Mulle näis, et minu viimasel ajal vägagi intensiivselt üles kerkinud soov pidevalt mõrvamüsteeriume ja krimiromaane lugeda, vajab ajutiseks rahulduseks just täpselt midagi sellist, nagu "Paha paik". Küsimus on selles, kas see vajadus sai rahuldatud?
"Paha paik" räägib kolmekümnendates eluaastates Libby Dayst, kelle minevikku varjutab kole mõrvamüsteerium. Nimelt mõrvati 24 aastat tagasi tema ema ja õed, tema oli ainus ellujääja ja tema vend, Ben Day, mõisteti süüdi. Nüüd on Libby elanud kogu oma elu püüdes unustada, mis tol ööl juhtus, kuni temaga võtab ühendust üks veider klubi, mis on oma missiooniks võtnud mõrv tegelikult lahendada, sest kõik peale Libby paistavad teadvat, et Ben on tegelikult süütu. Libby kistakse tagasi öösse, mida ta nii kiivalt vältida on püüdnud ning ühel hetkel saab ta isegi aru, et kõik ei pruukinud juhtuda nii, nagu ta endale sisendanud oli.
Kui ma ütleks, et "jap, päris hea oli", siis ma natuke nagu valetaksin endale. Noh jah, raamatul polnud vigagi, selles mõttes, et oli mõrv, oli lahendus ja lahenduseni jõuti isegi huvitavalt, aga lõpp oli nii mage ja jäi lihtsalt õhku rippuma, et juba lihtsalt selle kohutavalt igava lõpu pärast ei soovitaks ma seda eriti. Mulle tundus, et kogu loo idee oli tõestada Beni süütust ning kui lõpuks teada sai, mis tegelikult tol ööl juhtus, oleks olnud vajalik mingi seletus, mis Benist edasi sai, kuid seda ei tulnud. Selle asemel lõppes raamat Beni sisemonoloogiga lootusest uuele elule ja arutlusest selle üle, kas nüüd kord tuleb tema kord vabadust nautida, kuid ei midagi kindlat, ja kuidas Libby autos istus. Ma olen paadunud uskuja, et pole olemas halbu raamatuid, on halvasti kirjutatud raamatud. Selles olen ma veendunud, et Gillian Flynn pole sugugi halb kirjutaja, kuid lõpp oli küll nõrgasti kirjutatud.
Raamatus vaheldusid omavahel tänapäev läbi Libby vaatenurga ning minevik läbi tema ema Patty ja Beni vaatenurkade. Mulle meeldis minevikku rohkem lugeda, sest Patty depressioonist ja armastusest oma laste vastu läbi imbunud teksti oli kohe hea lugeda, kuigi see ei andnud pooltki nii palju informatsiooni, kui Beni ja Libby vaatenurgad. Ka Beni vihane mõttelend oma perekonna ja armastatu teemadel oli huvitav. Ka suurima osa mõrva lahendusest saime me teada Beni mineviku vaatenurkade kaudu, kuna tema oli tegelikult mõrvaga kõige lähemalt seotud. See-eest Libby tekst oli tüütu ning enamasti olid tema motiivid ajendatud rahast ja enese heaolust, vahendeid valimata. Seejuures käitus ta isegi 24 aasta järel nagu ta oleks ikka veel ainus kannataja ning üritas sellest igal võimalusel kasu lõigata.
Võibolla peaks ma isiklikust eelistusest jääma ikkagi truuks skandinaavia krimikirjandusele, sest ameeriklaste poolt kirjutatud krimiromaanid pole mulle siiani suutnud jätta ühtki sügavamat jälge, mis kohe kutsuks tagasi või uuesti lugema. Ka selles romaanis tuleb see esile, sest palju sõnu, palju mõttetööd, keerukas lahendita mõrv, kuid mõrvaril pole otseseid keerukamaid motiive, mis tõmbaks tumedat varju millegi suurema peale kui isiklikud motiivid ning juhuslikkus. Minu jaoks oli vähe ka kriitilisust. Vaieldav, kuid ma ei nimetaks farmikultuuri massilist väljasuremist, farmerite lõhkilaenamist ja võlgu, millega Libby perekond silmitsi seisis, just eriti kriitiliseks torkeks ühiskonna suunal, vähemalt mitte tänasel päeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar