute hulka, sest see polnud minu arust pooltki nii jõhker, kui mulle meeldinud oleks, siis püsis üldine põnevus vahelduvalt lõpuni välja. Kui aus olla, siis oli lugu ka natuke nõrgem kui "Hüpnotisööris" või "Uneliivamehes", sest olid omad haripunktid ja üldmulje raamatust jäi pigem põnev, kuid ma ei saa öelda, et ma oleks lugemist nautinud pooltki nii palju, kui ma nautisin näiteks "Uneliivameest". Natuke kulunud tunne tekkis, kuigi ma ei leia, et "Stalker" oleks eelnevate raamatutega üleliia sarnane olnud.</div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
Üks asi, mis siiski enamasti kõigi krimiromaanide juures kipub häirima, on (ootamatu) armastusloo sisse toomine. Mind näiteks lihtsalt häirib, kui uurimine, mõrvad jms käib vaheldumisi kellegi armatsemise või armastamisega, sest see kipub üldist kriitilist ja põnevat atmosfääri ära rikkuma. Ei muserda see ääri-veeri isiklike suhete mainimine, kuid tõesti ei meeldi, kui mitu peatükki on pühendatud tervenisti kellegi armuloole.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br />
Kaanepildist rääkides, siis ilmselt oli see kõikide Joona Linna sarja raamatute peale mu kõige vähem lemmikum, sest see näeb natuke välja, nagu oleks selle kokku pannud 12-aastane laps mängukoopas, kuigi tuleb nentida, et teose sisu annab see küll päris kenasti edasi.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-63561871089393867172016-11-26T12:15:00.000-08:002016-11-26T12:15:09.652-08:00film: Trumbo<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://pics.filmaffinity.com/trumbo-143089852-large.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://pics.filmaffinity.com/trumbo-143089852-large.jpg" height="400" width="270" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
2015</div>
<div style="text-align: justify;">
Bryan Cranston, Helen Mirren, Louis C.K.</div>
<div style="text-align: justify;">
Film kestis 2 tundi ja 4 minutit</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
II maailmasõja järgne Hollywood. Dalton Trumbo (Bryan Cranston) on üks Hollywoody nõutumaid ja rahastatumaid stsenariste, kuid ta on poliitilise vaatena võtnud omaks kommunismi, mis tehniliselt ei ole karistatav, kuid kõrgematele võimudele on see pinnuks silmas. Enne kui ta arugi saab, süüdistatakse teda riigivastases vandenõus ning ta mõistetakse süüdi riigireetmises, millega kaasneb vanglakaristus ja "musta nimekirja" sattumine, mis tema jaoks tähendab oma nime alt avaldamise keeldu ja karistust kõigile, kes temaga koostööd teevad. Kuid Trumbo ei kavatse sellega leppida ja mõtleb välja kavala skeemi, mis laseb tal avaldada stsenaariume ning teistel loorberitel puhata. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui ma peaksin seda filmi millegagi võrdlema, kõrvutaks ma selle lapsepõlves mängitud mänguga, mille eesmärgiks oli mitte puudutada põrandal voolavat laavat. Filmi alguses oli see mäng kiire, toimus pidev hüplemine ja lõpu poole, kui esemed ruumis olid muutunud harvemaks, hakkasid sammud pikemat aega ja paremat tasakaalu nõudma. Siiski, tegemist oli tegelikult väga sügavmõttelise biograafilise draamaga, mis ei puudutanud ainult Trumbot kui kirjanikku, vaid ka Hollywoodi kui osa poliitilisest süsteemist - linateos ei keskendunud ainult Trumbo saladusele, mis lubas tal aktiivset kirjatööd jätkata, vaid näitas mingil määral seda tumedamat tahku Hollywoodist, mida sageli ei näidata, millele ei rõhuta. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mulle siiski näis, et film oli pisut liiga komejandine. Üheks linateose põhiteemaks võib kindlasti lugeda (sõna)vabaduse ja selle piiramise, kuid mul ei õnnestunud seda osa filmist tõsiselt just eriti sageli võtta, sest ühel hetkel virutati sulle näkku, millist ebaõiglust võib esineda nii kaunina kujutatavas süsteemis, kui sinu vaade ei ühti kellegi teise omaga, kuid järgmisel hetkel kujutatakse ajastut jällegi nagu veidrat ja kurblikku karikatuuri, mille keskmes on negatiivsusest ja egoismist õhkuv mees, et mitte öelda sitapea.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Muidugi, mul pole mingit tahtmist eitada, et Bryan Cranston Trumbona poleks oma rollis hea olnud. Ta oli valmis kõigega maksma, et tõestada oma väärtust ja võidelda selle eest, et ta ei peaks enam oma kirjatööd varjama ning seejuures paistis tema enesekesksus lausa imetlust vääriv. Ka igast tema repliigist õhkus seda, et ta teab täpselt kui hea kirjanik ta on, kuid mulle jäi selgusetuks, kas ülejäänud dialoogi juures võis olla puuduseks mitte nii hiilgav edastus või oli lihtsalt teadlikult natuke tagasi hoitud, et Cranston eriti särada saaks.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-12661315689562546642016-10-28T13:44:00.000-07:002016-10-28T13:44:58.926-07:00film: The Program<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/95/1a/54/951a542b786ca76284144f68046b8a78.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/95/1a/54/951a542b786ca76284144f68046b8a78.jpg" width="271" /></a></div>
2015<br />
Ben Foster, Chris O'Dowd, Lee Pace<br />
Film kestis 1 tund ja 43 minutit<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Ma pole küll suuremasi spordifänn ja sporti vaatamas või tegemas võib mind näha vaid siis, kui täiskuu taevas on, kuid mul on veider soft-spot spordifilmide osas. Ei ole erandiks ka "The Program". Lance Armstrong - nagu postergi ütleb - tšempion ja kangelane, jäädvustas end spordiajalukku, esmalt positiivselt, kuni ühel hetkel sai see unenägu otsa.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui Lance Armstrong (Ben Foster) 1993 aastal areenile tõusis, ennustas spordireporter David Walsh (Chris O'Dowd) talle hiilgavat tulevikku.. Seda hetkeni, kuni Lance'i tabas vähk. Üllatuslikult naases sportlane aga 1999 aastal ning võitis oma esimese Tour de France'i. Mitte keegi ei kahelnud temas, välja arvata David Walsh, kes trotsides kõike, võttis oma hingemissiooniks paljastada pettus, see salapärane programm, millega Lance Armstrong tegeles. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Film on tempokas draama ning põhilugu keerlebki ümber geniaalse programmi, mille Lance, tema tolleaegne arst ja tiim olid välja arendanud, et petta ära kõik dopinguproovid. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui läbimõeldult oli välja arendatud tiimisisene dopinguvõtmine ja kui kaua nad suutsid seda edasi ajada ilma, et selle kohta midagi täpsemat peale kuulujuttude selguks. Minu pettumuseks jõuti tegeliku paljastamise protsessini millalgi filmi teises pooles ning kuidagi järsku ja lühidalt. Muidugi oli teada, et Lance jääb vahele, kuid mina oleks seda vahelejäämise protsessi natuke süvenenumalt näha tahtnud, seda valet teame me kõik niikuinii. