Mõnda aega tagasi sattusin lugema Jonathan Safran Foeri raamatut "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" (2005), mis rääkis poisist nimega Oskar, kelle isa suri 9/11 ajal. Raamatus leidis Oskar oma isa kabinetist võtme ning uskus, et isa oli enne oma surma jätnud talle veel viimase mängu, mille käigus ta peab leidma luku, mille see võti avab. Peale võtme on tema ainsaks vihjeks ümbrik kirjaga Black. Raamat keerleb ümber Oskari sisemonoloogi, mis vaheldub Oskari vanaema ja tema vanaisa mälestustega ning annab kokku omamoodi, kuid oi kui huvitava lugemise. Natuke pärast raamatu lõpetamist avastasin ma, et teosest on tehtud ka 2012 aastal film, mille peaosas mängivad Tom Hanks ja Sandra Bullock, Oskarit mängis Thomas Horn.
On ilmselge ja teadatuntud värk, et raamat on päris tihti parem kui film, seega ei tule kindlasti kellelegi üllatuseks, kui ma ütlen, et raamat meeldis mulle rohkem kui film. Suurimaks erinevuseks ja ka põhjuseks, miks mina eelistan iga kell raamatut, saab tuua selle, et puudus see emotsioon, mis muutis raamatu nii köitvaks ning filmist puudusid täielikult olulised stseenid, mis näitasid Oskari iseloomu sellisena, nagu raamat seda edasi andis. Nagu võtmestseenid, teate küll.. Mulle just nii väga meeldis lugeda nende emotsioonide kohta, mida Oskar koges, aga filmis oli see kuidagi tahaplaanile ära kaotatud ning kuigi filmis oli tõesti umbes kaks korda, kus Oskar end ikka täiega välja elas, siis.. see lihtsalt ei olnud piisav. Samas oli eeldada, et nii värvilist hingeelu nagu Oskaril, on üldse raske kinolinale tuua. Ausalt, see poiss tundis nii palju asju, et mina oleks sellise emotsioonipagasiga ammu hullumajja sattunud.
Muidugi ei olnud film tegelikult halb. Ma usun, et kui mul poleks eelteadmisi olnud, oleks see mulle väga meeldinud, kuid kuna ma teadsin juba ette ära, kui hea oli raamat, siis ma ise teadsin ka natuke eeldada, et ega see film suurem asi ei ole. Kui ma sean raamatu ja filmi kõrvuti, siis muidugi, film polnud nagu väga raamatu sarnanegi, aga kui ma nad ilma omavahelise võrldemiseta seaks, siis ilmselt meeldiks mulle film ka märksa rohkem, sest sel juhul oleks see nagu armas kena jutustust ühest väga ängistunud poisist, kes veidralt palju võõraste inimestega läbi käib..
Muidugi eelistan ma iga kell mõnd säärast adaptsiooni, kus on üritatud ilma juuksekarva lõhki ajamata feeling edasi anda. Kahjuks ärritavad mind samal ajal üüratud möödapanekud selliste asjade juures, millel olulisus raamatus võib olla vaieldav. Võin ka kohe näite tuua: Raamatus ei läinud Oskar "üürnikuga" lukku otsima. Üürnikuga koos tegi ta.. muid rumalusi, mida filmis ei kajastatud, kuid lukku ja Blacke otsis ta koos ühe teise ekstreemselt huvitava härrasmehega. Vähemalt olid nad Oskari ja üürniku esmakohtumise õigesti paika saanud.
Kui nüüd aus olla, siis muidugi vaataksin ma filmi uuesti. Isegi teadmisega, et tõenäoliselt põen ma jälle pool filmi selle pärast, et nad Oskari Hamletis Yorickut mängimas välja jätsid või kuidas jäeti edasi andmata see, kuidas "üürnik" oma hingerahu tagasi sai või ET RAAMATUS KUSKIL POLNUD SEES VANAEMA MÄLESTUSI JA.. Noh, list läheks edasi päris pikalt ja vihaselt, aga ma arvan, et film oleks saanud hoopis halvemini välja kukkuda ning arvestades materjali hulka, mida tehniliselt lihtsalt ongi väga keerukas filmilinal kõigi asjadega paralleelselt välja tuua, siis film polnud üldse paha. Lihtsalt, raamat oli parem.. palju parem..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar