Velvet Goldmine

Velvet Goldmine

1998

Ewan McGregor, Christian Bale, Jonathan Rhys Meyers

124 minutit

Minu hinne: 5 või 10/10 

Ma ei hakka parem midagi ütlema..

1984, ajakirjanik Arthur Stuartile määratakse tööks uurida glam-popstaar Brian Slade'i lavastatud mõrva. Olles noorena suuresti mõjutatud Slade'ist, võtab ta töö vastu, et saada lõppude lõpuks teada, mis juhtus tema kanglasega, hakates läbi käima inimesi, kellega Slade elu jooksul läbi käis. Ühesõnaga Citizen Kane'i tüüpi lugu.

Ma ei teadnud, kas ma peaksin seda filmi hindama viie või kümnega, sest ma ei suuda selgusele jõuda, kas see film on täielik hullumeelsus või ülim geniaalsus. Ma ei taha valet arvamust ka jätta, arvestades seda, et tegu pole tüüpilise muusikafilmiga, nagu Grease või muud säärast, mida sa võiks oma vanematega elutoas vaadata ja puhtjuhuslikult kaasa laulda, sest mingil põhjusel tead sa sõnu. See on aste kõrgemal. (te peaksite neid žeste nägema, mis ma iseendale asja seletamiseks teen). 

Kui sa paned filmi kokku terve hunniku täiega ägedaid asju (minu jaoks), nagu glam-rock, Ewan McGregor (ta hääl meeldib mulle ikka sittakanti), Christian Bale, Placebo (räägime faktist, et Placebo on mu lemmikbänd) ja täiesti üle mõistuse hea soundtrack, siis ootad sa midagi suurepärast, aga ausalt öeldes pole ma vist oma elu jooksul nii segaduses olnud, kui selle filmi ajal ja peale seda. Nii et jäägu see parem teiste otsustada, sest mina küll midagi arukat öelda ei oska. 

(Film sisaldab teataval hulgal alastitseene)