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tegemist oli siiski korraliku ja vaadatava biograafilise draamaga, mida ilmestas hea näitlejatöö Ben Fosterilt ja Chris O'Dowdilt. Ben Foster tõesti oli nagu antikangelane põnevusfilmis - Lance Armstrong oli algusest peale üsna ebameeldiv egomaniakk, kes ei hoolinud vahenditest. Ta lihtsalt tahtis olla parim, olla võitja. Chris O'Dowd oli küll järjepidev ajakirjanik, kuid tema osa tundus olevat absurdselt väike. Samuti oli ta väga.. harjumatu. Ma olen viimasel ajal nii palju "IT-crowdi" vaadanud, et ma ei suutnud esimestel minutitel naermisest hoiduda, kuid siis ma sain aru, et ta ei teegi seekord nalja. Kurb on lihtsalt see, et ainult vaadatavusest ei piisa, sest film oleks vajanud juurde ka teatavat wow-efekti. Ma tean, et ma soovitan seda filmi näiteks oma vanaemale, sest ta on spordivaataja ja talle meeldivad sellised filmid, kuid ma tean, et ma ei räägi talle seda enam ülejärgmisel nädalal, sest selle filmi juures ei ole midagi sellist, millest rääkida ja ma lihtsalt unustan ära, et ma seda vaatasin. Selle koha pealt oli kahjuks tegemist suhteliselt eripäratu filmiga. See oli lihtsalt üks lugu.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-36886359260493383412016-10-28T08:44:00.000-07:002016-10-28T08:44:28.636-07:00film: Inferno<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://img.goldposter.com/2016/09/inferno_poster_goldposter_com_6.jpg@0o_0l_800w_80q.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://img.goldposter.com/2016/09/inferno_poster_goldposter_com_6.jpg@0o_0l_800w_80q.jpg" height="400" width="278" /></a></div>
2016<br />
Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster<br />
Film kestis 2 tundi ja 1 minut<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Kui sul on iga päev kella seitsmest hommikul õhtuni välja tegevustega täidetud, on üsna raske mahutada oma ajakavasse kinnominekut, kuid õnneks õnnestus mul üks õhtu veeta just kinos. Kui aus olla, käisin ma "Infernot" vaatamas üle nädala aja tagasi ja suisa esilinastusel, kuid mul ei olnud mahti (loe: samuti selget arvamust), et midagi kirja panna.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Dan Browni romaanisarja neljanda osa põhjal vändatud linateos algab sellega, et Robert Langdon (Tom Hanks) ärkab üles Itaalia haiglas, mis on kaugel kohast, mida ta viimasena mäletab. Peale selle kummitavad teda veidrad justkui mälestused katkust ja surmast, mis ei lase tal korralikult mõelda. Asi kisub veel veidramaks, kui ta avastab oma mantlitaskust ohtlike ainete säilitamiseks mõeldud anuma, mille seest leiab ta kõrgtehnoloogilise vidina, millest omakorda leiab ta Põrgu kaardi, mis on alternatiivne versioon Botticelli "Põrgu kaardist". Peale selle ajavad teda taga üks salajane organisatsioon ja kogu riigi politsei ning tal endal on lihtsalt üks suur mäluauk.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kõik, kes mind teavad, teavad, kui väga mulle meeldivad müsteeriumid ja Tom Hanks. Kahjuks ei saa ma öelda, et "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" kuuluvad just mu lemmikfilmide hulka, mitte et neil midagi otseselt viga oleks. Ka Inferno on sama masti, mis sellele eelnenud filmid - ka selles filmis on esindatud kõva müsteerium, mida doktor Langdon ja tema veetlev abiline lahendama asuvad, kuid tahestahtmata oli lahendamise pool pingeliselt.. nõrk. Liiga palju <i>actionit</i>, liiga vähe olulist sisu. Film on kiiresti arenev, kuid isegi mina, kes ma olen lugenud Dan Browni "Infernost" ära ainult tublid kolmkümmend lehekülge, võin öelda, et põnevus oleks justkui välja imetud.<br />
<br />
Kõige enam meeldiski mulle tegelikult filmi algus, eriti need esteetiliselt rõvedad nägemused, mida Langdon nägi, sest minu arust andsid just need filmile sellise mõnusalt põneva ja õudse varjundi, andsid aimu filmi üldisest sisust. Üks asi, mida ma aga üldse ei seedinud, oli see, et "Infernos" oli väga vähe ajaloolist tausta, ainult nipet-näpet siin ja seal, kuid mitte midagi tõeliselt huvitavat, nagu ma "Da Vinci koodist" näiteks mäletan.<br />
<br />
Tõeline küsimus on aga see, et kui palju raamatuid ja filme suudavad nad sarnase süžeega samast doktorist veel toota. Kisub juba natuke ühekülgseks, seda enam, kui kõik järgmised peaksid sarnaselt "Infernole" kiirustatud actionfilmid ilma "Da Vinci koodi" fenomenita olema.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://cdn.collider.com/wp-content/uploads/2016/05/inferno-tom-hanks-felicity-jones.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://cdn.collider.com/wp-content/uploads/2016/05/inferno-tom-hanks-felicity-jones.jpg" height="custom" width="710" /></a></div>
<br /></div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-89567397402748395222016-10-12T12:26:00.003-07:002016-10-12T12:26:50.068-07:00raamat: Juan Gabriel Vasquez "Asjade kukkumise hääl"<a href="http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/530x751/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/9/7/9789949276554.jpg.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/proxy/AVvXsEhQ-uIOS_X8f_Qo40wBdAfvs48E-ipkUb12TcAWojpe_nUjYkxqy6ZOxw0GXAo1KSRYTW62uQG134eOVehAHeim4LJBJTWRIWLmkk_brgGL2Z3WJgsuZ8hoY0A4iLzv8GFJT2RjknsRx8-uTK5U6avhRscSuOj7rhgGwMNI8NnSFPs2SD9O7batEQNAME3ls6f7senn1MXzO4UMe8Gs3BzK_-qfMcRRMiz6PDy21VLHp5pWdW6mSQjQArf3=" width="259" /></a><br />
<div style="text-align: justify;">
