Lily Collins, Sam Claflin
Kestis 102 minutit
Raamatu ainetel, mida ma lugenud pole, tehtud film rääkis Rosiest ja Alexist, kes on olnud parimad sõbrad lapsepõlvest saati ja nende sõprus tundub olevat igavene. Nad plaanivad minna koos ülikooli, kuni üks ootamatu pööre nad ajutiselt üksteisest lahutab ja kuigi nad jäävad sõpradeks, kulgevad nende elud nüüd erinevaid radu mööda ja erinevates riikides.
Minu jaoks igav film ja mitte ainult selle pärast, et oleks haigutama ajanud, kuid mul tekkis pidev soov telefoni järele haarata või midagi muud teha. Tegelikult ma ühel hetkel tõusingi püsti ja otsustasin omale õhtusöögi valmistada ja selleks ajaks, kui ma tagasi jõudsin, polnud endiselt midagi kardinaalselt muutvat juhtunud. Alguses üsna sümpaatse ja veetlevana tundunud film ammendas ennast juba üsna alguses juba ära ning filmi vaatamine muutus ebameeldivaks ja väsitavaks.
Lily Collins oli oma rollis Rosiena eriti ebaveenev- ja meeldiv, sest minu arvates oli ta tegelane liigselt draamat täis topitud ja selle arvelt kadus tema isiksus. Temast puudus ka igasugune usutavus, et ta oleks vahepeal kaksteist aastat vanemaks saanud ja seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt, Kasvamist ei olnud näha küll kumbagi puhul, kuid Sam Claflini Alex suutis oma vananemist mingilgi määral hallata, samal ajal kui Lily Collinsi Rosie oli kaksteist aastat hiljem ikka veel nagu teismeline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar