Babadook

2014

Essie Davis, Noah Wiseman

Kestis 1 tund ja 33 minutit

Õudusfilm räägib niinimetatud katkisest perekonnast, kus ema kasvatab üksinda seitsme aastast poega. Nad elavad ühes natuke rääbakas majas ja tulevad vaevu ots otsaga kokku, kuid sellest hoolimata üritab ema teeselda, et kõik on normaalne ja peabki just nii olema. Samas aga kardab ta poeg voodi all elavaid koletisi ja ehitab relvi, tänu millele peetakse teda veidrikuks ka tema enda ema poolt ja ta kõrvaldatakse koolist. Nagu lapsevanemad ikka, loeb ema oma pojale õhtuti muinasjutte, kuni poeg valib ühel õhtul välja punaste kaantega raamatu „Mister Babadook“, mis ei ole ühegi teise raamatu moodi. Ta loeb küll raamatut natuke ette, kuid otsustab seejärel sellest vabaneda. Oma poja edasisest ajuvabast käitumisest häirituna otsustab ta muretseda pojale rahustid, kuid mida rahulikum on tema poeg, seda enam hakkab kannatama tema enda mentaalne tervis, kuni temagi hakkab Babadooki nägema. 

Pärast juhuslikku traileri nägemist umbes pool aastat tagasi, olin ma üsna vaimustatud ja sattusin vist esimest korda situatsiooni otsa, kus ma tõesti tahtsin õudukat vaadata. Kõik, kes mind natukenegi tunnevad, teavad, et õudukate fänn ma just ei ole, kuigi vahel tuleb tõesti ette, kus ma neid vaatan. Hoolimata suurtest lootustest antud filmi suhtes, olin ma pettunud, sest see ei olnud pooltki nii hea, kui ma traileri ja sisututvustuse järgi oodanud oleksin. Ma tegin kõik õigesti – istusin üksinda pimedas ruumis, (tegelikult koos ühe magava isikuga, kes vaikselt kogu filmi vältel hingas) kuid kartma ma ikkagi ei hakanud. Minu jaoks on õudusfilm siiski midagi sellist, mis paneb ihukarvad püsti tõusma ja külmajudinad üle selja jooksma ning antud film ei teinud kumbagi, mis võibolla oligi kõige pettumust valmistavam. 

 Näidatava pildi poolest oli film muidugi meeldiv. Selline tume ja sinaka varjundiga maja, kus kogu tegevus toimus oli isegi kergelt kohutav, sest ise ma seal olla ega elada ei julgeks. Pidevad jälitavad varjud ja pimedad nurgad olid hästi läbi mõeldud, et jätta vaatajale hirmutav atmosfäär, kuid isegi see ei jätnud piisavalt mõjuvat emotsiooni. Antud filmi juures meeldis mulle üldse kõige enam vist raamatu teostus ehk kuidas see raamat „Mister Babadook“ komplekteeritud oli. Kui keegi mulle sellise uksele oleks jätnud, oleksin ma selle kiiresti läbi sirvinud ja esimesel võimalusel vabanenud. Muu aga jättis mind mulle endalegi üllatuseks külmaks. Eks ta ole.