Minu senine kokkupuude Lõuna-Ameerika kirjandusega on olnud väga.. põgus. Mäletan kunagi "Sada aastat üksildust" kaasa haaramisega raamatukogust, kuid selle lugemiseni ma ei jõudnudki. Võtsin siis uuesti kätte ühe Colombia kirjaniku ja tema 2011, aastal auhindu noppinud romaani. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Raamatu sisu keerles ümber noore õpetaja Antonio, kes avastab end ootamatult situatsioonist, kus ta on saanud kuuli kerre ning tema kõrval lamab surnult tuttav, kellega ta piljardit mängis. Pärast seda möödub mitu aastat, Antonio kaotab kontrolli oma elu üle ning teda painavad küsimused mõrvatud tuttavast, millele keegi vastata ei oska, kuni ühel hetkel ilmub tema ellu inimene, kes teab asju tema tuttava minevikust. Paralleelselt Antonio hingeelule, annab raamat ka ülevaate kaheksakümnendate ja üheksakümnendate ebaturvalisest elust Colombiast ja Pablo Escobari järgsest maailmast.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui aus olla, oli tegemist küll sisult huvitava, kuid minu jaoks stiililt liialt kuiva raamatuga, mis kurnas lugemisel rohkem, kui pakkus lõõgastust. Kuigi Antonio hingeelu oli igati meelikõitev ning tema kurvameelse varjundiga mõtted ka üsna huvitavad, nagu ka Colombia ajalooline taust, jäi raamat, eelkõige "esiplaanil" toimuva pärast, minu jaoks puudulikuks. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Raamatu algus oli iseeneses hea. Nimelt algas raamat Pablo Escobari loomaaiast põgenenud jõehobuga ning Antonio meenutustega, kuidas ta kohtas oma piljardikaaslasest võõrast ning väikese sissejuhatusega sellesse, millest raamatus juttu hakkab tulema. Võiks öelda, et algus oli raamatu tugevaim külg, sest naelutas lugema ning tekitas tungiva vajaduse teada saada, mis edasi juhtub. Kahjuks kadus see ekstaas umbes kolmekümnendal-neljakümnendal lehel (raamat ise oli veidi üle 200 lehekülje pikk), kus alguses huvitavana tundunud stiil ja lugu muutusid kuivaks, võiks isegi öelda, et üksluiseks ning muutsid lugemise pingutuseks ja lihtsalt sooviks looga kiiresti ühele poole saada. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Omamoodi veider on aga see, et ma tunnen teatavat kergendust, et selle raamatu läbi lugesin, kuid ma ei oska täpselt anda seletust tunnetele, mis mind valdavad. Tundub, nagu oleksin omandanud midagi uut ja suhteliselt ebavajalikku, millele ma kasutust ei oska anda, Eks ta ole, üsna raske on igapäevasesse vestlusesse sisse sobitada lühikokkuvõtet Pablo Escobari eluloost ja Colombias tegutsevatest maailmaparandaja-klubidest.</div>
<!-- Blogger automated replacement: "https://images-blogger-opensocial.googleusercontent.com/gadgets/proxy?url=http%3A%2F%2Fwww.apollo.ee%2Fmedia%2Fcatalog%2Fproduct%2Fcache%2F1%2Fimage%2F530x751%2F17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1%2F9%2F7%2F9789949276554.jpg.jpg&container=blogger&gadget=a&rewriteMime=image%2F*" with "https://blogger.googleusercontent.com/img/proxy/AVvXsEhQ-uIOS_X8f_Qo40wBdAfvs48E-ipkUb12TcAWojpe_nUjYkxqy6ZOxw0GXAo1KSRYTW62uQG134eOVehAHeim4LJBJTWRIWLmkk_brgGL2Z3WJgsuZ8hoY0A4iLzv8GFJT2RjknsRx8-uTK5U6avhRscSuOj7rhgGwMNI8NnSFPs2SD9O7batEQNAME3ls6f7senn1MXzO4UMe8Gs3BzK_-qfMcRRMiz6PDy21VLHp5pWdW6mSQjQArf3=" -->tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-62005020390700168732016-08-24T04:45:00.000-07:002016-08-24T04:45:51.274-07:00raamat: Gillian Flynn "Paha paik"<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjP8PdDYxtFdN13xh7Lz8l7WrSadwHXgmaEWm6yE3PdO3mYtxxnV4OLSXRYqBe58hIDys4999wDoTClZSXWAPqNNECDAFgguTYdh1LPgAUNOj84WLEsxi8zB4XqY2pT6D_KYf3GOexKOKKu/s1600/paha+paik.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjP8PdDYxtFdN13xh7Lz8l7WrSadwHXgmaEWm6yE3PdO3mYtxxnV4OLSXRYqBe58hIDys4999wDoTClZSXWAPqNNECDAFgguTYdh1LPgAUNOj84WLEsxi8zB4XqY2pT6D_KYf3GOexKOKKu/s1600/paha+paik.jpg" width="282" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Mulle näis, et minu viimasel ajal vägagi intensiivselt üles kerkinud soov pidevalt mõrvamüsteeriume ja krimiromaane lugeda, vajab ajutiseks rahulduseks just täpselt midagi sellist, nagu "Paha paik". Küsimus on selles, kas see vajadus sai rahuldatud?</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
"Paha paik" räägib kolmekümnendates eluaastates Libby Dayst, kelle minevikku varjutab kole mõrvamüsteerium. Nimelt mõrvati 24 aastat tagasi tema ema ja õed, tema oli ainus ellujääja ja tema vend, Ben Day, mõisteti süüdi. Nüüd on Libby elanud kogu oma elu püüdes unustada, mis tol ööl juhtus, kuni temaga võtab ühendust üks veider klubi, mis on oma missiooniks võtnud mõrv tegelikult lahendada, sest kõik peale Libby paistavad teadvat, et Ben on tegelikult süütu. Libby kistakse tagasi öösse, mida ta nii kiivalt vältida on püüdnud ning ühel hetkel saab ta isegi aru, et kõik ei pruukinud juhtuda nii, nagu ta endale sisendanud oli. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui ma ütleks, et "jap, päris hea oli", siis ma natuke nagu valetaksin endale. Noh jah, raamatul polnud vigagi, selles mõttes, et oli mõrv, oli lahendus ja lahenduseni jõuti isegi huvitavalt, aga lõpp oli nii mage ja jäi lihtsalt õhku rippuma, et juba lihtsalt selle kohutavalt igava lõpu pärast ei soovitaks ma seda eriti. Mulle tundus, et kogu loo idee oli tõestada Beni süütust ning kui lõpuks teada sai, mis tegelikult tol ööl juhtus, oleks olnud vajalik mingi seletus, mis Benist edasi sai, kuid seda ei tulnud. Selle asemel lõppes raamat Beni sisemonoloogiga lootusest uuele elule ja arutlusest selle üle, kas nüüd kord tuleb tema kord vabadust nautida, kuid ei midagi kindlat, ja kuidas Libby autos istus. Ma olen paadunud uskuja, et pole olemas halbu raamatuid, on halvasti kirjutatud raamatud. Selles olen ma veendunud, et Gillian Flynn pole sugugi halb kirjutaja, kuid lõpp oli küll nõrgasti kirjutatud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Raamatus vaheldusid omavahel tänapäev läbi Libby vaatenurga ning minevik läbi tema ema Patty ja Beni vaatenurkade. Mulle meeldis minevikku rohkem lugeda, sest Patty depressioonist ja armastusest oma laste vastu läbi imbunud teksti oli kohe hea lugeda, kuigi see ei andnud pooltki nii palju informatsiooni, kui Beni ja Libby vaatenurgad. Ka Beni vihane mõttelend oma perekonna ja armastatu teemadel oli huvitav. Ka suurima osa mõrva lahendusest saime me teada Beni mineviku vaatenurkade kaudu, kuna tema oli tegelikult mõrvaga kõige lähemalt seotud. See-eest Libby tekst oli tüütu ning enamasti olid tema motiivid ajendatud rahast ja enese heaolust, vahendeid valimata. Seejuures käitus ta isegi 24 aasta järel nagu ta oleks ikka veel ainus kannataja ning üritas sellest igal võimalusel kasu lõigata. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Võibolla peaks ma isiklikust eelistusest jääma ikkagi truuks skandinaavia krimikirjandusele, sest ameeriklaste poolt kirjutatud krimiromaanid pole mulle siiani suutnud jätta ühtki sügavamat jälge, mis kohe kutsuks tagasi või uuesti lugema. Ka selles romaanis tuleb see esile, sest palju sõnu, palju mõttetööd, keerukas lahendita mõrv, kuid mõrvaril pole otseseid keerukamaid motiive, mis tõmbaks tumedat varju millegi suurema peale kui isiklikud motiivid ning juhuslikkus. Minu jaoks oli vähe ka kriitilisust. Vaieldav, kuid ma ei nimetaks farmikultuuri massilist väljasuremist, farmerite lõhkilaenamist ja võlgu, millega Libby perekond silmitsi seisis, just eriti kriitiliseks torkeks ühiskonna suunal, vähemalt mitte tänasel päeval.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-91513970695519638362016-06-26T10:46:00.000-07:002016-06-26T10:46:02.896-07:00Identity<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGE_TsHnb94Q5dWZUkADPEYPl1xwGm99gRzVAe8jG8rDRvbPrmCGRtgbV6KlrFUxccOdDhU9bb97uyCqC61C5DbKOGlmcts7r7IA9UA_fKXuWRRByN7jBEGS4TqBR8JUJtOHSNeb9hVyzh/s1600/iden.jpeg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="custom" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGE_TsHnb94Q5dWZUkADPEYPl1xwGm99gRzVAe8jG8rDRvbPrmCGRtgbV6KlrFUxccOdDhU9bb97uyCqC61C5DbKOGlmcts7r7IA9UA_fKXuWRRByN7jBEGS4TqBR8JUJtOHSNeb9hVyzh/s1600/iden.jpeg" width="750" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
