film: Inferno

2016
Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster
Film kestis 2 tundi ja 1 minut

Kui sul on iga päev kella seitsmest hommikul õhtuni välja tegevustega täidetud, on üsna raske mahutada oma ajakavasse kinnominekut, kuid õnneks õnnestus mul üks õhtu veeta just kinos. Kui aus olla, käisin ma "Infernot" vaatamas üle nädala aja tagasi ja suisa esilinastusel, kuid mul ei olnud mahti (loe: samuti selget arvamust), et midagi kirja panna.

Dan Browni romaanisarja neljanda osa põhjal vändatud linateos algab sellega, et Robert Langdon (Tom Hanks) ärkab üles Itaalia haiglas, mis on kaugel kohast, mida ta viimasena mäletab. Peale selle kummitavad teda veidrad justkui mälestused katkust ja surmast, mis ei lase tal korralikult mõelda. Asi kisub veel veidramaks, kui ta avastab oma mantlitaskust ohtlike ainete säilitamiseks mõeldud anuma, mille seest leiab ta kõrgtehnoloogilise vidina, millest omakorda leiab ta Põrgu kaardi, mis on alternatiivne versioon Botticelli "Põrgu kaardist". Peale selle ajavad teda taga üks salajane organisatsioon ja kogu riigi politsei ning tal endal on lihtsalt üks suur mäluauk.

Kõik, kes mind teavad, teavad, kui väga mulle meeldivad müsteeriumid ja Tom Hanks. Kahjuks ei saa ma öelda, et "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" kuuluvad just mu lemmikfilmide hulka, mitte et neil midagi otseselt viga oleks. Ka Inferno on sama masti, mis sellele eelnenud filmid -  ka selles filmis on esindatud kõva müsteerium, mida doktor Langdon ja tema veetlev abiline lahendama asuvad, kuid tahestahtmata oli lahendamise pool pingeliselt.. nõrk. Liiga palju actionit, liiga vähe olulist sisu. Film on kiiresti arenev, kuid isegi mina, kes ma olen lugenud Dan Browni "Infernost" ära ainult tublid kolmkümmend lehekülge, võin öelda, et põnevus oleks justkui välja imetud.

Kõige enam meeldiski mulle tegelikult filmi algus, eriti need esteetiliselt rõvedad nägemused, mida Langdon nägi, sest minu arust andsid just need filmile sellise mõnusalt põneva ja õudse varjundi, andsid aimu filmi üldisest sisust. Üks asi, mida ma aga üldse ei seedinud, oli see, et "Infernos" oli väga vähe ajaloolist tausta, ainult nipet-näpet siin ja seal, kuid mitte midagi tõeliselt huvitavat, nagu ma "Da Vinci koodist" näiteks mäletan.

Tõeline küsimus on aga see, et kui palju raamatuid ja filme suudavad nad sarnase süžeega samast doktorist veel toota. Kisub juba natuke ühekülgseks, seda enam, kui kõik järgmised peaksid sarnaselt "Infernole" kiirustatud actionfilmid ilma "Da Vinci koodi" fenomenita olema.