Filmi ilmumise aasta oli 2003 ja pikkus 1h 30 minutit</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kas selliste filmide kohta öeldaksegi "tore ja armas "10 väikest neegrit" tüüpi linateos"? 11 võõrast, keda esmapilgul ei ühenda miski, jäävad tugeva tormi tõttu lõksu vanasse motelli Nevadas. Limusiinijuht, kes sõidutab telenäitlejannat, perekond arstiabi vajava emaga, politseinik vangiga, abielupaar, prostituut ning motelli omanik. Nad arvavad, et nende ainsaks seal viibimise põhjuseks on tormi üle elamine, kuid lugu kisub veidraks, kui vang kaob, inimesed ükshaaval surema hakkavad ning iga laiba juures ilmub välja üks numbritoa võti. Samal ajal peaks üks mees minema surma, kuid viimasel hetkel avastatakse tõendid, mis võivad määrata ta süüdimatuks. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ma kordan end nüüd ja ütlen, et oli jah tore ja armas "<a href="https://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCmme_v%C3%A4ikest_neegrit" target="_blank">10 väikest neegrit</a>" tüüpi linateos. Teate küll, inimesed, keda esmapilgul ei ühenda miski, satuvad samal ajal samasse kohta ja hakkavad surema nagu Agatha Christie romaanis. Mul läks tegelikult natuke aega enne, kui ma selle seose peale tulin. Umbes paar minutit hiljem ütles ka tegelane filmist, et äkki oleme sattunud situatsiooni sellest raamatust, kus võõrad inimesed saarel surema hakkavad. Kuigi ma filmi vaatamise järel googeldasin ja sain teada, et film tõesti on tehtud raamatui ainetel, ei hakka ma tegema võrdlust raamatu ja filmi vahel, sest film oli ikka kõvasti moonutatud ja väljend "raamatust inspireeritud" läheb siin küll asja ette. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lugu ise oli huvitav ja lõpp üllatas mindki. Olin ometigi teadlik, millises suunas areneb filmi tegevus, kuid pean filmi kasuks ütlema, et nad olid suutnud algallikat väga pädevalt ära kasutada ning loo ümber tegemisel jäi lõpplahendus ikkagi ootamatuks. Tõesti, kogu filmi vältel oli raske aimata, kes on süüdi, sest kohe kui arvasid, et tead, kes on süüdi, ilmnes uut infot. Mõned asjad tunduvad küll alguses suhteliselt suvaliselt sisse topitud, kuid vähemalt ei jäänud selliseid suuri vastamata küsimusi. Plot oli kiiresti arenev ja ma olin äraütlemata rõõmus, et tegelaste vahelise seose teada saamiseks ei pidanud pool elu ootama, vaid nutikama peaga sai selle välja mõelda juba esimese paari minuti järel (mida ma ei teinud).. või sai ka oodata, kuidas umbes tund pärast filmi algust sulle see ette söödetakse. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Näitlejatest rääkides, siis filmis olid nii mõnedki tuntumad näitlejad, kellest põhiline oli kindlasti John Cusack, kes mängis limusiinijuht Edi. Eks ta selline isehakanud traagilise tagalooga kangelane oli, kes päeva lõpus päeva päästa ei suutnud. Ray Liotta mängis politseinikut pigem bad cop variandis ning oli niisama tüütu ja vihane. Kõige tüütum aga oli kindlasti Rebecca De Mornay mängitud näitlejanna, sest ta mängis täpselt sellist inimest, kellega pole päriselus samuti mõtet tegemist teha ning selliste vaatamine filmides tekitab mul samuti tahtmise pooleli jätta. </div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-5940887033422401642016-06-24T10:10:00.004-07:002016-06-24T10:10:45.592-07:00Extremely Loud and Incredibly Close - film või raamat?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://images5.fanpop.com/image/photos/24500000/-Extremely-Loud-and-Incredibly-Close-Promotional-Pictures-tom-hanks-24571718-2560-1707.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://images5.fanpop.com/image/photos/24500000/-Extremely-Loud-and-Incredibly-Close-Promotional-Pictures-tom-hanks-24571718-2560-1707.jpg" height="custom" width="750" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Mõnda aega tagasi sattusin lugema Jonathan Safran Foeri raamatut "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" (2005), mis rääkis poisist nimega Oskar, kelle isa suri 9/11 ajal. Raamatus leidis Oskar oma isa kabinetist võtme ning uskus, et isa oli enne oma surma jätnud talle veel viimase mängu, mille käigus ta peab leidma luku, mille see võti avab. Peale võtme on tema ainsaks vihjeks ümbrik kirjaga Black. Raamat keerleb ümber Oskari sisemonoloogi, mis vaheldub Oskari vanaema ja tema vanaisa mälestustega ning annab kokku omamoodi, kuid oi kui huvitava lugemise. Natuke pärast raamatu lõpetamist avastasin ma, et teosest on tehtud ka 2012 aastal film, mille peaosas mängivad Tom Hanks ja Sandra Bullock, Oskarit mängis Thomas Horn.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
On ilmselge ja teadatuntud värk, et raamat on päris tihti parem kui film, seega ei tule kindlasti kellelegi üllatuseks, kui ma ütlen, et raamat meeldis mulle rohkem kui film. Suurimaks erinevuseks ja ka põhjuseks, miks mina eelistan iga kell raamatut, saab tuua selle, et puudus see emotsioon, mis muutis raamatu nii köitvaks ning filmist puudusid täielikult olulised stseenid, mis näitasid Oskari iseloomu sellisena, nagu raamat seda edasi andis. Nagu <i>võtme</i>stseenid, teate küll.. Mulle just nii väga meeldis lugeda nende emotsioonide kohta, mida Oskar koges, aga filmis oli see kuidagi tahaplaanile ära kaotatud ning kuigi filmis oli tõesti umbes kaks korda, kus Oskar end ikka täiega välja elas, siis.. see lihtsalt ei olnud piisav. Samas oli eeldada, et nii värvilist hingeelu nagu Oskaril, on üldse raske kinolinale tuua. Ausalt, see poiss tundis nii palju asju, et mina oleks sellise emotsioonipagasiga ammu hullumajja sattunud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Muidugi ei olnud film tegelikult halb. Ma usun, et kui mul poleks eelteadmisi olnud, oleks see mulle väga meeldinud, kuid kuna ma teadsin juba ette ära, kui hea oli raamat, siis ma ise teadsin ka natuke eeldada, et ega see film suurem asi ei ole. Kui ma sean raamatu ja filmi kõrvuti, siis muidugi, film polnud nagu väga raamatu sarnanegi, aga kui ma nad ilma omavahelise võrldemiseta seaks, siis ilmselt meeldiks mulle film ka märksa rohkem, sest sel juhul oleks see nagu armas kena jutustust ühest väga ängistunud poisist, kes veidralt palju võõraste inimestega läbi käib.. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://images.fandango.com/r100.8/ImageRenderer/1040/650/redesign/static/img/noxsquare.jpg/p699326/images/masterrepository/performer%20images/p699326/extremelyloudincrediblyclose-mv-17.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="http://images.fandango.com/r100.8/ImageRenderer/1040/650/redesign/static/img/noxsquare.jpg/p699326/images/masterrepository/performer%20images/p699326/extremelyloudincrediblyclose-mv-17.jpg" height="400" width="325" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Muidugi eelistan ma iga kell mõnd säärast adaptsiooni, kus on üritatud ilma juuksekarva lõhki ajamata <i>feeling </i>edasi anda. Kahjuks ärritavad mind samal ajal üüratud möödapanekud selliste asjade juures, millel olulisus raamatus võib olla vaieldav. Võin ka kohe näite tuua: Raamatus ei läinud Oskar "üürnikuga" lukku otsima. Üürnikuga koos tegi ta.. muid rumalusi, mida filmis ei kajastatud, kuid lukku ja Blacke otsis ta koos ühe teise ekstreemselt huvitava härrasmehega. Vähemalt olid nad Oskari ja üürniku esmakohtumise õigesti paika saanud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui nüüd aus olla, siis muidugi vaataksin ma filmi uuesti. Isegi teadmisega, et tõenäoliselt põen ma jälle pool filmi selle pärast, et nad Oskari Hamletis Yorickut mängimas välja jätsid või kuidas jäeti edasi andmata see, kuidas "üürnik" oma hingerahu tagasi sai või ET RAAMATUS KUSKIL POLNUD SEES VANAEMA MÄLESTUSI JA.. Noh, list läheks edasi päris pikalt ja vihaselt, aga ma arvan, et film oleks saanud hoopis halvemini välja kukkuda ning arvestades materjali hulka, mida tehniliselt lihtsalt ongi väga keerukas filmilinal kõigi asjadega paralleelselt välja tuua, siis film polnud üldse paha. Lihtsalt, raamat oli parem.. palju parem..</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-36316755439712771922016-06-20T10:35:00.001-07:002016-06-24T06:07:17.101-07:00Eesti blogiauhinnad 2016<div style="text-align: justify;">
Kujutage nüüd ette minu üllatust, kui minu meilkasti potsatas täna hommikul kiri, kus teatati mulle, et olen saanud Eesti Blogiauhindadel kultuuriblogide kategoorias II koha ning mind on ootamas diplom, mis tahab ära saatmist. Ma esmalt arvasin, et keegi niisama trollib. Muidugi mingist hämarast ajusopist nagu meenus, et tõesti, kirja ma end panin, aga sinna see ka jäi. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ma tõesti ei vaevanud sellega eriti pead, ega eeldanud midagi, sest ma ei ole selle bloginduse alal just.. etalon (vaadake kasvõi viimatist kuupäeva, mil ma postitasin), kuid mul on siiski ääretult hea meel, et inimesed minu poolt hääletasid. Lühidalt kokku võttes ongi selle postituse mõtteks tänada kõiki neid, kes suvatsesid oma hääle just mulle anda! </div>
<div style="text-align: justify;">
<b>YAYAYAYAYA</b>!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Pilt ka lõpptulemustest, kui kedagi peaks huvitama:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjda6U9KcUNQEGEpg24d7U9P6K2PDlevCCVbY3NUlReI5lYj1peqWA6x0VyUQ-LjzEHA0Abd9xhay_ESnfUT7PF2646-PzHeDm913m6mIHyOw-OFmLkv_nySRb_7ZhAGEblkw9AwXCVG4aD/s1600/received_1289151487779802-1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjda6U9KcUNQEGEpg24d7U9P6K2PDlevCCVbY3NUlReI5lYj1peqWA6x0VyUQ-LjzEHA0Abd9xhay_ESnfUT7PF2646-PzHeDm913m6mIHyOw-OFmLkv_nySRb_7ZhAGEblkw9AwXCVG4aD/s1600/received_1289151487779802-1.jpg" /></a></div>
</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-90170336018581949422015-12-24T09:41:00.000-08:002016-06-24T06:03:30.733-07:00This Is Were I Leave You<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://i.ytimg.com/vi/fH0cEP0mvlU/maxresdefault.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="custom" src="https://i.ytimg.com/vi/fH0cEP0mvlU/maxresdefault.jpg" width="750" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
2014</div>
<div style="text-align: center;">
Jason Bateman, Jane Fonda, Tina Fey</div>
<div style="text-align: center;">
Kestis 1 tund ja 43 minutit</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna ma olen avastanud, et kudumine ja mu käeline tegevus käib mul kiiremini ja pädevamalt kui mõni linateos taustal ketrab, siis tavaliselt ma üritangi leida selliseid natuke mitte nii huvitavaid filme, millele suurt tähelepanu ei peaks pöörama. Imelikul kombel juhtusin ma arvustuste lugemise järel filmi otsa, millele ma lõpuks rohkem tähelepanu pöörasin kui kudumisele.</div>
<div style="text-align: justify;">
"This is where i leave you" tegevus toimub ühe perekonna keskmes, kus isa on hiljuti manalateele läinud. Ema (<i>Jane Fonda</i>) tahab aga, et lapsed sel raskel ajal koos oleksid ning annab neile teada, et isa viimseks sooviks oli, et nad veedaksid nädala ühe katuse all ja üritaksid minevikus olnud probleemidest üle saada. Neil kõigil on lisaks ühistele probleemidele veel isiklikud probleemid, mis niigi nende peade kohal kokku löövad ning kõigele lisaks on vaja neil nüüd tegeleda kõigi võinuks ollade ja mis oleks kuidega, mis kaasnevad vana kodukandi ja vanade tuttavatega.</div>
<div style="text-align: justify;">
Nagu ma juba mainisin, siis kuigi ma eeldasin sellest üht neist nigelatest filmidest, mille vaatamisest sa midagi juurde just ei saa, ainult aega kulub, siis tegelikult vaatamata kõigele negatiivsele, mida olin valmis eeldama ja olin lugenud, osutus see (vähemalt minu jaoks) just täpselt selliseks draamaks, mis mulle meeldib ja mida reaalselt ongi hea vaadata, sest see puudutab midagi.. hinges. Puudutab midagi hinges, jah. Film oli iseenesest kurblik, vahel naljakas, kuid üldiselt kurblik, sest kõigil oli kõik kogu aeg halvasti, aga igaüks üritas sellest halvast elustki viimast võtta. Samas mul on hea meel, et filmis vaheldusid komöödia kui ka draama lõpuni välja ning asi ei kiskunud liiga komöödialikuks või liiga melodramaatiliseks. </div>
<div style="text-align: justify;">
Teisalt Jason Bateman oli jälle Michael Bluth, sest ma ei tea, kas ta ei oska muud teha või talle meeldib nii väga Michael Bluth olla.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-44250915024283664092015-10-21T11:11:00.000-07:002016-06-24T06:07:17.175-07:00Crimson Peak<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://icdn2.digitaltrends.com/image/crimson-peak-tom-hiddleston-3-1500x844.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://icdn2.digitaltrends.com/image/crimson-peak-tom-hiddleston-3-1500x844.jpg" height="custom" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
2015</div>
<div style="text-align: center;">
Tom Hiddleston, Mia Wasikowska, Jessica Chastain</div>
<div style="text-align: center;">
Kestis 1 tund ja 59 minutit</div>
<br /><div style="text-align: justify;">
Sattusin üle pika aja kinosaali ja sel korral vaatama Guillermo Del Toro linateost noorest kirjaneitsist Edithist (Mia Wasikowska), kes üritab vältida armastust ja pühenduda täielikult kirjandusele kuni linna saabub salapärane inglane Thomas Sharpe (Tom Hiddleston), kes sooviks saada Edithi isalt rahastust, et oma perekonna punase savi kaevanduste tarbeks imemasin ehitada. Kahjuks aga on Edithi isa kahtlustav mees ja arvab, et Thomas pole hea peal väljas ning saadab tema tausta uurima New Yorgi uurija, kes kaevab välja hulga saladusi, mis sunnivad Edithi isa Thomasele maksma, et too linnast lahkuks ja Edithi südame murraks. Sündmused võtavad aga hoopis teistsuguse pöörde ja Edith ja Thomas panevad leivad ühte kappi, millest aga head nahka küll sündima ei hakka.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ütleme nii, et trailer küttis mu ootused taas üles ja kinosaalist lahkusin ma kerges pettumuses. Film ei olnud siiski sugugi halb ja visuaalselt oli algusest lõpuni suisa vapustav, kõigi süngete ja gootilike stseenide ja kõhedakstegevate eriefektidega (loe: imekaunilt kohutavate koletistega), mis pärast Paani Labürindi vaatamist minu jaoks Del Torot defineerivad. Samas on mul kahju, et isegi kui film oli kõheda atmosfääriga lõpuni välja, suutis see hirmutada vaid teatud ajani ja sealt edasi ei tulnud enam midagi üllatuslikku, nagu oleks see suurest varukatest pudenev õudus lihtsalt otsa saanud, nii et filmi lõpuks oligi kõige õudsam asi veel ühtede Edithi varukate nägemine. :D </div>
<div style="text-align: justify;">
Film jäi ka kuidagi pealiskaudseks, vältides iga hinna eest, et jumala eest mingit sügavamat eellugu ei oleks ja kõik ikka kiiresti mööda vihiseks, mis jättis omajagu pisikesi augukesi. Isegi kui see tundus alguses nagu selline kerge saladusloori kergitamine aja jooksul, siis lõpuks oli aru saada, et ega sealt kiivalt kaitstud koore alt tegelikult midagi välja ei koorugi, mis oli kindlasti filmi suurimaks pettumuseks. </div>
<div style="text-align: justify;">
Aga eks ta oligi nii, et tegelikult need del Toro loodud koletised kuidagi plotiga ei sobitunudki, sest tõeline koletis, nagu meile filmi jooksul järjepidevalt vihjati, on tegelikult Thomase õde (Jessica „ma armastan sind“ Chastain), kes andis endast ka parima, et selleks koletiseks olla, kelleks teda tembeldati. Tõsi ta oli, isegi surnult oli ta hirmutav (mitte küll nii hirmutav, kui need ülejäänud tondid) oma musta siluetiga ja nii andekas.. Samas ma vaatan Tom Hiddlestoni ja näen ikkagi seda härrasmeest tumblri gifsettidelt, kes oma pintsakuid ajakirjanikele kingib, kui neil külm on ja no sellisesse ajastusse istub ta küll suurepäraselt, aga seal kus asi puudutab tema halba külge.. ei ole asi päris kohane. </div>
<div style="text-align: justify;">
Eks ta selline nõrga plotiga visuaalselt kummituslikult hämmastav film ole.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-43424121302464765232015-07-28T12:10:00.001-07:002016-06-24T06:09:20.849-07:00Loe, mida arvasin "Paper Townsist" Delfi Noorte Häälest<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://themovieblog.com/wp-content/uploads/2015/03/paper-towns-DF-11873_rgb.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://themovieblog.com/wp-content/uploads/2015/03/paper-towns-DF-11873_rgb.jpg" height="custom" width="730" /></a><a href="http://themovieblog.com/wp-content/uploads/2015/03/paper-towns-DF-11873_rgb.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><br /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<a href="http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-paberlinnad-on-nunnu-ja-noorteparane?id=71993077" target="_blank"><span style="font-size: large;">http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-paberlinnad-on-nunnu-ja-noorteparane?id=71993077</span></a></div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-23512362007887134322015-07-28T12:01:00.001-07:002016-06-24T06:07:17.013-07:00Heathers<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://flavorwire.files.wordpress.com/2014/03/heathers1.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="custom" src="https://flavorwire.files.wordpress.com/2014/03/heathers1.jpg" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
1988</div>
<div style="text-align: center;">
Winona Ryder, Christian Slater</div>
<div style="text-align: center;">
Kestis 1 tund ja 43 minutit</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
IMDb info järgi cult classicuks loetav film räägib keskkoolis käivast Veronicast (Winona Ryder), kes üritab meeleheitlikult sisse sulanduda. Ta hängib ringi kooli populaarseimate tüdrukutega, kelleks on 3 Heatherit ja on neile nagu tallalakkuja, neid sisimas vihates, kuni ta kohtub kooli rebeli JD'gan (Christian Slater), kes aitab tal oma viha välja elada. </div>
<div style="text-align: justify;">
Tuletage mulle meelde, et ma igaks juhuks vaataksin edaspidi ka IMDb tutvustused läbi. Sattusin selle filmi otsa tänu Tumblris ringlevatele Winona tsitaatidele sellest filmist ja mulle näis see John Hughesi tüüpi sümpaatse noortekomöödiaga, mille huumor oli õiges kohas. Kui vale mu arvamus võis olla. Selle asemel sattusin ma mingi veidra üle võlli noortefilmi otsa, kus noorukite armastuse asemel mängib suurt rolli hoopis vihkamine ja kriminaalsus. </div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
Film meeldis mulle isegi, aga ma ei saaks öelda, et see oleks sümpaatne, sest selles filmis oli väga vähesel määral asju, mida saaks sümpaatseteks nimetada. See oli kuidagi nii veider film, et mul nagu polegi midagi erilist öelda peale selle, et ma olen õnnelik, et filmi laul „Teenage Suicide (Don't Do It) fiktsionaalne on, sest see on päris nõme laul.</div>
</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-25810552438531032102015-07-28T11:29:00.002-07:002016-06-24T06:07:17.048-07:00The Duff<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://www.renereviews.com/wp-content/uploads/2015/04/The-DUFF-Movie-Poster.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://www.renereviews.com/wp-content/uploads/2015/04/The-DUFF-Movie-Poster.jpg" height="custom" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
2015</div>
<div style="text-align: center;">
Mae Whitman, Bella Thorne, Robbie Amell</div>
<div style="text-align: center;">
Kestis 1 tund ja 41 minutit</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Bianca elab enam-vähem tavalist teismelise elu. Käib koolis, hängib sõpradega ringi ja vaatab vabal ajal <i>cult classicute</i> tüüpi filme. Ühel hetkel aga teeb ta naaber Wes talle teatavaks, et tema puhul on tegemist DUFFiga ehk Designated Ugly Fat Friendiga ja järgmistel päevadel hakkab Bianca märkama, et Wesil võis õigus olla. Ta saab aru, et ta peab midagi ette võtma, kui tahab sellest staatusest välja saada ning avaldada muljet oma crushile. Viimases hädas palub ta Wesi abi ja lubab vastutasuks aidata Wesil mitte keemias põruda. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ma ei olnud sellest filmist ülemäära vaimustanud ja vaatama hakkasin ma ka seda üldse oma põhitõe baasil, mis ütleb, et kui sa juba rämpsu sööd, siis pigem vaata ka (eeldatavat) rämpsu. Päris maha ma seda filmi sellegi poolest ei kannaks, sest kuigi mulle ei meeldinud, siis kellelegi kindlasti meeldib. Pealegi oleksin ma võinud alati mõne veel kohutavama filmi leida. </div>
<div style="text-align: justify;">
Film ise oli selline keskpärane noortekas – ei olnud hea, ega halb, aga uuesti ikkagi ei vaataks ja etteaimatav oli ka. Üritati teha midagi uue „Mean Girlsi“ sarnast, aga kukkus pigem välja nagu „Material Girls“. Võiks öelda, et minu jaoks muutiski selle filmi ebameeldivaks liigne piinlikus, millega teismeliste elu kirjeldati. Olen pikapeale tõesti aru saanud, et ega need teismeliste elust rääkivad teismelistele suunatud filmid just eriti realistlikud ei ole, sest oma elu jooksul ei ole ma veel kordagi tundnud, kelle elu tegelikult ka selline oleks. Aga mina tunnen niikuinii vähe inimesi, seega mine sa tea, äkki kuskil keegi on, kes saab selle filmiga suuremal määral samastuda, kui mina. </div>
<div style="text-align: justify;">
Sellel filmil polnud pigem kehvapoolse scripti kõrvale isegi head soundtracki ega normaalset näitlejatööd pakkuda. Ma olen Boom Clapi juba igal pool kuulnud ja ega see just mu lemmiklugude hulka ei kuulu, pigem ajab närvi. Ja siis pidin ma seda veelkord kuulma. Praguseks hetkeks on Bella Thornegi nii vana, et peaks oma lapsnäitleja karjäärist lahti ütlema ja arvestatavamaid rolle tegema hakkama, aga ju teda siis ei võeta kuskile, et ta peab oma pehmelt öeldes puudulikku talenti rakendama sellistest filmides. Ma olen Shake It Upi piisavalt vaadanud, et seda öelda..</div>
<div style="text-align: justify;">
Eks ma siis salamisi ja kibestunult loodan, et sellest ei saa üks neist teismeliste lemmikutest, mida tulevikus iga natukese aja pärast telekast näitama hakatakse.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-81628713609189574532015-07-23T03:11:00.001-07:002016-06-24T06:07:17.282-07:00Danny Collins<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://static01.nyt.com/images/2015/03/15/arts/15DANNY-COLLINS1/15DANNY-COLLINS1-facebookJumbo-v2.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://static01.nyt.com/images/2015/03/15/arts/15DANNY-COLLINS1/15DANNY-COLLINS1-facebookJumbo-v2.jpg" height="custom" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
2015</div>
<div style="text-align: center;">
Al Pacino, Jennifer Garner, <span class="itemprop" itemprop="name">Bobby Cannavale, </span><span class="itemprop" itemprop="name">Annette Bening</span></div>
<div style="text-align: center;">
<span class="itemprop" itemprop="name">Kestis 1 tund ja 46 minutit</span></div>
<div style="text-align: center;">
<span class="itemprop" itemprop="name"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
Mingil määral tõsielul põhinev film räägib rokk-staar Danny Collnsist (<i>Al Pacino</i>), kes vaatamata juba kõrgele eale läheb rahvale endiselt peale. Ta veedab oma elupäevi tuuritades, aineid ninna tõmmates ja alkoholi tarbides, kuni oma sünnipäeval kingib ta parim sõber talle 40 aastat vana kirja John Lennonilt, kes soovitas tal ennast mitte muuta ja jätkata täpselt selle tegemist, mida ta parasjagu teeb. See kiri motiveerib Dannyt keerama oma elu ringi ja alustama uuesti. Ta sõidab New Jerseysse, kirjutab end sisse Hiltoni hotelli, kus kohtub Maryga (<i>Annette Bening</i>), kes ei ole just ta fänn, kuid on valmis Dannyle nõu andma, kui ta uuesti muusikat kirjutama hakkab. Samuti üritab ta suhteid siluda oma pojaga (<i>Bobby Cannavale</i>), kellega ta varem kohtunud ei ole. </div>
<div style="text-align: justify;">
Need võisid samahästi olla pikimad peaaegu kaks tundi mu elus. Ma olin vaevu pool tundi filmist ära vaadanud ja ma olin nii tüdinenud ja mulle tundus, nagu oleksin ma viimased kaks tundi juba seda filmi vaadanud. Midagi lihtsalt ei juhtunud! </div>
<div style="text-align: justify;">
Kui ma kinos käies trailerit nägin, siis see tundus nagu selline elav muusikafilm, mida kohe kibelesid vaatama, aga reaalsus oli see, et tegemist oli üksluise draamaga, mille keskmes oli täiesti ebasümpaatne wannabe rockstaar. Kindlasti oli tore Lennonilt kiri saada, aga siin filmis küll sellest aru polnud saada. Meile näidati kirja, see motiveeris teda oma tagumikku üle pika aja liigutama ja ise midagi kirja panema, aga Collinsi suhtumine selle kirja suhtes oli nagu „sain Johnilt kirja, eks ma siis vaatan kuhu ma oma raha investeerida saan“ ja kõik. </div>
<div style="text-align: justify;">
Mul pole isegi muusika kohta midagi head öelda. Hea küll, kuulsime filmi vältel aeg-ajalt Lennonit, kuid ülejäänud aja kuulsime me seda laulu, mille kirjutamisega tal probleeme oli.Võibolla polnud Collinsi muusika päris minu tassike teed, aga võibolla oli see laul tõesti liiga jama, et tervet filmi väärida. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ainus sümpaatne tegelane minu jaoks oli Jennifer Garneri kehastatud rase naine ja ma pole isegi kindel, kas ma tundsin tema vastu sümpaatiat, sest ta oli rase või sest ta oli tõesti ainus meeldiv tegelane. Al Pacino kehastatud Danny Collinsist ma juba põgusalt rääkisin, aga ma tahaksin veelkord mainida, kui halvasti ta valitud oli. Ma ei taha liialdada, kuid teen seda ikka, aga ta tõesti poleks ka tuhande aasta sees muusik, kellele ma filmilinal kaasa tahaksin elada. Paugutagu aga püssi edasi, tõsiseltvõetavat muusikut temast ei saa, olgu siis elus või kinos. </div>
<div style="text-align: justify;">
Loodan lihtsalt, et selle mehe elu selliselt välja ei kukkunud, kellest inspireerituna see film loodud on,</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-37187890457838480032015-07-22T12:20:00.001-07:002016-06-24T06:09:20.846-07:00Loe, mida arvasin "Terminator: Genisysest" Delfi Noorte häälest<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://static2.businessinsider.com/image/5480bcb46da81114337a8c91-1808-783/sarah-connor-terminator-genisys.png" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://static2.businessinsider.com/image/5480bcb46da81114337a8c91-1808-783/sarah-connor-terminator-genisys.png" height="custom" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<a href="http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-kinno-sest-terminaator-genisys-pettumust-ei-valmista?id=71949519" target="_blank"><span style="font-size: x-large;">http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/kinomuljed-kinno-sest-terminaator-genisys-pettumust-ei-valmista?id=71949519</span></a></div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-72817726265856907382015-07-15T03:34:00.000-07:002016-06-24T06:07:17.252-07:00Lucy<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://thinkingoutsidethepod.com/jimmy/wp-content/uploads/2014/08/Scarlett-Johansson-in-Lucy-2014-Wallpaper-1680x1050.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://thinkingoutsidethepod.com/jimmy/wp-content/uploads/2014/08/Scarlett-Johansson-in-Lucy-2014-Wallpaper-1680x1050.jpg" height="custom" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
2014</div>
<div style="text-align: center;">
Scarlett Johanson, Morgan Freeman</div>
<div style="text-align: center;">
Kestis 1 tund ja 29 minutit</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Juhuslikult narkomuulaks sattunud Lucy kõhtu paigutatakse kotike üliohtlike kapslitega. Kui kott ta kõhus aga plahvatab, saab temast hetkedega üliinimene, kelle intellekt ja võimed on üle inimmõistuse piiride. Ta teab, et tal on elada vaid vähem kui 24 tundi, seega võtab ta ühendust ühe professoriga, et jätta oma uutest teadmistest alles kasutatav mälestis.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna ma Viasatilt vaadates algust ei näinud, vaatasin ma selle hiljem järgi, kuid see ei muutnud seda, et film mulle isegi täitsa meeldis. Mingi meistriteos ta just polnud, film ise polnud ka just midagi uudset ja sel olid omad puudused, kuid ma elasin sellele siiski kaasa ja ega Scarlett Johansoni peaaosas olemine halba teinud. Tablettide ja üliinimliku mõistuse teema meenutas natuke "Limitlessi", ainult vahe oli selles, et "Limitless" meeldis mulle rohkem. Ma arvan, et selle filmi juures oligi parim see aju kasutamise teema, mis polnud küll ideaalselt välja kantud, kuid andis sellele filmile selle huvitava nüansi ja tuletas meelde, et aju on endiselt midagi mõistmatut.</div>
<div style="text-align: justify;">
Üks asi, mis mulle siiski selle filmi juures ei meeldinud, oli lõpp. See film oli üldiseltki piisavalt ebareaalne, kuid lõpp oli lihtsalt kuidagi, ma ei teagi.. kontrolli alt väljas juba. Ma ütlesin "täitsa meeldis", sest mulle tõesti meeldis film alguse poole, aga lõpp oli ikka väga tobe ja valmistas kergelt meelehärmi.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-533749182224317134.post-83426986591907994022015-06-23T09:37:00.000-07:002016-06-24T06:07:17.296-07:00Fury<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://www.highdefdigest.com/blog/wp-content/uploads/2014/10/fury.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://www.highdefdigest.com/blog/wp-content/uploads/2014/10/fury.jpg" height="custom" width="730" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
2014</div>
<div style="text-align: center;">
Shia LeBeouf, Brad Pitt, Logan Lerman</div>
<div style="text-align: center;">
Kestis 2 tundi ja 14 minutit</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
1945. aastal on Teine Maailmasõda veel käimas ning seersant Don „Wardaddy“ Collier (<i>Brad Pitt</i>) saab oma tankimeeskonnale ülesande pääseda teisele poole vaenlase piire, et saksa armee purustada. Missioon on ääretult ohtlik, tiim on vaid viieliikmeline ning kuigi Don on väga arukas ja kaalutlev, ei ole neil ka eriti lootust. Nad kaotasid niigi ühe mehe, kes asendati noore poisikese Normaniga (<i>Logan Lerman</i>), kes pole elu sees püssistki lasknud. </div>
<div style="text-align: justify;">
Kui ma ikka veel punkte annaks, hindaksin ma seda filme kümne palli süsteemis soliidse viiega, millest umbes neli punkti tuleb näitlejate nagu Brad Pitt ja Shia LeBeouf eest ja ülejäänud punkt fakti eest, et tegemist on sõjafilmiga.. Suure sõjafilmide austajana pean ma nentima, et ma ei olnud kohe üldse vaimustuses sellest filmist. Minu arvates oli see kuidagi kobakäpalikult kokku klopsitud, ette aimatav ja lisatud hulk „Star Warsilike“ eriefekte. Need pidid edasi andma elava pildi Teise maailmasõja õudustest, kuid ainus mida ma nägin olid punased ja rohelised valgusjutid tulistamisel nagu ei lendakski kuulid vaid saadetaks ükteise suunas valgusmõõku. Ütleme nii, et sõda oli, aga mitte sellisena, nagu ma seda näha oleksin tahtnud. Pealegi tahaksin ma märkuse teha selle kohta, et üks tegelastest sai lõpus kolm kuuli ja jäi veel granaadirahe alla ja alles peale seda lõpetas hingamise kuigi oleks pidanud ammuilma tükkideks pillutuna olema. Tegelikult ka või? </div>
<div style="text-align: justify;">
Näitlejatöö oli tegelikult isegi head, kuid Brad Pitt mulle küll seersandina tundunud ja kuigi tal olid omad hetked, kus ta näitas end rangemast küljest, siis oli ta natuke liiga pehmeke, et sobida rangeks seersandiks. Teda vist polnudki nii väga õelaks tegelaseks mõeldud, arvestades neid nurgataguseid nõrkushetki, aga ma olen siiski alati kujutanud seersante pidevalt vihaste ja karjuvatena, mitte Brad Pitti sugustena. Seeeest, aga oli Logan Lerman Normanina pädev, ju asi selles, et ega Logan Lermangi eriti <i>macho</i>mehest kuulipildurina ei tundu nagu Norman olema pidi. Shia LeBeouf võttis iseenda nõu vist kuulda ja tegi ära, sest Transformeritest saati on ta ikka päris jõudsalt edasi läinud, kuigi ma pean tunnistama, et ta meeldis mulle Sia muusikavideos tantsivana ja innustavaid ütluseid röökivana tiba rohkem.</div>
tuuli põhjakashttp://www.blogger.com/profile/09768324846524582210noreply@blogger.com0